Ameerika Ühendriikide kodusõda

Taust

Kui Ameerika Ühendriigid 1776. aastal asutati, lubas enamik osariike orjapidamist. Kuid järgmise 84 aasta jooksul otsustasid põhjapoolsed osariigid, et orjus on halb asi, ja keelustasid selle. Lõunapoolsed osariigid säilitasid orjanduse seaduslikkuse. Aafrikast pärit orjad kasvatasid nendes osariikides puuvilla, millega teeniti palju raha.

Ameerika Ühendriigid jagunesid orjastatud ja vabaks osariigiks. Aastaks 1860 olid need osariigid juba ammu üksteise vastu üha vihasemad. Nad olid vaielnud selle üle, kas orjapidamine peaks olema lubatud läänes asuvatel maadel. 1850. aastate lõpus toimus Kansases võitlus nende vahel, kes tahtsid lubada orjapidamist Kansase piirkonnas, ja nende vahel, kes tahtsid selle keelata.

Abraham Lincoln vabariiklaste parteist võitis 1860. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised. Lincoln ei tahtnud veel orjandust keelustada. Ta arvas, et selle keelustamine kahjustaks lõunamaad. Kuid Lincolnile ja Vabariiklikule Parteile ei meeldinud orjapidamine ja nad ei tahtnud, et see leviks läände.

Lincoln sai presidendiks 4. märtsil 1861. Pärast valimisi kuulutasid seitse lõunapoolset riiki oma iseseisvuse liidust välja. Ametist lahkuv USA president James Buchanan ütles, et see on seadusega vastuolus, kuid ei teinud midagi, et neid peatada. Lincoln ja tema vabariiklaste partei käsitlesid seda lahkulöömist mässuna. Ükski riik ei tunnustanud konföderatsiooni kunagi omaette, eraldi riigina. Selle põhjuseks olid liidu diplomaatia, orjapidamisvastased tunded Euroopas ja põhjapoolsete riikide blokaad lõunapoolsete sadamate vastu.

Esimesed seitse riiki, mis liitusid Konföderatsiooniga, olid Lõuna-Carolina, Mississippi, Florida, Alabama, Georgia, Louisiana ja Texas. Neli teist liitusid pärast võitluste algust: Virginia, Arkansas, Tennessee ja Põhja-Carolina. Konföderatsioon väitis, et Kentucky ja Missouri kuulusid neile, kuid need osariigid ei liitunud kunagi konföderatsiooniga. Kentucky, Missouri ja Maryland olid orjariigid, mis püüdsid vältida poolte astumist. Delaware toetas liitu, kuigi oli orjariik. Samuti otsustasid Virginia läänepoolsed krahvkonnad jääda liitu, luues uue osariigi nimega Lääne-Virginia.

Ühendriigid 1861. aastal       Esimesed 7 Konföderatsiooni riiki 4 Konföderatsiooni riiki, mis lahkusid hiljem Liidu riigid, mis lubasid orjapidamist Liidu riigid, mis keelasid orjapidamise Piirkondad, mis ei olnud veel osariigid Lääne-Virginia ei olnud veel Virginiast lahku läinud

Võitlus algab

Võitlus algas, kui konföderatsioonlased pommitasid Fort Sumterit, liidu armee linnust. Seejärel palus Lincoln liidu osariikidel koguda sõdureid, et võidelda konföderatsioonlaste vastu.

Konföderatsiooniriigid väitsid, et neile kuuluvad kõik kindlused ja muud föderaalsed ehitised lõunas. Fort Sumter asus Lõuna-Carolinas - ühes Konföderatsiooni osariigis. Siiski kontrollis linnust liit. 12. aprillil 1861 ründasid konföderatsiooni väed Fort Sumterit. Nad sundisid linnuses olevaid liidu sõdureid end alistuma. Pärast seda palus president Lincoln igast liidu osariigist vabatahtlikke, kes liituksid liidu armeega. Kiiresti liitusid veel neli lõunapoolset orjariiki konföderatsiooniga, selle asemel et pakkuda vägesid nende vastu võitlemiseks.

Ameerika Ühendriikide mereväe poolt kehtestatud blokaad takistas konföderatsiooni puuvilla ja muude kaupade müüki. Samuti raskendas see nende jaoks relvade ja sõjatarvete ostmist.

Sõda

Ameerika kodusõda peeti kolmes olulises maapiirkonnas ehk "teatris". Idateater hõlmas kogu Appalache'i mägedest ida pool asuvat maad. Lääne-teater hõlmas kõike Appalache'i mäestiku ja Mississippi jõe vahel ning jõe ääres. Trans-Mississippi teatrile kuulusid Mississippi jõest lääne pool asuvad alad.

Nii Ameerika Ühendriikide kui ka Konföderatsiooni pealinnad asusid idateatris. Washington D.C. oli USA pealinn alates 1800. aastast. Kui lõunaosariik lahkus, nimetas ta esialgu Alabama osariigi pealinnaks Montgomery, kuid peagi sai konföderatsiooni pealinnaks Richmond, Virginia. Richmond ja Washington asuvad teineteisest vaid umbes 145 km (90 miili) kaugusel. Üks esimesi sõja lahinguid peeti Virginias. See esimene Bull Runi lahing toimus 21. juulil 1861. aastal. Lahingu võitsid konföderatsioonlased. Seejärel püüdis liidu Potomac'i armee 1862. aasta kevadel toimunud Peninsula kampaanias vallutada Richmondit. Sel ajal võttis Robert E. Lee Põhja-Virginia armee juhtimise üle ja võitis liidu armee. Seejärel võitis ta 1862. aasta augustis teise Bull Runi lahingu. Lee püüdis sõda võita Marylandi vallutamisega. Kui ta kaotas Antietami lahingu, taandus ta tagasi Virginiasse.

Ameerika kodusõjas peeti palju meresõda, kuid liidu merevägi oli palju tugevam. Lincoln kehtestas konföderatsioonidele blokaadi, mis tähendas, et liidu merevägi ei lasknud ühtegi laeva lõunapoolsetesse sadamatesse ega sealt välja. Konföderatsioon kasutas Euroopast kaupade toomiseks laevu, mida kutsuti blokaadijooksikuteks. Konföderatsioonlased tõid muu hulgas ka relvi. Kummagi poole mereväed sõdisid ka jõgedel. Laevad hõlmasid raudlaevu, mille küljed olid kaitstud rauaga, ja puuvillalaevu, mille külgedel kasutati puuvilla. Hampton Roadsi lahingus võitles konföderatsiooni raudklaad Virginia liidu raudklaadi Monitor vastu. See oli esimene kord maailma ajaloos, kui kaks rauaklassi omavahel võitlesid.

Lääne-teatris toimus suur osa lahingutegevusest Mississippi jõe ääres. Ulysses S. Grant oli oluline liidu kindral läänes. Konföderatsioon püüdis 1861. aasta suvel saata oma sõdureid Kentucky osariiki. 1862. aasta esimestel kuudel sundis liidu armee konföderatsioonlasi Kentuckyst ja Tennessee lääneosast taganema. Konföderaalid püüdsid tagasi vallutada Tennessee lääneosa, rünnates Granti armeed Shilohi lahingus. Grant võitis lahingu. Seejärel püüdsid konföderatsioonlased 1862. aasta sügisel saata oma sõdureid Kentucky idaossa. Nad lahkusid Kentuckyst pärast Perryville'i lahingu kaotamist.

Põhja võitis kontrolli peaaegu kogu Mississippi jõe üle. See saavutati 1862. aasta sügisel ja 1863. aasta kevadel jõeäärsete linnade vallutamisega. Konföderatsioonil oli siiski endiselt käes Vicksburg, mis oli oluline linn ja kindlus. Kui nad hoidsid linna, võisid konföderatsioonlased sõdureid ja varustust ühelt kaldalt teisele liigutada. Grant alustas Vicksburgi piiramist 1863. aasta mais. Piiramine kestis pikka aega. 4. juulil 1863 alistusid konföderatsioonlased Vicksburgis Grantile. See oli üks sõja pöördepunkte, sest see jagas konföderatsiooni kaheks.

Samuti toimusid lahingud Mississippi jõe orust lääne pool, Trans-Mississippi teatris. Näiteks kaks olulist lahingut olid Wilson's Creeki lahing ja Pea Ridge'i lahing. Konföderaalid üritasid 1862. aasta veebruaris ja märtsis tungida New Mexicosse, kuid said Glorieta Passi lahingus lüüa. Pärast seda, kui liit vallutas Vicksburgi, eraldati see piirkond ülejäänud konföderatsiooni osariikidest. Pärast Vicksburgi vallutamist toimusid selles piirkonnas ka teised lahingud.

Vicksburgi piiramise ajal läänes toimus teine pöördepunkt idas. Pärast mõningate lahingute võitmist otsustas Lee uuesti põhjamaale tungida. Lee ja tema Põhja-Virginia armee läksid Pennsylvaniasse. Konföderatsiooni armee kohtus liidu armeega Gettysburgi lähedal Pennsylvanias. Need kaks armeed pidasid Gettysburgi lahingu. See lahing kestis kolm päeva: 1.-3. juulini 1863. Gettysburgis hukkus rohkem sõdureid kui üheski teises kodusõja lahingus. Liit võitis lahingu. See peatas konföderatsiooni armee sissetungi põhja poole. Lee ja tema väed suruti tagasi lõunasse.

Pärast seda otsustas president Lincoln, et Grant on tema parim kindral. Ta andis Grantile kogu liidu armee juhtimise. Lincoln tegi ka William T. Shermani liidu vägede ülemaks Gruusias. Grant juhtis mitmeid rünnakuid Lee armee vastu. Need lahingud moodustasid Overland Campaigni. Vahepeal põletas Sherman Atlanta ja Savannah. Ta tegi seda selleks, et püüda lõunamaad nõrgemaks teha ja raskendada lõunamaalaste varustamist Konföderatsiooni armee toidu ja muude vajalike asjadega. Seejärel marssis Sherman läbi Lõuna-Carolina ja Põhja-Carolina põhja poole. Konföderatsiooni kindral Joseph E. Johnston ründas Shermani Bentonville'i lahingus. Sherman võitis lahingu.

Lee pidas Virginias vastu nii kaua kui võimalik. Lõpuks otsustas ta, et tal on liiga vähe sõdureid, et jätkata võitlust liidu vastu, kellel oli rohkem sõdureid ja varustust. Lee alistus Grantile 9. aprillil 1865 Appomattoxi kohtumaja lähedal. Pärast Lee alistumist andsid end ka paljud teised konföderatsiooni armeed. Viimane konföderatsiooni kindral, kes alistus, oli brigaadikindral Stand Watie. Ta alistus 23. juunil 1865 Oklahomas.

Pärast sõja lõppu andis president Lincoln kõigile konföderatsiooni sõduritele armu. See tähendas, et konföderatsiooni sõdureid ei vahistata ega karistata liidu vastu võitlemise eest. Lõunapoolsetel osariikidel lubatakse taas ühineda Ameerika Ühendriikidega. Mõned konföderatsiooniväelased ei soovinud siiski Ameerika Ühendriikidesse tagasi pöörduda. Mõned neist kolisid Mehhikosse või Brasiiliasse.

Inflatsioon

Sõja ajal oli inflatsioon probleemiks liidus ja suuremaks probleemiks konföderatsioonis, mille valitsus maksis sõja eest, trükkimaks suures koguses paberraha. Hinnad tõusid ja kõik muutus kallimaks. Paljud inimesed ei saanud kõrgemaid hindu endale lubada ja jäid seetõttu nälga. See oli üks asi, mis aitas kaasa konföderatsiooni kapitulatsioonile.

Pärast sõda

Paljud sõdurid mõlemal poolel hukkusid sõja ajal. Suurem osa sõjast peeti lõunas. Paljud raudteed, talud, majad ja muud asjad hävitati ja enamik inimesi seal muutus väga vaeseks.

Sõjajärgne periood, mida nimetatakse rekonstrueerimiseks, kestis sõja lõpust kuni 1877. aastani. Liidu armee jäi mõnda lõunaosariiki, muutes need okupeeritud territooriumiks. Ameerika Ühendriikide põhiseadusele lisati kolm olulist muudatust. Muudatusettepanekud pakkus (või soovitas) välja USA valitsus. Kuigi mitte kõik ameeriklased ei toetanud neid, said muudatusettepanekud piisavalt toetust, et neid vastu võtta:

• 13. muudatus ütles, et orjapidamine on Ameerika Ühendriikides keelatud. Sellega lõpetati emantsipatsiooniproklamatsiooni töö.
• 14. muudatusettepanekuga tehti selgeks, et kõik Ameerika Ühendriikides sündinud inimesed on võrdsete õigustega kodanikud.
• 15. muudatus sätestas, et Ameerika Ühendriikides ei tohi inimesi nende rassi tõttu hääletamisest eemal hoida.

Pärast sõda läksid mõned liidu armee juhid poliitikasse. Generaalidest Grant, Hayes, Garfield, Harrison ja McKinley said presidendid. Teised veteranid valiti muudele ametikohtadele.

1872. aasta amnestiaseadus taastas enamiku endiste konföderatsiooni liikmete valimis- ja poliitilise ametikoha kasutamise õiguse. Mõned neist said ka poliitikuteks.