Veritsev Kansas

Bleeding Kansas oli piirisõda Kansase ja Missouri piiril. See algas 1854. aasta Kansas-Nebraska seadusega ja kestis kuni Ameerika kodusõjani (1854-1861). See oli kole sõda inimrühmade vahel, kes olid nii orjuse poolt kui ka selle vastu. Esimesena lõi selle termini välja Horace Greeley New York Tribune'ist. Ta kasutas seda, et kirjeldada Kansase territooriumil 1850. aastate keskel ja lõpus toimunud vägivalda. Tollal võitlesid Kansases võimu pärast kolm erinevat rühma. Need olid need, kes olid orjuse pooldajad, abolitsionistid ja vabameelsed. Verine Kansas, kus võideldi orjaküsimuse pärast, oli Ameerika kodusõja eelkäija.

Veritsemise Kansase orjusevastane plakat (1855)

Kansase territooriumi asustamine

Enne 1854. aastat, kui Kansas-Nebraska seadus avas territooriumi asustamiseks, elasid seal inimesed. Nende hulgas olid mitmed indiaanlaste hõimud. Nende hulka kuulusid Kansase tasandike indiaanlaste hõimud, osage'id ja pawnee'd. Nad elasid ja liikusid kogu praeguse Kansase osariigi territooriumil. 1830ndatel aastatel paigutati Mississippi jõest ida pool elanud umbes 20 hõimu ümber Missouri jõest lääne poole. Aastaks 1854 oli enamik neist hõimudest sunnitud need maad föderaalvalitsusele loovutama ja kolima tänasesse Oklahoma osariiki.

Enne Kansas-Nebraska seaduse algust äratas territooriumi vastu huvi rahva suveräänsuse idee. Mitmed poliitilisi huve omavad rühmad propageerisid valgete asustamise ideed. Üks, kes seisis vaba riigi asustamise taga, oli New England Emigrant Aid Company. Esimene Uus-Inglismaa asunike rühm asutas Lawrence'i linna Kansases ja sellest sai kiiresti abolitsionistliku tegevuse keskus. Samal aastal asutasid Cyrus K. Holliday ja teised orjusevastased pooldajad Kansases asuva Topeka linna. Missouri elanikud leidsid, et abolitsionistid kavatsevad Missouri osariiki vabade osariikidega ümbritseda. Missouri elanikud, kes olid huvitatud sellest, et Kansas muutuks orjameelseks, tulvasid territooriumile. Atchisoni ja Leavenworthi linnad asutasid mõlemad orjameelsed Missouri elanikud.

Orjuse küsimus

Orjandus oli üks peamisi küsimusi, mis viis kodusõjani. Ameerika Ühendriikide lõunaosa sõltus peamiselt põllumajandusest ja umbes 4 miljonist orjast ja nende järeltulijatest, kes tegid kogu töö lõunapoolsetel istandikel. Suur osa lõunapoolsete riikide majandusest sõltus orjade tasuta tööjõust, kuigi vaid väike osa lõunapoolsetest elanikest omas tegelikult orje. Orjadega võis kaubelda, neid võis rentida, osta või müüa. Mehe sotsiaalset staatust, prestiiži ja jõukust näitas orjade arv, mida ta omas.

Ameerika Ühendriikide põhjaosas oli kodusõja ajaks orjus kaotatud. Põhja oli peamiselt tööstuslik ning sisseränne, eriti Iirimaalt ja Saksamaalt, pakkus odavat tööjõudu, mis kõrvaldas vajaduse orjade järele.

Alates sellest ajast, kui Kansas-Nebraska seadus avas 1854. aastal territooriumi asustamisele, oli Missouri orjapartei sekkunud Kansase asjadesse. Missouri tunnistati orjameelseks osariigiks Missouri kompromissi alusel. Missouri orjapidajad olid närvilised, et nende läänepiiril on vaba riik, kuhu põgenevad orjad võiksid põgeneda. Seega tahtsid Missouri istandusomanikud teha kõik, et Kansasist saaks orjariik.

Enamik inimesi, kes tulid Kansase territooriumile, tulid maa ja võimaluste pärast. Enamik neist oli pärit idapoolsetest osariikidest, nagu Ohio, Kentucky, Pennsylvania ja New York. Nad olid peaaegu kõik valged. Kuigi neil endil ei olnud orje, oli enamik neist eelarvamustega mustanahaliste suhtes, uskudes rahva arusaama, et nad on alamad. Enamik asunikke näis soovivat vaba maad ainult valgetele inimestele.

Vägivald Kansases

1855. aasta oktoobris tuli John Brown Kansase territooriumile, et võidelda orjuse vastu. 21. novembril 1855 algas "Wakarusa sõja" nime kandev kokkupõrge, kui orjameelne asukas Charles Dow lasi vabamehe Charles Dow'd maha. Sõjas oli üks hukkunu, üks free-stater nimega Thomas Barber lasti maha ja tapeti. 21. mail 1856 tungisid Missouri elanikud Lawrence'ile ja põletasid Free State'i hotelli. Nad hävitasid kaks ajalehe kontorit ning rüüstasid kodusid ja kauplusi.

1856. aasta mais võttis vabariiklasest senaator Charles Sumner sõna, et hukka mõista orjuse oht Kansases. Ta oli pühendanud oma tohutu energia selle hävitamisele, mida vabariiklased nimetasid "orjavaimuks". Kõnes, mis kandis pealkirja "Kuritegu Kansase vastu", naeruvääristas Sumner Lõuna-Carolina eakat senaatorit Andrew Butlerit. Ta võrdles Butleri orjapidamismeelset agendat Kansase suhtes neitsi vägistamisega ja iseloomustas tema kiindumust sellesse seksuaalselt selgesõnaliselt ja vastikult. Järgmisel päeval oleks Butleri nõbu, Lõuna-Carolina kongresmen Preston Brooks, Sumneri senati saalis raske kepiga peaaegu tapnud. See tegu šokeeris rahvast, tõi vägivalla senati põrandale ja süvendas põhja-lõuna lõhe.

Vägivald jätkus. Ohio abolitsionist John Brown juhtis oma poegi ja teisi poolehoidjaid planeerima orjuse poolt sõna võtnud asunike mõrvamist. Pottawatomie Creekis asuva orjameelse asula juures haaras grupp 24. mai öösel viis orjameelset meest nende kodudest ja raius nad laibamõõkadega surnuks. Brown ja tema mehed põgenesid ja hakkasid kavandama Bostoni abolitsionistide rahalisel toetusel Virginia osariigis Harper's Ferrys toimuvat täiemahulist orjakapinat. Orjameelne territoriaalvalitsus oli ümber paigutatud Lecomptonisse.

1856. aasta augustis moodustasid tuhanded orjameelsed mehed armeed ja marssisid Kansasisse. Samal kuul astusid Brown ja mitmed tema järgijad 400 orjameelse miilitsaga "Osawatomie lahingus" võitlusse. Sõjategevus kestis veel kaks kuud, kuni Brown lahkus Kansase territooriumilt. Uus territoriaali kuberner John W. Geary astus ametisse ja palus mõlemalt poolelt rahu. Sellele järgnes veel kaks aastat kestnud habras rahu, mida katkestasid aeg-ajalt toimuvad vägivallapuhangud. Viimase suurema vägivallapuhangu põhjustas Marais des Cygnes'i veresaun 1858. aastal. See juhtus, kui piirirüütlid tapsid viis vabariigi meest. Kokku hukkus umbes 56 inimest ajal, mida nimetatakse "veritsevaks Kansasiks".

Preston Brooks ründab Charles Sumnerit USA senatis 1856. aastal.

Kansase osariikluse

Poliitiline protsess, mis viis Kansase omariikluse saavutamiseni, oli pikk ja vaevaline. Et saada osariigiks, pidi Kansas esitama USA kongressile vastuvõetava põhiseaduse. Kansas püüdis saada osariigiks neli korda, kokku nelja põhiseadusega. Seda oli rohkem kui ühelgi teisel osariigi territooriumil. Missouri elanikud, kuna nad olid nii lähedal, tulvasid üle piiri, et hääletada esimese osariigi põhiseaduse üle. Asjaolu, et nad ei olnud Kansase elanikud, ei takistanud neid valimiskaste täitmast. Nende abiga valiti konstitutsioonikonverentsile orjameelsed kandidaadid. See, mida hakati nimetama "Bogus Legislature'iks", kogunes 2. juulil 1855. aastal. Bogus Legislature'i poolt vastu võetud seaduste hulgas oli surmanuhtlus igaühele, kes vabastab orje või ütleb või kirjutab midagi, mis võib põhjustada orjade mässu. Kansase kodanikel, kes olid väljendanud orjusevastaseid ideid, ei lubatud olla vandekohtunikud. Konvent tegi kõik endast oleneva, et tõrjuda välja kõik, kes olid orjandusevastaste vaadetega. Slaavavastased abolitsionistid kogunesid 24. juunil 1855 ja lükkasid tagasi Boguse seadusandja seadused ja põhiseaduse.

Topeka põhiseadus

Pärast mitut kongressi kohtusid vabameelsed Topekas, et koostada põhiseaduse eelnõu. See esitati USA kongressile ja 15. detsembril läks see Kansase valijate ette. Topeka põhiseadus võitis ratifitseerimise 1731 poolt ja 46 vastu. Ühekülgne võit oli tingitud sellest, et orjuse pooldajad boikoteerisid hääletust. President Franklin Pierce pidas 24. jaanuaril 1856. aastal kõne, milles toetas niinimetatud Bogus Legislature'i volitusi. Ta nimetas Topeka põhiseadust ja abolitsionistide kongressi ebaseaduslikuks. Ameerika Ühendriikide esindajatekoda võttis põhiseaduse vastu häältega 99:97. See saadeti Ameerika Ühendriikide senatisse, kuid eelnõu jäi komitees seisma. Esindajatekoda ja senat käisid selles küsimuses edasi-tagasi, kuid midagi ei suudetud lahendada. Siis saatis president Pierce föderaalväed, et 4. juulil Topeka seadusandja laiali saata. Aasta möödus ilma edusammudeta. Nii abolitsionistid kui ka orjapidamise pooldajad piirirüütlid hakkasid piiril sissisõda pidama, et püüda küsimus lahendada.

Lecomptoni põhikiri

Aasta möödus väheste muutustega. James Buchanan valiti siiski Ameerika Ühendriikide presidendiks. Ta nimetas Robert J. Walkeri Kansase territoriaalseks kuberneriks. Tema juhised Walkerile olid aidata "regulaarset seadusandjat" uue konstitutsioonikonverentsi moodustamisel. Buchanan lubas Kansansile, et valijaid kaitstakse jõu või pettuse eest ja nad ei tohiks konvendi boikoteerida. Oktoobri keskpaigast novembri alguseni koostati Lecomptoni põhiseaduse eelnõu. Kui see Kansase valijatele esitati, oli selles kaks valikut: "Põhiseadus koos orjusega" ja "Põhiseadus ilma orjuseta". Kuid see oli osavalt sõnastatud, sest ei võimaldanud hääletada põhiseaduse vastu. See põhjustas valijate vihase reaktsiooni ja kuberner Walker oli sunnitud tagasi astuma. Hääletusega 6 226:569 vastu võitis 21. detsembril orjusega põhiseaduse variant. Kuid Lecomptoni konstitutsioon tegi kongressis vähe edusamme. Vastloodud Vabariiklik Partei ühendas jõud põhjapoolsete demokraatidega, sealhulgas senaator Stephen A. Douglasiga, kes olid põhiseaduse vastu, sest nende arvates ei esindanud see Kansase rahva tahet. Demokraatlik partei oli meetme suhtes lõhestunud. Douglas ja vabakondlased Kansases said 4. jaanuaril 1858 korraldatud rahvahääletuse. Seekord hääletasid abolitsionistid, kellest paljud olid varem hääletust boikoteerinud. Üle 10 000 valija lükkas Lecomptoni põhiseaduse täielikult tagasi.

Leavenworthi põhiseadus

Kolmas katse põhiseaduse loomiseks kandis nime Leavenworthi põhiseadus. See sai sellise nime sellepärast, et 25. märtsil 1858 kogunesid saadikud Leavenworthis, Kansases. Kui uuele territoriaalsele kubernerile James Denverile saadeti heakskiitmiseks seaduseelnõu, millega kutsuti üles korraldama uut kongressi, ignoreeris ta seda. Territoriaalse seadusandja võttis seejärel meetme vastu, kuid nad kogunesid pärast seda, kui nad olid plaanitud katkestada. See põhjustas kibestunud arutelu juba enne kongressi kokkutulekut. Kongressil olid abolitsionistid mitmes küsimuses, sealhulgas selles, mida pakkuda mustanahalistele, eriarvamusel. Sellegipoolest hääletasid delegaadid uue põhiseaduse üle, mida esitada valijatele. See ratifitseeriti 18. mail, kuid väga vähesed kansialased tulid selle üle hääletama. Kongress ei võtnud Leavenworthi põhiseadust isegi tõsiselt. Selle asemel teatas president Buchanan, et Lecomptoni põhiseadus oli ratifitseeritud ja see peaks olema kaalumisel olev põhiseadus. Samal ajal kui Leavenworthi põhiseadus ootas ratifitseerimist, saatsid mõlemad kongressi kojad Lecomptoni põhiseaduse tagasi Kansase valijatele. Seekord oli lisatud altkäemaks. Kui valijad kiidaksid Lecomptoni põhiseaduse heaks, saaksid nad 3,5 miljonit aakrit avalikku maad, mida saaks kasutada koolide, ülikooli ja avalike tööde jaoks. Kui nad lükkaksid põhiseaduse tagasi, ei lubataks Kansasil esitada uut põhiseadust enne, kui ta saaks suurema rahvaarvu. 2. augustil lükkasid valijad kongressi poolt tehtud osariikluse tingimused tagasi häältega 11 812 vastu 1 926. Nii Lecomptoni kui ka Leavenworthi põhiseadused olid surnud. Nii orjuse pooldajad kui ka orjuse vastased mõistsid, et oli aeg koostada Kansase jaoks uus plaan.

Wyandotte'i põhikiri ja Kansase osariigi omariikluse loomine

Asjad rahunesid ajutiselt, kuigi küsitlused näitasid, et vabade riikide abolitsionistid olid selgelt enamuses. Paljud Missouri orjameelsed mehed kaotasid huvi Kansase poliitiliste asjade vastu. Seda tegid ka paljud radikaalsemad abolitsionistid. Territoriaalne seadusandja asus leidma viisi, kuidas Kansasist saaks osariik. 9. veebruaril 1859 võttis seadusandja vastu seaduse, et luua veel üks konstitutsiooniline kongress. Uus kuberner Samuel Medary allkirjastas seaduseelnõu. 28. märtsil toimunud hääletus näitas, et 5 306 kansalast oli selle meetme poolt, samas kui 1425 oli selle vastu. Selleks ajaks arvati laialdaselt, et Kansasist saab vaba riik, kui see kiidetakse heaks. Kuid arutati ka muid küsimusi. Need hõlmasid osariigi piire, valimisõigust ja karastust. Valiti konvendi saadikud ja 5. juulil kogunesid nad Wyandotte'is, linnas, millest hiljem sai Kansas City osa. 29. juulil võeti vastu Wyandotte'i põhiseadus (ilma paljude kongressil osalenud demokraatide allkirjadeta). See esitati Kansase rahvale 4. oktoobril ja kiideti heaks häältega 10 421:5530 vastu.

USA esindajatekoda esitas 1860. aasta veebruaris omariikluse seaduseelnõu, mis võeti vastu. Senatis jäi see meede aga seisma. See läks kolmeks kuuks territoriaalkomiteesse, enne kui see tagasi senati saali jõudis. Komitee soovitas seda mitte vastu võtta. Arutelud meetme üle käisid edasi-tagasi, kuid eelseisvate presidendivalimiste tõttu ei tehtud midagi. 1860. aasta valimistel võitis presidendiks Abraham Lincoln. Seejärel lahkusid lõunapoolsed osariigid liidust. Kuna kongress oli vabastanud Kansase vabaks osariigiks saamise vastased, võeti meede vastu. President Buchanan oli veel ametis, kuid allkirjastas seaduse, millega Kansasist sai 34. osariik. Wyandotte'i põhiseadusest sai Kansase osariigi põhiseadus.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Bleeding Kansas?

V: Bleeding Kansas oli piirisõda Kansase ja Missouri piiril, mis algas 1854. aasta Kansas-Nebraska seadusega ja jätkus Ameerika kodusõjani (1854-1861). See oli kole sõda inimrühmade vahel, kellel olid tugevad veendumused orjuse suhtes.

K: Kes lõi termini "Bleeding Kansas"?

V: Mõiste "Bleeding Kansas" lõi esimesena välja Horace Greeley New York Tribune'ist.

K: Millal toimus "Bleeding Kansas"?

V: "Bleeding Kansas" toimus 1850. aastate keskel ja lõpus.

K: Millised kolm erinevat rühmitust võitlesid sel ajal Kansases võimu pärast?

V: Kolm erinevat rühmitust, kes sel ajal Kansases võimu eest võitlesid, olid need, kes olid orjuse pooldajad, abolitsionistid ja vabameelsed.

K: Kuidas oli "Bleeding Kansas" seotud Ameerika kodusõja eelsete sündmustega?

V: Veritsev Kansas, kus võideldi orjaküsimuse pärast, oli Ameerika kodusõja eelkäija.

K: Mis põhjustas BleedingKansas?

V: Veritsemise põhjuseks olid erimeelsused orjuse üle, mis algasid pärast Kansas-Nebraska seaduse vastuvõtmist 1854. aastal.