Mõõk: määratlus, ajalugu, tüübid ja tänapäevane kasutus

Mõõk: põhjalik juhend — määratlus, ajalooline areng, tüübid (rapiir, saebel, jaapani mõõgad) ning tänapäevane kasutus spordi, tseremooniate ja võitluskunstide hulgas.

Mõõk on lõikamiseks ja sageli ka pistmiseks mõeldud käsirelv. Tavaliselt valmistatakse mõõk metallist, kõige sagedamini terasest, kuid ajalooliselt kasutati ka pronksi ning raua- ja teraseliike. Mõõkal on pikk tera ja käepide (kandja), mille juurde kuulub sageli käekaitse — lihtne rist või keerulisem korvkaitse. Terad võivad olla ühe- või kahekülgsed, teritatud või tümpne sõltuvalt kasutuseesmärgist; pistmiseks mõeldud terad on õhemad ja teravamad, lõikamiseks mõeldud laiemad ja raskemad.

Ajalooline ülevaade

Mõõgad ilmnesid laialdaselt juba pronksiajastul; varajasi pronksmõõku on leitud näiteks Vana-Egiptuses, kus on kirjeldatud ajaperioodi ümber 1150. a eKr. Edasiarenedes levisid mõõgad erinevatesse kultuuridesse ja materjalitehnoloogia arenedes hakati kasutama raua- ja terasterasid. Raua ja täringu tekkimine võimaldas tugevamaid ja õhemate teradega mõõku, mis muutsid nii lahinguvõtet kui ka relva kujundust.

Keskaegsel Euroopal kujunesid välja eri tüüpi mõõgad (nt ühe- ja kahekäelised mõõgad, rapiirid, saablid), mida kasutati nii lahingutes kui ka rüütlite ja sõjameeste auobjektidena. Mõõk oli nii relv kui ka sotsiaalne sümbol: materjal, ornamentiik ja eemaldamine näitasid omanikku ja tema staatust.

Kui tekkisid tule- ja tulirelvad, muutus mõõk järk-järgult esmaseks rasketesse lahingutesse sobivast relvast kõrvaliseks. Pärast lahingute kaugmõõtude suurenemist jäi mõõk enamasti kasutusse lähivõitluses, kus liinide lähedus nõudis sügavamat kontakti. Pärast Ameerika kodusõda muutus mõõga taktikaline tähtsus sõjaväes vähenenuks ning see jäi peamiselt tseremoniaalaks või vormiriietuse osaks; mõnel juhul võeti samal eesmärgil kasutusele ka bajonett.

Tüübid ja disain

Ristmõõk/Arming sword: ühekäeline relv, laialt levinud keskaegses Euroopas.
Kahekäeline (longsword): kahekäeline tera, sobiv löökide ja lõigeteks.
Rapier: peen ja pikk pisteterad, mõeldud peamiselt pistmiseks ning kõrgema täpsuse ja tehnilise vehkimise jaoks (hiliskeskaja/renessanss).
Saablimõõk: kaarekujulise teraga, eelistatult lõikamiseks, levinud ratsaväe hulgas.
Katana ja Ida-Aasia mõõgad: kõver tera, tugev lõikamisvõime — Jaapani mõõkade traditsioon (katana, wakizashi jne).
Gladius ja skimitar: antiiksed ja idamaised vormid, igaühel oma taktikaline eelis.

Tänapäevane kasutus

Tänapäeval ei ole mõõk peamine lahingurelv, kuid see on säilitanud rolli spordi, kultuuri, kunstide ja tseremooniate valdkonnas. Näiteks on vehklemine (mõnikord nimetatud sportmurdmine) olümpiamängude spordiala, kus kasutatakse väga kergeid, kaitsevarustusega kooskõlas olevaid mõõku (florett, epee, sabel) ning ranget punktiarvestust. Vehklemises on terad tümpned ja varustusele pannakse rõhku ohutusele, kuid relvade käitumine ja tehnikad on arendatud nii, et need peegeldavad ajaloolisi võtteid.

Ajalooliste Euroopa võitluskunstide (HEMA) harrastajad harjutavad tihti tavalistele teradele lähedasemaid rekonstruktsioone (teravad või blunted, kuid päris terastoodete puhul rangelt kontrollitud), uurides ja taastades ajaloolisi tehnikasid. Lääne mõõkade kõrval on Ida-Aasias elav praktika: kendo kasutab bambusest valmistatud kahte käe jaoks mõeldud mõõka, nn shinai'sid, kus rõhk on distsipliinil, osavusel ja kaitsevarustusel.

Mõõku kasutatakse ka etendustes, filmides ja lavastustes (tümpmete või spetsiaalselt tehtud leebe metalliga), kogunemistes ning museaalsetel eesmärkidel — nii puhastatud ja restaureeritud kui ka originaalsete esemete näol. Mõned harrastajad tegelevad ehete, treeningrelvade ja reproduktsioonide valmistamise ning ajalooliste meetodite uurimisega.

Ohutus ja seaduslikud piirangud

Mõõkadega seonduv ohutus on oluline: treeningutel ja võistlustel kasutatakse alati kaitsevahendeid ning tümpseid või spetsiaalseid ohutu mõõku. Paljudes riikides kehtivad piirangud teravate relvade kandmise ja omamise kohta; osade riikide seadustes on terariistade omamine reguleeritud või nõuab eriluba. Enne mõõga ostmist, kandmist või kasutamist on soovitatav uurida vastavat kohaliku õiguse regulatsiooni ja järgida ohutusnõudeid.

Järeldus

Mõõk on läbi ajaloo olnud nii tööriist, relv, nagu ka kultuuri- ja auobjekt. Kuigi kaasaegsetes lahingutes on selle roll kolinud peamiselt tseremoniaalsele ja spordialasele pinnale, elavad mõõga traditsioonid edasi spordis, kunstis ja harrastajaringkondades, kus neid uuritakse, taastatakse ja väärtustatakse nii ajaloolise teadmuse kui ka praktilise oskuse kaudu.

Mõõk ühes Dresdeni muuseumis

Mõõgatüübid

Mõõkasid on palju erinevaid. Üks mõõga liik on saabel (või saabel). Saabel on kumer, kerge mõõk, mis on ühelt poolt ja otsast teritatud ning mida kasutati tavaliselt hobuse seljas. Laiusmõõk on sirge mõõk, mis on mõlemalt poolt ja otsast terav. Rapier on pikk ja õhuke, kätt kaitsva korviga. Teine mõõgatüüp on vehklemises kasutatav foolium, mis on pikk ja õhuke ning mille otsas on nupp, mis kaitseb vehklejat vigastuste eest. Suuremaid mõõkasid, näiteks pikamõõka või savimõõka, kasutatakse kahe käega. Idamaistes võitluskunstides kasutatakse selliseid mõõkasid nagu katana. Katana on ühe terava servaga ja väikese kaitsega käepideme lähedal. Mõnda Katanat kasutatakse ühe käega, teisi suuremaid versioone aga kahe käega.

Kuulsad mõõgad

Kuningas Arturi mõõk, Excalibur, on üks kuulsamaid mõõku, kuigi arvatakse, et see on legendaarne ja seda ei eksisteeri.

Friiside vabadusvõitlejad Pier Gerlofs Donia ja Wijerd Jelckama on teadaolevalt kasutanud väga suuri mõõku. Donias mõõk oli 210 cm pikk ja kaalus 7 kg. Neid mõõku hoitakse Friisi muuseumis Leeuwardenis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on mõõk?

V: Mõõk on lõikamiseks valmistatud käsirelv. See on sageli valmistatud metallist ning sellel on pikk tera ja käepide, mida nimetatakse käepidemeks.

K: Millal loodi esmakordselt mõõgad?

V: Mõõgad valmistati esmakordselt pronksist Vana-Egiptuses 1150 eKr. seppade poolt.

K: Milliseid mõõgavõitluse liike on olemas?

V: Mõõkasid võib kasutada kas lõikamiseks, lõikamiseks või pistmiseks, sõltuvalt mõõga tüübist. Mõõgavõitluse näideteks on sportmurdmine, lääne võitluskunstid ja kendo.

K: Mis on mõõga käekaitse eesmärk?

V: Mõõga käekaitse, nagu näiteks ristkaitsekorv või korv, kaitseb mõõga kasutaja kätt mingil viisil.

K: Mis asendas mõõga kui esmase relva pärast selle leiutamist?

V: Püssid asendasid mõõgad esmase relvana pärast nende leiutamist.

K: Kuidas kasutatakse mõõka tänapäeval?

V: Tänapäeval kasutatakse mõõkasid peamiselt spordis, näiteks olümpia spordi vehklemises või lääne võitluskunstides. Neid kasutatakse ka tseremoniaalselt vormiriietuse osana.

K: Mille poolest erinevad lääne võitluskunstides kasutatavad mõõgad sportmurdmises kasutatavatest mõõkadest?

V: Lääne võitluskunstides kasutatavad mõõgad, nagu pikamõõk, rapiirid ja saablid, on palju raskemad kui spordimõõkpallis kasutatavad mõõgad. Vehklejad vajavad palju rohkem soomust, kuna kasutatavad terad on tümpsud.