Surmanuhtlus

Millistes riikides hukatakse kõige rohkem inimesi?

Amnesty Internationali uuringus leiti, et 2012. aastal hukati kõige rohkem inimesi järgmistes riikides:

1. Hiina (4000+) andmeid ei ole ametlikult avaldatud.
2. Iraan (vähemalt 314+)
3. Iraak (vähemalt 129+)
4. Saudi Araabia (79+)
5. Ameerika Ühendriigid (43)
6. Jeemen (28+)
7. Omaan (25+)
8. Sudaan (19+)
9. Afganistan (14)

Siin on 1998. aasta nimekiri:

1. Hiina (1,067)
2. Kongo Demokraatlik Vabariik (100)
3. Ameerika Ühendriigid (68)
4. Iraan (66)
5. Egiptus (48)
6. Valgevene (33)
7. Taiwan (32)
8. Saudi Araabia (29)
9. Singapur (28)
10. Rwanda (24)
11. Sierra Leone (24)

• Amnesty International on saanud teateid sadadest hukkamistest Iraagis, kuigi need on kinnitamata.

Kokku hukati Ameerika Ühendriikides 557 inimest ajavahemikul 1977. aastast, mil surmanuhtlus taaskehtestati pärast 10-aastast pausi, kuni 2000. aastani. Selle ajavahemiku jooksul ei ole 20 osariigis ühtegi hukkamist läbi viidud. Järgnevalt on loetletud osariigid, kus selle aja jooksul hukati kõige rohkem inimesi:

1. Texas (239)
2. Virginia (81)
3. Florida (50)
4. Missouri (46)
5. Oklahoma (30)
6. Louisiana (26)
7. Lõuna-Carolina (25)
8. Alabama (23)
9. Arkansas (23)
10. Gruusia (23)

Esimesed riigid, kes kaotasid surmanuhtluse

Rahvus	Kehtetuks tunnistamise aasta
Venemaa*	1826
Venezuela	1863
Portugal	1867
Brasiilia	1882
Costa Rica	1882
Ecuador	1897
Panama	1903
Norra	1905
Uruguay	1907
Kolumbia	1910

*Venemaa Nõukogude Sotsialistlik Nõukogude Liidu osana taastas Nõukogude Liidu ajal surmanuhtluse.

Tavalised täitmise põhjused

On tavaline, et inimesi hukatakse selliste kuritegude eest nagu mõrv, tapmine ja mõrvakatse, kuid on ka teisi kuritegusid, mille eest määratakse surmanuhtlus. Mõned neist on järgmised:

• Pangarööv (Saudi Araabia)
• Röövimine
• Inimkaubandus (see on nagu orjapidamine) (Hiina)
• Üldine röövimine, kui vähemalt üks inimene sureb (Ameerika)
• Vägistamine (Hiina, Saudi Araabia)
• Teatavate ebaseaduslikenarkootikumide salakaubavedu või omamine teatavas koguses (Indoneesia, Saudi Araabia, Singapur, Malaisia, Taiwan jt).
• Altkäemaks ja korruptsioon (Hiina)
• Abielurikkumine (Saudi Araabia, Iraan ja Afganistan)
• Homoseksuaalsus (Iraan, Saudi Araabia, Jeemen, Sudaan ja Mauritaania).
• Prostitutsioon (nii enda kui ka teiste prostitutsioonile sundimine) (Iraak kuni 2003. aastani, Saudi Araabia).
• Islami usust taganemine (Afganistan, Iraan, Jeemen, Mauritaania, Pakistan, Katar, Saudi Araabia, Somaalia ja Sudaan).
• Nõidumine (Saudi Araabia, Katar)

Sõja ajal karistatakse surmaga järgmiste kuritegude eest:

• Riigireetmine (katse kukutada valitsus)^{[vajab selgitamist]}
• Spionaaž (spionaaž)
• Sabotaaž
• Kõrvaldamine

keda ei tohi hukata

Vastavalt 1976. aastal jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ei tohi hukata inimesi, kes ei olnud kuriteo toimepanemise ajal vähemalt kaheksateistkümneaastased. Euroopa inimõiguste konventsiooni, täpsemalt selle 13. muudatuse (2002) kohaselt ei tohi kedagi hukata.

Vaidlused

Surmanuhtluse teemal on palju erinevaid arvamusi. Kuna tegemist on olulise teemaga, on igas riigis väga tugevad tunded. Paljud inimesed ütlevad, et surmanuhtlus on mõistlik, sest see peletab inimesi ära tegemast asju, mis on ebaseaduslikud, kuid paljud teised ütlevad, et on olemas võimalus hukata süütu inimene; üks ütleb, et see on õiglus, kättemaks ja karistus; teine pool ütleb, et hukkamine on mõrv. Enamik inimesi teab, et kuritegevus ähvardab nende elu, kuid küsimus seisneb meetodites ja meetmetes, mida tuleks selle vastu kasutada.

Läbi inimkonna ajaloo on valitsused ja valitsejad kasutanud inimeste hukkamiseks mitmeid surmanuhtluse meetodeid, näiteks ristilöömist, nülgimist ja poomist. Mõnda meetodit, nagu ristilöömine ja hukkamine, ei kasuta valitsused enam, sest inimesed arvavad, et need tapmismeetodid on liiga julmad. Gaasikamber tunnistati Ameerika Ühendriikides põhiseadusega vastuolus olevaks (see tähendab: vastuolus Ameerika Ühendriikide põhiseadusega, mis ei luba "julmi ja ebatavalisi karistusi") ja seda enam ei kasutata.

Euroopa Nõukogu on Euroopainimõiguste konventsiooni 13. muudatusega kaotanud kõik surmanuhtlused. Amnesty International on igasuguse surmanuhtluse vastu, kuna inimõiguste ülddeklaratsiooniga on tagatud õigus elule ja igasuguse piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise keeld.

Surmavormid

Tänapäeval on kasutusel järgmised täitmisviisid:

• Elektritool: Kinnipeetav tapetakse tugeva elektriga, mis on kinnitatud tema pea ja jala külge.
• Surmav süst: Vangi mürgitatakse kemikaalide seguga, mis pannakse tema kehasse. Mõnes riigis kasutatakse kemikaale, mis on vastuolulised. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriikides kaotati elektritool kui surmanuhtluse vorm, kuna seda peeti liiga jõhkraks karistuseks ja asendati surmava süsti abil, muutus see meetod sellest ajast alates kõige laialdasemalt kasutatavaks.
• Laskurpolk: Mõned inimesed tulistavad vangi püssidega. Tulistamisrühmi kasutatakse sõdurite puhul sageli sõdade ajal. Ühel või mitmel tulistajal võib olla vale laskemoona, mis ei tapa, nii et keegi ei tea, kes tulistas tapva lasu. Laskurpolk on traditsiooniline sõjaväeline hukkamine. Mõnikord lastakse maha ka desertöörid, reeturid ja spioonid.
• Riputamine: Vangile on köis ümber kaela seotud. Seejärel lastakse ta kõrgelt alla. Isik võib surra kaela murdumise tõttu. Ta võib surra lämbumisse (lämbumisse), kui kukkumine on liiga väike või sõlme on halvasti tehtud. Kui kukkumine on liiga pikk või kui vang on liiga raske, võib ta pea ära rebida. Jaapanis, Indias ja endistes Briti kolooniates kasutatakse hukkamist.
• Kuristamine, käsitsi või garroti abil. Garrote oli Hispaanias sadade aastate jooksul peamine surmanuhtluse liik. Algselt tapeti süüdimõistetu, lüües teda nuiaga (hispaania keeles garrote). Hiljem arenes see edasi kaela ümber pandud köielõksu panemisele. Silmusesse pandi puupulk, mida keerati, et köit pingutada, kuni süüdimõistetu surnuks kägistati.
• Kivistamine: Vangi visatakse kividega, kuni ta sureb. Mõnes Lähis-Ida riigis kasutatakse ikka veel kividega surnuksloopimist.
• Dekapiteerimine: Ohvri pea lõigatakse maha terava teraga, näiteks mõõga, kirve või giljotiiniga. See oli traditsiooniline hukkamisviis Kesk-Euroopas ja paljudes teistes kohtades. Dekapiteerimist nimetatakse ka peade eemaldamiseks. Dekapiteerimist kasutatakse endiselt mõnes Lähis-Ida riigis, kuid ainus riik, kus seda aktiivselt kasutatakse, on Saudi Araabia.

Inimese asendi demonstreerimiseks seadmes pannakse mannekeen garroti.

Galerii