Diskrimineerimine on see, kui kedagi koheldakse ebaõiglaselt või erinevalt. Diskrimineerimine on see, kui inimest koheldakse ebaõiglaselt või halvasti sellepärast, et ta kuulub teatud rühma. Inimõiguste ülddeklaratsioonis kinnitatakse, et kõiki inimesi tuleb kaitsta igasuguse diskrimineerimise või isegi selle õhutamise eest.

Inimest võidakse diskrimineerida tema rassi, vanuse, soo, poliitiliste tõekspidamiste, seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, usutunnistuse, välimuse, varasema kriminaalkaristuse, elustiili, riietuse, vanuse või puude, sotsiaalse klikkide (rühmade) liikme või nende hulka kuulumise, sotsiaalse klassi, sotsiaalse staatuse või kastide tõttu ning paljudel muudel põhjustel.

Diskrimineerimine võib võtta mitmeid vorme. See võib hõlmata töölt vallandamist, tööle mittevõtmist, väiksemat palka kui teised samal töökohal, keeldumist kodu või korteri andmisest, kiusamist, ahistamist või lihtsalt teistest inimestest erinevat kohtlemist. Seadused, mida tuntakse kui "võrdsete võimaluste seadusi", kaitsevad inimesi diskrimineerimise eest. Need ütlevad, et inimesed peaksid saama tööd sõltumata nende rassist, vanusest, soost või usutunnistusest. Puuetega inimestele peaks olema tagatud mõistlik hoolitsus või ligipääsetavus. Kahele inimesele samal ametikohal tuleb maksta sama palka, kui neil on täpselt sama töö.

Mõnes riigis on kellegi diskrimineerimine rassi, soo, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, vanuse või puude alusel ebaseaduslik. Isegi nendes riikides, kus diskrimineerimine on ebaseaduslik, toimub see ikka veel põhjustel, mida seadus ei hõlma. Mõnes teises riigis on kellegi diskrimineerimine seaduslik või isegi valitsuse ametlik poliitika. See toimub eelkõige riikides, kus on olemas ametlik religioon ja teistest religioonidest inimesi diskrimineeritakse.

Millised on diskrimineerimise peamised vormid?

  • Vahetu diskrimineerimine – kui kedagi koheldakse otseselt kehvemini tema kuuluvuse tõttu kaitstud rühma (näiteks mittevalimine tööle seetõttu, et isik on teatud rahvusest).
  • Kaudne diskrimineerimine – näiliselt neutraalse reegli või tavaga, mis tõrjub välja või kahjustab teatud rühma liikmeid (näiteks töögraafik, mis takistab religioossete tavaid järgivaid inimesi töötamast).
  • Häiriv või ahistav käitumine – korduvad solvavad kommentaarid, naljad või käitumine, mis loob vaenuliku keskkonna (näiteks seksuaalne ahistamine tööl).
  • Võõrandamine ja tagakiusamine – näiteks kedagi karistatakse selle eest, et ta on diskrimineerimist välja toonud või osalenud uurimises.
  • Süsteemne ehk strukturaalne diskrimineerimine – pikaajalised ja sügavalt juurdunud tavad institutsioonides või ühiskonnas, mis soodustavad ebavõrdust (näiteks juurdepääs haridusele või tervishoiule teatud rühmadele).

Põhjused ja riskitegurid

Diskrimineerimise aluseks võivad olla eelarvamused, stereotüübid, hirm erinevuse ees, harimatus või majanduslikud ja poliitilised huvid. Psühholoogiliselt mõjutavad inimeste käitumist kinnituskalduvus (otsitakse info, mis kinnitab eelhäälestust), grupi‑jaotused ja konfliktid ressursside pärast. Sotsiaalset diskrimineerimist soodustavad ka institutsionaalsed poliitikad, millel puudub teadlikkus mitmekesisusest.

Õiguslik kaitse ja rahvusvahelised lepped

Rahvusvahelised dokumendid, nagu Inimõiguste ülddeklaratsioon, ning mitmed lepingud (nt inimõiguste konventsioonid ja Euroopa Liidu direktiivid) rõhutavad võrdset kohtlemist ja keelduvad diskrimineerimisest. Paljudes riikides sealhulgas õiguslahendused ja riiklikud seadused keelavad diskrimineerimise ning sätestavad õiguskaitse võimalused – näiteks kaebamine võrdõiguslikkuse või inimõiguste asutustele, poolte vahendamine ja kohtumenetlus.

Olulised õiguslikud põhimõtted:

  • Keeld vahetust diskrimineerimisest (otsene diskrimineerimine).
  • Keeld kaudset diskrimineerimist, kui ei saa näidata õigustatud ja proportsionaalset alust.
  • Nõue tagada mõistlikud kohandused puuetega inimeste ligipääsuks (ligipääsetavus, töötingimused).
  • Võimalus rakendada positiivset erikohtlemist (soodustavad meetmed ajalooliselt vähemuste olukorra parandamiseks), kui seda seadus lubab.

Mida teha, kui arvad, et sind on diskrimineeritud?

  • Kirjuta üles juhtunu kuupäevad, kellaajad, olukorra kirjeldus ja tunnistajad ning säilita kõik asjakohased kirjalikud tõendid (e-kirjad, sõnumid, töölepingud jm).
  • Püüa kasutada esmalt töökoha või teenusepakkuja siseprotseduure (nt siseklage, personaliosakond), kui see on võimalik ja turvaline.
  • Võta ühendust riiklike või kohalike inimõiguste ja võrdõiguslikkuse organitega, advokaadiga või tugiorganisatsioonidega, kes tegelevad diskrimineerimisjuhtumitega.
  • Kui võimalik, esita ametlik kaebus või hagita vastutajat kohtusse – seaduslikud tähtaegade ja võimalike meetmete täpsed tingimused sõltuvad riigi seadustest.
  • Klaimide korral tasub uurida ka töövaidluskomisjonide või tööinspektsiooni võimalusi (töösuhtes), samuti vaadata, kas on võimalik nõuda hüvitist või tagasitoomist ametisse.

Kuidas diskrimineerimist ennetada?

  • Rakenda selged ja läbipaistvad värbamis‑ ja edutamispõhimõtted ning võrdsed töötingimused.
  • Koolita töötajaid ja juhtkonda mitmekesisuse, kaasamise ja diskrimineerimise teemadel.
  • Tagada juurdepääsetav keskkond ning mõistlikud kohandused puuetega inimestele.
  • Kehtesta toimivad siseprotseduurid diskrimineerimiskaebuste kiireks ja erapooletuks lahendamiseks.
  • Edenda avatud suhtlust ja soodsa kliima loomist, kus erinevustest rääkimine ei too kaasa karistust ega sildistamist.

Lõppmõte

Diskrimineerimine vähendab inimeste võimalusi elus osaleda võrdselt ja kahjustab ühiskonna sidusust. Õiguslikud kaitsevahendid annavad raamistiku, kuid muutus nõuab ka teadlikkust, aktiivset ennetustööd ning organisatsioonide ja üksikisikute pühendumist õigusele olla kohtlemata ebaõiglaselt. Kui tunned, et sind on ebaõiglaselt koheldud, ära jää üksi – otsi tuge, dokumenteeri juhtum ja kasuta olemasolevaid õiguskaitsevahendeid.