Sikhism on usk, mille järgijaid nimetatakse sikhideks. Sõna "sikh" tähendab õpilast või distsipliini. Nende pühakiri on Sri Guru Granth Sahib Ji, mida sikhid peavad elava guruna — mitte üksnes raamatuna.

Eleanor Nesbitt'i sõnul kipuvad ingliskeelsed tõlked sikhismist kui monoteistlikust religioonist "eksitavalt tugevdama semiitilist arusaama monoteismist, mitte aga Guru Nanak'i müstilist teadlikkust ühest, mis väljendub paljude kaudu. Mis aga ei ole kahtluse all, on rõhuasetus 'ühele'". See peegeldab sikhi mõistet jumala ühest ühestusest, mis avaldub loodud maailmas ja inimestes, ning rõhku vaimsel kogemusel ja sisemisel pühendumisel.

Põhiõpetus ja väärtused

Sikhismi keskseks usutunnistuseks on Jumala ühtsus (Vaheguru) ning usk, et iga inimene saab otse ühendust Jumalaga läbi palve, meele keskendumise ja õiglase elu. Peamised õpetuslikud põhimõtted on:

  • Naam Japo — jumala nime meelespidamine ja kordamine;
  • Kirat Karo — aus töö ja tööeetika (teenimise kaudu elatise teenimine);
  • Vand Chhakko — teenimine ja oma varanduse jagamine kogukonnaga (eriti abi vajajatega);
  • võrdõiguslikkus — soo- ja kastierinevused on põhimõtteliselt tagakiusatud;
  • Seva — vabatahtlik ja alandlik teenimine teiste heaks, nähtav näiteks gurdwara kogukondlikes köökides (langar).

Ajaloost lühidalt

Sikhismi tõi maailma 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses Guru Nanak Dev (sünniaastal 1469). Tema õpetused, hümnid ja palved (shabad) mõjutasid tugevalt piirkonna religioosset ja ühiskondlikku elu. Järgnevad üheksakümne viieks kuni kümne guruni kujunesid õpetused, mis panid aluse organiseeritud sikh-kogukonnale.

Sikhism sai järkjärguliselt selgema vormi ja institutsiooni eriti Guru Arjan Dev'i ajal, kes 1604. aastal koostas ja redigeeris esimese ametliku Adi Granthi (mis on hilisemate täiustustega Siri Guru Granth Sahib'i alus). Guru Gobind Singh, kümnes guru, asutas 1699. aastal Khalsa — sidus ja distsiplineeritud kogukonna, mis andis sikhidele selge religioosse ja sotsiaalse identiteedi. See sündmus juhtus Vaisakhi ajal ja seda tähistatakse ka tänapäeval.

Pühakiri ja gurusüsteem

Siri Guru Granth Sahib on sikhide pühimanus: see sisaldab hümne, palveid ja vaimulikke tekste, mida on kirjutanud mitmed sikhide gurud ning ka mitmed muud vaimsed õpetajad ja pühakud, nii hindu kui islami taustaga. Guru Granth Sahib valmis Adi Granthi alusel ja sai viimase inimguruna tegutsenud Guru Gobind Singh'i poolt 1708. aastal kuulutatud igavese guru rolli.

Guru Gobind Singh Ji teatas enne oma lahkumist, et sikhid peavad pidama Granth Sahibit oma järgmiseks ja igaveseks Guru'ks. Tema sõnad — "Sab Sikhan ko hukam hai Guru Manyo Granth" — tõlgituna tähendab: "Kõigil sikhidel on käsk võtta Granth'i kui Guru". Seega loevad sikhid endiselt, et neil on kokku 11 Guru'd: 10 guru't inimkujul ja 1 igavene Guru — Siri Guru Granth Sahib.

Khalsa ja viis K-t

Khalsa initsieerimine toimus rituaaliga, mida nimetatakse Khande di Pahul (amrit-sidumine). Khalsa liikmetelt oodatakse viie usuartikli ehk "5 K" kandmist, mida tuntakse ka kui kakkars:

  • Kesh — lõikamata juuksed (õigus säilitada looduslikku jumaliku andi);
  • Kanga — väike kamm, mis hoiab juukseid puhtana ja korrastatuna;
  • Kara — metallist käevõru, mis meenutab jumalikku ja moraalset kohustust;
  • Kachera — spetsiaalne aluspesu, mis sümboliseerib vooruslikkust ja enesekontrolli;
  • Kirpan — väike mõõk või noakujuline ese, mis sümboliseerib õiguse ja nõude kaitsmist õigluse eest.

Kultuuriline ja geograafiline levik

Hinnanguliselt on sikhismi järgijaid umbes 25–30 miljonit; sageli märkuse all toodud number on ligikaudu 28 miljonit, muutes selle üheks maailma suuremaks religiooniks. Sikhide kultuuriline ja geograafiline keskus on Põhja-India Punjabis, kus asub ka tuntud tempel Harmandir Sahib (Kuldne Tempel) Amritsaris — üks sikhide tähtsamaid pühapaiku.

Sikhid on olulise diasporaaga: suured kogukonnad on UK-s, Kanadas, USA-s ja mitmetes teistes riikides. Sikhide esimesed suuremad migratsioonilained Põhja-Ameerikasse toimusid 19. sajandi lõpus — umbes 1890ndatest aastatest — ning paljud neist immigrandid töötasid raudteedel, metsanduses ja Panamakanali ehitusel.

Usuline praktika ja kogukonnad

Tavapärased praktikad hõlmavad igapäevast palvet ja laulmist (kirtan), pühakirja lugemist, meditatsiooni jumala nimele ning kogukondlikku teenimist. Gurdwara (sikhide palvela) on avatud kõigile olenemata usust, soost või sotsiaalsest positsioonist; seal on tavaliselt langar — tasuta ühisköök, kus serveeritakse toitu kõigile võrdselt.

Sikhism rõhutab ka sotsiaalset õigluse ja vaesuse vastu võitlemist ning keeldub kastisüsteemist ja rituaalsetest tühjatest tavaaktidest. Traditsiooniliselt kannavad paljud sikhid turbanit (dastaar või pagri), mis on nii religioosne kui ka identiteediline märk; turbanit võivad kanda nii mehed kui ka naised.

Kokkuvõttes on sikhism religioon, mis ühendab monoteistlikku usku, vaimset distsipliini, sotsiaalset võrdsust ja aktiivset kogukondlikku teenimist. Selle pühakirjad, gurude õpetused ja institutsioonid (nagu Khalsa ja gurdwara) kujundavad sikhide elu nii vaimselt kui ka ühiskondlikult.