Teatavate filosoofiate, religioonide ja mütoloogiate kohaselt on Jumal Maa ja kõige muu looja. Need arusaamad erinevad suuresti: mõnes traditsioonis on Jumal isikuline ja suhtleb inimestega, teistes on ta pigem abstraktne, kõiksuslik printsiip. Hinduism ütleb, et on üks Jumal, kes võib tulla mitmes vormis. Mõnel juhul räägitakse Jumalast kui maailmakõiksuse algpõhjusest ja säilitajast, teistes rõhutatakse jumaliku kohaloleku immanentset (maailmasisest) või transsendentset (maailmast kõrgemat) laadi. Religioossed ja filosoofilised terminid nagu loomine, hoolitsemine, kohtueksitus ja ilmumine kirjeldavad erinevaid rolle, mida Jumal või jumalad traditsiooniliselt täidavad.

Jumala omadused ja mõisted

Enamikus religioonides usutakse, et Jumal on surematu (ei saa surra) ja tal on piiramatu võim, kuid konkreetse mõiste sisu varieerub. Levinud teoloogilised omadused on näiteks:

  • Kõikvõimsus (omnipotentsus) – võime mõjutada või teha kõike, mis on loogiliselt võimalik;
  • Kõikteadlikkus (omniscience) – Jumal teab kõike mineviku, oleviku ja (sõltuvalt traditsioonist) tuleviku kohta;
  • Kõikheadus (omnibenevolence) – moraalne täiuslikkus ja headuse ideaal;
  • Kõikolevus (omnipresence) – Jumala kohalolek kõikjal korraga;
  • Transcendentsus ja immanentsus – Jumal võib olla maailmast kõrgem või samas ka maailmas ja selle osana;
  • Ajatu olemus – paljud traditsioonid käsitlevad Jumalat ajast ja ajalisest muutusest sõltumatuna.

Filosoofias ja teoloogias arutletakse nende omaduste tähenduse ja kooskõla üle – näiteks kuidas ühildada Jumala kõiksust inimese vabad tahtega või kurja olemasoluga maailmas.

Uskumused ja maailmavaated

Teistid usuvad, et Jumal on loonud kõik, mis on olemas ja on kunagi olnud. Uskumust, et Jumal või jumalad on olemas, nimetatakse tavaliselt teismiks. Inimesi, kes lükkavad tagasi usu, et Jumal või mis tahes jumalused on olemas, nimetatakse ateistideks. Agnostikud arvavad, et me ei saa kindlalt teada, kas Jumal või jumalad on olemas, kuid võivad siiski uskuda (või mitte), et vähemalt üks jumalus on olemas. Inimesi, kes usuvad Jumalasse, kuid mitte traditsioonilistesse religioonidesse, nimetatakse deistideks. Inimesed, kes usuvad, et enne teoloogilise seisukoha võtmist tuleks määratleda mõiste "Jumal", on ignoreerijad. Lisaks neile peamistele rühmadele leidub palju vahehoiakuid: näiteks pantheism (jumalus identifitseeritud loodusega), panentheism (jumal on maailmas, kuid üle selle) ja henoteism (üks jumal on ülim teiste kõrval).

Monoteism ja polüteism

Mõnes religioonis on palju jumalaid. Seda nimetatakse polüteismiks. Polüteistlikud süsteemid võivad jagada jumalaid funktsioonide, loodusnähtuste, perekondlike rollide või kultuuriliste ideede järgi. Nad võivad uskuda või mitte uskuda jumalate kohal olevasse ülemisse olendisse. Mõned polüteistlikud religioonid on hinduism, šintoism, taoism, wicca ja budismi variandid, mis sünkroniseerusid traditsiooniliste rahvusreligioonidega, millega nad kokku puutusid. Polüteismis on sageli tugev kultuuriline ja kohaliku traditsiooni roll: jumalad ja pühakud peegeldavad kogukonna väärtusi ja ajalugu.

Teistes religioonides usutakse ainult ühte jumalasse, mida nimetatakse monoteismiks. Mõned monoteistlikud religioonid on kristlus, judaism, islam, Bahá'i usk ja sikhism. Monoteistlikes traditsioonides on Jumal tihti universaalse moraali allikas, maailma loodudja ja viimse kohtunikuna figureeriv isik. Mõned uskumused rõhutavad Jumala üksust ja ainukest olemust, teised taaselustavad erinevaid palgeilminguid või ilmutusi samast ülimast olemusest.

Kultuuriline ja keeleline tähelepanek

Inglise keeles kirjutatakse sõna "gods" väiketähtedega. Jumal kirjutatakse tavaliselt suure tähega, kui see viitab ülemale olendile. Mõned polüteistid kasutavad suurtähestikku ka siis, kui räägivad oma kõige tähtsamast jumalast. Lisaks kirjeldavad keeled ja kultuurid jumalust erinevalt: mõnes keeles on selge erinevus pühaku, vaimu ja jumala vahel, teises on need mõisted üksteisega sulandunud.

Miks see teema on oluline

Arusaamad Jumalast mõjutavad eetikat, ühiskonna korda, kunstilist ja kirjanduslikku väljendust ning üksikisiku identiteeti. Kujutlus jumalast või jumalatest aitab paljudel kogukondadel seletada looduse, elu ja surma küsimusi ning luua tähendust inimkogemuse jaoks. Samal ajal tekitavad erinevad arusaamad ka filosoofilisi ja religioosseid vaidlusi — näiteks kurja probleem, usu ja teaduse suhe ning religioossete seisukohtade mõju poliitikale.