Euroopa Nõukogu liikmesriigid kokkuleppetasid teatud põhimõtetes, mis võeti aluseks ka inimõiguste ja vabaduste kaitsele. Need põhimõtted lähtusid osaliselt inimõiguste ülddeklaratsiooni sätetest ning kokku kujunes neist eraldiseisev rahvusvaheline leping — inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, tuntud lühendina kui Euroopa inimõiguste konventsioon (EIÕK). Konventsiooniga loodi ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle otsustel on, artikli 46 kohaselt, liikmesriikide suhtes õigusjõud.

4. novembril 1950 allkirjastati konventsioon Roomas ning see on aja jooksul täienenud mitmete protokollidega ja kohtupraktikaga, mis on täpsustanud ja laiendanud kaitstavaid õigusi.

Mida EIÕK kaitseb?

Konventsioon sätestab rida põhilisi õigusi ja vabadusi. Olulisemad neist on:

  • õigus elule;
  • keeld piinamiste ja ebainimliku kohtlemise eest;
  • õigus vabadusele ja turvalisusele;
  • õigus õiglasele kohtulikule menetlusele ja õigusele olla õiglaselt kohut mõistetud;
    • õigus era- ja perekonnaelule ning omandiõiguse kaitse;
  • sõna- ja usuvabadus, kogunemis- ja ühinguvabadus;
  • õigus haridusele ja muud sotsiaalsed õigused (protokollide kaudu täpsustatud).

Need põhiõigused on EIKi praktikas tõlgendatavad ning konventsiooni sätete tähendus areneb kohtuotsuste kaudu edasi.

Protokollid — konventsiooni täiendused

EIÕK on elav raamistik: selle säteid on täiendatud mitme protokolliga, mis lisavad uusi õigusi või laiendavad olemasolevaid kaitseid. Näiteks sisaldavad varasemad ja hilisemad protokollid sätteid, mis käsitlevad:

  • 1. protokoll — muu hulgas õigusest haridusele (ja omandi kaitse);
  • Protokoll nr 12 — üldine diskrimineerimise keelamine avaliku võimu poolt; (diskrimineerimise vastu);
  • Protokoll nr 13 — surmanuhtluse kaotamine kõikides oludes (surmanuhtluse täielik kaotamine).

Protokollid annavad täpsemaid normatiive ja liikmesriigid peavad neid ratifitseerides järgima. Protokollide järkjärguline ratifitseerimine on laiendanud EIÕK mõju ning ühendanud õiguskorda rohkemate konkreetsete kohustustega.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) — roll ja menetlus

EIK asub Strasbourgis ja uurib konventsiooni alusel esitatud kaebusi. Kaebuse võib esitada nii üksikisik, riigi kodanik kui ka riik ise (riigivastane kaebus). Peamised menetluse põhimõtted:

  • kaebuse esitamiseks peab olema ammendatud riiklikud õiguskaitsevahendid (domestic remedies);
  • kaebus tuleb tavaliselt esitada EIKile hiljemalt kuue kuu jooksul pärast lõpliku riikliku otsuse tegemist;
  • kaebus peab vastama EIKi aktsepteeritavuse kriteeriumidele (näiteks asjaolude olulisus ja isiklik huvi);
  • kohtu koosseis ja menetlus: kohtunikud on valitud Parlamentaarse Assamblee poolt, kuid istuvad individuaalses omaduses ning otsused põhinevad konventsiooni tõlgendusel ja kohtupraktikal.

EIKi otsused võivad tuua kaasa hüvitise määramise kaebajale, riikliku seadusandluse või praktika muutmise ning laiemalt inimõiguste standardite arendamise.

Täitmine ja järelevalve

Pärast EIKi otsust on riigid kohustatud selle täitma. Otsuste täitmist ja rakendamist järelevalvetaotlustena kontrollib Ministrite Komitee (Committee of Ministers) Euroopa Nõukogus. Järelevalve võib hõlmata konkreetsete õigusaktide muutmist, praktiliste meetmete kasutuselevõttu ja justikahüvitise maksmist. Kohus ei täida otsuseid ise — selleks on vaja riikide koostööd ja Ministrite Komitee järelevalvet.

Mille poolest EIÕK oluliseim on?

EIÕK on Euroopa inimõiguste kaitse keskne instrument: see loob riikide vahel ühtse raamistikku inimõiguste standardite jaoks, annab üksikisikule rahvusvahelise kaebusevõimaluse ja kujundab kaudu kohtupraktika sarnasemat õiguskultuuri Euroopa jurisdiktsioonis. EIKi otsused on sageli mõjutanud riiklike kohtupraktikate ja seadusandluse arengut, parandades õiguskaitset ja suurendades vastutusvõimet riikide poolt.

Kui inimene tunneb, et tema inimõigusi on riik rikkunud, võib ta kaaluda pöördumist EIKi poole — enne seda tuleb aga tavaliselt otsida õigust riiklikes kohtutes ja järgida menetluslikke tingimusi, mida EIK menetluses nõuab.