Surmanuhtlus: määratlus, õigussüsteemid ja rahvusvaheline ülevaade

Surmanuhtlus ehk surmapeal tähendab riigi või valitsuse seaduslikku tegevust hukkamaks isik, tavaliselt sellepärast, et ta on toime pannud raske kuriteo. Kuritegu, mille eest võib määrata surmanuhtluse, nimetatakse sageli surmakaristuse vääriliseks või lihtsalt kuriteoks, mille eest on ette nähtud surmanuhtlus.

Levik ja suundumused

Viimastel sajanditel on enamikus maailma riikides surmanuhtluse kasutamine vähenenud ja paljud riigid on selle täielikult kaotanud. Umbes kolmandikus maailma riikides on endiselt kehtivad seadused, mis lubavad surmanuhtlust. Näiteid riikidest, kus surmanuhtlus säilib, on Ameerika Ühendriigid, Hiina Rahvavabariik, Jaapan ja Iraan. Samas on mitmed riigid — näiteks Kanada, Austraalia, Mehhiko ning kõik Euroopa Nõukogu liikmed — surmanuhtluse ära kaotanud.

Statistika näitab ka kahte kategooriat: umbes 75 riiki on täielikult surmanuhtlusest loobunud kõigi kuritegude eest, samas kui ligi 20 riiki on de facto kaotanud surmanuhtluse — need riigid võivad seaduses säilitada surmapreemia, kuid ei ole viimase 10 aasta jooksul või kauem ühtegi hukkamist läbi viinud.

Kes ja milliste kuritegude eest?

Enamik riike, kus surmanuhtlus kehtib, rakendavad seda peamiselt mõrvarite ja muude raskete kuritegude, nagu vägistamine või terrorism, eest. Samas kasutavad mõned autoritaarsed või totalitaarse võimuga riigid seda meetodit ka väiksemate või poliitiliselt motiveeritud süüdistuste puhul — näiteks varguste, uimastitega seotud kuritegude või valitsuse kohta avalikult halva arvamuse väljendamise eest.

Õiguslik raamistik ja menetlus

Surmanuhtluse rakendamine hõlmab tavaliselt keerukat kohtulikku protsessi, mille jooksul on kaebuste, apellatsioonide ja sageli rahvusvaheliste inimõiguse kontrollide võimalused. Paljud riigid on kehtestanud moratooriumid või piirangud, nõudes kõrgeimat kohtulikku kaitset ja pikemat apellatsiooniprotsessi. Samuti on olemas rahvusvahelised lepingud, mis kutsuvad identselt surmanuhtluse piiramisele või kaotamisele (näiteks ÜRO inimõiguste raamistik ja riikide ühised järelepärimised). Teatud rahvusvahelised konventsioonid, nagu Euroopa inimõiguste konventsioon, praktikas keelavad surmanuhtluse.

Meetodid

Surmanuhtluse läbiviimise meetodid erinevad riigiti. Levinud on näiteks leetravi (lämmastik või mürgised ainete süstimine), riputus, tuliheit (odavus), guljotiin või elektritool. Mõnel pool on rakendatud ka teisi meetodeid vastavalt kohalikele seadustele ja tavadele.

Peamised argumendid ja vastuväited

Pooldajate argumendid: survamõttel on elemente retributiivsusest (õiglane karistus), mõnedes seisukohtades nähakse seda ka võimalusena kuritegevuse ärahoidmiseks ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Mõned väidavad, et surmanuhtlus annab ohvrite lähedastele vaimse sulgemise ja õiglustunde.
Vastased argumendid: olulisemad vastuväited hõlmavad valeotsuste riski (valed süüdistused ja õigusrikkumised, mida ei saa pärast täideviimist parandada), diskrimineerivat rakendust (sagedased erinevused rassi, sotsiaalse staatuses või õiguskaitses) ning teaduslikku ebakindlust selle kohta, kas surmanuhtlus tegelikult kuritegevust vähendab. Lisaks rõhutatakse inimõiguste ja inimväärikuse kaitset ning võimalikke alternatiive eluaegse vangistuse kujul.

Inimõigused ja rahvusvaheline poliitika

Paljud rahvusvahelised institutsioonid toetavad surmanuhtluse kaotamist või vähemalt selle rakendamise piiramist. Näiteks ÜRO inimõiguste organid on korduvalt kutsunud üles ülemaailmsele moratooriumile ja astmele sammuvõtjatele surmapreemia kaotamisele. Samuti on olemas lepinguid, milles riigid kohustuvad surmanuhtlust mitte rakendama või astuma välja selle kasutamisest.

Probleemid ja väljakutsed

Surmanuhtluse juures tõusevad esile mitmed kriitilised probleemid: eksimuste pöördumatus, kohtusüsteemi võimalikud vead, ebavõrdne ja diskrimineeriv rakendumine, poliitiline kuritarvitus ning hukkamiste julmus ja piinavus. Autoritaarsed režiimid võivad kasutada surmanuhtlust hirmutamiseks ja poliitiliste vastaste mahasurumiseks, mis tekitab haiguse üle laialdasi inimõigusalaseid muresid.

Kokkuvõte

Surmanuhtlus on keeruline ja vastuoluline teema, kus segunevad õiguslikud, eetilised, poliitilised ja praktilised kaalutlused. Kuigi paljud riigid on selle kaotanud või piiravad selle kasutamist, säilib see mõnes maailmas endiselt ja on osa lühematest või pikematest debattidest õigluse, karistuse ja inimõiguste üle. Rahvusvaheline dialoog jätkub ning riikide poliitikad selles küsimuses muutuvad ajas, sõltudes nii sise- kui ka rahvusvahelistest mõjutustest.

Surmanuhtlust kasutavad riigid. Sinine: Roheline: Oranž: surmanuhtlus, kuid viimase 10 aasta jooksul ei ole inimesi hukatud, Punane: surmanuhtlus teatud kuritegude eest.

Sõjakurjategija hukkamine 1946. aastal

Millistes riikides hukatakse kõige rohkem inimesi?

Amnesty Internationali uuringus leiti, et 2012. aastal hukati kõige rohkem inimesi järgmistes riikides:

Hiina (4000+) andmeid ei ole ametlikult avaldatud.
Iraan (vähemalt 314+)
Iraak (vähemalt 129+)
Saudi Araabia (79+)
Ameerika Ühendriigid (43)
Jeemen (28+)
Omaan (25+)
Sudaan (19+)
Afganistan (14)

Siin on 1998. aasta nimekiri:

Hiina (1,067)
Kongo Demokraatlik Vabariik (100)
Ameerika Ühendriigid (68)
Iraan (66)
Egiptus (48)
Valgevene (33)
Taiwan (32)
Saudi Araabia (29)
Singapur (28)
Rwanda (24)
Sierra Leone (24)

Amnesty International on saanud teateid sadadest hukkamistest Iraagis, kuigi need on kinnitamata.

Kokku hukati Ameerika Ühendriikides 557 inimest ajavahemikul 1977. aastast, mil surmanuhtlus taaskehtestati pärast 10-aastast pausi, kuni 2000. aastani. Selle ajavahemiku jooksul ei ole 20 osariigis ühtegi hukkamist läbi viidud. Järgnevalt on loetletud osariigid, kus selle aja jooksul hukati kõige rohkem inimesi:

Texas (239)
Virginia (81)
Florida (50)
Missouri (46)
Oklahoma (30)
Louisiana (26)
Lõuna-Carolina (25)
Alabama (23)
Arkansas (23)
Gruusia (23)

Esimesed riigid, kes kaotasid surmanuhtluse

Rahvus	Kehtetuks tunnistamise aasta
Venemaa*	1826
Venezuela	1863
Portugal	1867
Brasiilia	1882
Costa Rica	1882
Ecuador	1897
Panama	1903
Norra	1905
Uruguay	1907
Kolumbia	1910

*Venemaa Nõukogude Sotsialistlik Nõukogude Liidu osana taastas Nõukogude Liidu ajal surmanuhtluse.

Tavalised täitmise põhjused

On tavaline, et inimesi hukatakse selliste kuritegude eest nagu mõrv, tapmine ja mõrvakatse, kuid on ka teisi kuritegusid, mille eest määratakse surmanuhtlus. Mõned neist on järgmised:

Pangarööv (Saudi Araabia)
Röövimine
Inimkaubandus (see on nagu orjapidamine) (Hiina)
Üldine röövimine, kui vähemalt üks inimene sureb (Ameerika)
Vägistamine (Hiina, Saudi Araabia)
Teatavate ebaseaduslikenarkootikumide salakaubavedu või omamine teatavas koguses (Indoneesia, Saudi Araabia, Singapur, Malaisia, Taiwan jt).
Altkäemaks ja korruptsioon (Hiina)
Abielurikkumine (Saudi Araabia, Iraan ja Afganistan)
Homoseksuaalsus (Iraan, Saudi Araabia, Jeemen, Sudaan ja Mauritaania).
Prostitutsioon (nii enda kui ka teiste prostitutsioonile sundimine) (Iraak kuni 2003. aastani, Saudi Araabia).
Islami usust taganemine (Afganistan, Iraan, Jeemen, Mauritaania, Pakistan, Katar, Saudi Araabia, Somaalia ja Sudaan).
Nõidumine (Saudi Araabia, Katar)

Sõja ajal karistatakse surmaga järgmiste kuritegude eest:

Riigireetmine (katse kukutada valitsus)^{[vajab selgitamist]}
Spionaaž (spionaaž)
Sabotaaž
Kõrvaldamine

keda ei tohi hukata

Vastavalt 1976. aastal jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ei tohi hukata inimesi, kes ei olnud kuriteo toimepanemise ajal vähemalt kaheksateistkümneaastased. Euroopa inimõiguste konventsiooni, täpsemalt selle 13. muudatuse (2002) kohaselt ei tohi kedagi hukata.

Vaidlused

Surmanuhtluse teemal on palju erinevaid arvamusi. Kuna tegemist on olulise teemaga, on igas riigis väga tugevad tunded. Paljud inimesed ütlevad, et surmanuhtlus on mõistlik, sest see peletab inimesi ära tegemast asju, mis on ebaseaduslikud, kuid paljud teised ütlevad, et on olemas võimalus hukata süütu inimene; üks ütleb, et see on õiglus, kättemaks ja karistus; teine pool ütleb, et hukkamine on mõrv. Enamik inimesi teab, et kuritegevus ähvardab nende elu, kuid küsimus seisneb meetodites ja meetmetes, mida tuleks selle vastu kasutada.

Läbi inimkonna ajaloo on valitsused ja valitsejad kasutanud inimeste hukkamiseks mitmeid surmanuhtluse meetodeid, näiteks ristilöömist, nülgimist ja poomist. Mõnda meetodit, nagu ristilöömine ja hukkamine, ei kasuta valitsused enam, sest inimesed arvavad, et need tapmismeetodid on liiga julmad. Gaasikamber tunnistati Ameerika Ühendriikides põhiseadusega vastuolus olevaks (see tähendab: vastuolus Ameerika Ühendriikide põhiseadusega, mis ei luba "julmi ja ebatavalisi karistusi") ja seda enam ei kasutata.

Euroopa Nõukogu on Euroopainimõiguste konventsiooni 13. muudatusega kaotanud kõik surmanuhtlused. Amnesty International on igasuguse surmanuhtluse vastu, kuna inimõiguste ülddeklaratsiooniga on tagatud õigus elule ja igasuguse piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise keeld.

Surmavormid

Tänapäeval on kasutusel järgmised täitmisviisid:

Elektritool: Kinnipeetav tapetakse tugeva elektriga, mis on kinnitatud tema pea ja jala külge.
Surmav süst: Vangi mürgitatakse kemikaalide seguga, mis pannakse tema kehasse. Mõnes riigis kasutatakse kemikaale, mis on vastuolulised. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriikides kaotati elektritool kui surmanuhtluse vorm, kuna seda peeti liiga jõhkraks karistuseks ja asendati surmava süsti abil, muutus see meetod sellest ajast alates kõige laialdasemalt kasutatavaks.
Laskurpolk: Mõned inimesed tulistavad vangi püssidega. Tulistamisrühmi kasutatakse sõdurite puhul sageli sõdade ajal. Ühel või mitmel tulistajal võib olla vale laskemoona, mis ei tapa, nii et keegi ei tea, kes tulistas tapva lasu. Laskurpolk on traditsiooniline sõjaväeline hukkamine. Mõnikord lastakse maha ka desertöörid, reeturid ja spioonid.
Riputamine: Vangile on köis ümber kaela seotud. Seejärel lastakse ta kõrgelt alla. Isik võib surra kaela murdumise tõttu. Ta võib surra lämbumisse (lämbumisse), kui kukkumine on liiga väike või sõlme on halvasti tehtud. Kui kukkumine on liiga pikk või kui vang on liiga raske, võib ta pea ära rebida. Jaapanis, Indias ja endistes Briti kolooniates kasutatakse hukkamist.
Kuristamine, käsitsi või garroti abil. Garrote oli Hispaanias sadade aastate jooksul peamine surmanuhtluse liik. Algselt tapeti süüdimõistetu, lüües teda nuiaga (hispaania keeles garrote). Hiljem arenes see edasi kaela ümber pandud köielõksu panemisele. Silmusesse pandi puupulk, mida keerati, et köit pingutada, kuni süüdimõistetu surnuks kägistati.
Kivistamine: Vangi visatakse kividega, kuni ta sureb. Mõnes Lähis-Ida riigis kasutatakse ikka veel kividega surnuksloopimist.
Dekapiteerimine: Ohvri pea lõigatakse maha terava teraga, näiteks mõõga, kirve või giljotiiniga. See oli traditsiooniline hukkamisviis Kesk-Euroopas ja paljudes teistes kohtades. Dekapiteerimist nimetatakse ka peade eemaldamiseks. Dekapiteerimist kasutatakse endiselt mõnes Lähis-Ida riigis, kuid ainus riik, kus seda aktiivselt kasutatakse, on Saudi Araabia.

Inimese asendi demonstreerimiseks seadmes pannakse mannekeen garroti.

Galerii

Pealelõikamine: Jaapanlane peastab hiinlase (foto aastast 1901)

Püha Stefanuse lapidatsioon (kivistamine) on Rembrandti (1625) maal.

Ja seda ei saa aidata, Goya maal, mis kujutab hukkamisrühma. (umbes 1810)

Abraham Lincolni mõrvas süüdi mõistetud nelja inimese hukkamine (1865)

Vana elektritool

Küsimused ja vastused

K: Mis on surmanuhtlus?

V: Surmanuhtlus on surmanuhtluse vorm, mille puhul valitsus või riik hukkab (tapab) kedagi, tavaliselt, kuid mitte alati, kuna ta on toime pannud raske kuriteo.

K: Millised on mõned näited riikidest, kus on surmanuhtlus?

V: Surmanuhtlust kasutavad näiteks Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan, Indoneesia ja Iraan.

K: Millised on mõned näited riikidest, kus ei ole surmanuhtlust?

V: Riikide hulgas, kus ei ole surmanuhtlust, on näiteks Kanada, Austraalia, Mehhiko ja kõik Euroopa Nõukogu liikmed.

K: Mitu riiki loetakse praktikas surmanuhtluse kaotajaks?

V: 28 riiki võib pidada praktikas surmanuhtluse kaotajaks. Riike peetakse praktikas surmanuhtluse kaotajaks, kui nad säilitavad surmanuhtluse seaduses, kuid ei ole viimase 10 aasta jooksul või kauem hukkamisi läbi viinud.

K: Milliste kuritegude puhul kasutatakse surmanuhtlust?

V: Enamikus riikides, kus on surmanuhtlus olemas, kasutatakse seda mõrvarite ja muude raskete kuritegude, näiteks vägistamise või terrorismi eest. Teised riigid, eriti autoritaarse või totalitaarse valitsusega riigid, võivad seda kasutada ka väiksemate kuritegude, näiteks varguse, narkootikumide või valitsuse kohta halvasti ütlemise eest.

Küsimus: Kui sageli toimub hukkamine enamikus riikides?

V: Enamikus riikides on hukkamised viimastel sajanditel muutunud harvemaks.