Mis on sotsiaalne stigmatiseerimine? Mõiste, tüübid ja näited (Goffman)

Avasta sotsiaalne stigmatiseerimine (Goffman): mõiste, kolm tüüpi — füüsilised erinevused, isikuomadused, hõimustigmad — ja praktilised näited mõju kohta ühiskonnas.

Sotsiaalne häbimärgistamine tähendab olukorda, kus ühiskond või selle osad peavad mõnda inimese omadust, käitumist või tunnust negatiivseks ning seeläbi heidavad selle kandjale sotsiaalse hukkamõistu, eraldamise või diskrimineerimise. Selline stigmatiseerimine võib mõjutada inimese enesehinnangut, võimalusi töö- ja eraelus ning vaimset tervist. Mõiste selgitamiseks viidatakse sageli sellele, kuidas ühiskond määratleb ja hindab erinevusi.

Goffmani kolmest tüüpi stigmatiseerimine

Sotsioloog Erving Goffman kirjeldas kolme peamist sotsiaalse häbimärgistamise vormi:

• Füüsilised erinevused: nähtavad kehaerinevused, mida peetakse sageli negatiivseks — näiteks ülekaalulisus, armid või haigusnähtudest tulenevad tunnused nagu pidalitõbi. Need võivad viia väljalangemise, pilkamise või tootlikkuse alahindamiseni.
• Isikuomaduste stigmad: tunnused või käitumismustrid, mida ühiskond seostab moraalse või isikliku nõrkusega — näiteks vaimuhaigused, narkomaania või alkoholism. Selline stigmatiseerimine võib takistada abi otsimist ja ravi kättesaadavust.
• Hõimu- või grupipõhine stigma: sildistamine, mis põhineb kuuluvusel teatud rühma või identiteedi juurde — näiteks omadused seoses etnilise rühma, rahvuse või religioonist tulenevate eripäradega. See võib väljenduda diskrimineerimises, stereotüpiseerimises ja sotsiaalses tõrjutuses.

Kuidas stigmatiseerimine avaldub ja levib

Sotsiaalne stigma tekib ja püsib läbi erinevate mehhanismide: siltide panemine (labeling), stereotüüpide kujundamine, "meie" ja "nemad" eristamine, staatuse kaotus ja otsene diskrimineerimine. Meedia, kultuurilised normid ja isiklikud uskumused aitavad sageli kinnistada negatiivseid hoiakuid.

Tagajärjed

• Madal enesehinnang ja häbitunne, mis võib suurendada isolatsiooni.
• Tõkestused töö- ja haridusvõimalustes ning õiguste piiramine.
• Tervishoiust ja toetusest loobumine või nende vähenenud kättesaadavus — näiteks inimesed pelgavad stigma tõttu abi otsida.
• Sotsiaalsed konfliktid ja rühmade vaheline pingestumine.

Kuidas stigma vastu töötada

• Teadlikkuse tõstmine ja haridus — valeinfo ümberlükkamine ning faktipõhine teave.
• Isiklik kontakt ja dialoog — otsene suhtlus stigmastatud inimestega vähendab kartust ja stereotüüpe.
• Kõlbliku ja lugupidava keele kasutamine — vältida halvustavaid termineid ja müüte tugevdavaid väljendeid.
• Poliitikad ja teenused, mis kaitsevad õigusi ning soodustavad kaasamist ja ligipääsu ravile ja teenustele.

Stigmatiseerimise vähendamine nõuab ühiskondlikku pingutust: nii indiviidide teadlikku käitumist kui ka strukturaalseid muutusi poliitikas, hariduses ja meedias. Mõistmine, et erinevused ei muuda inimest vähem inimlikuks, on selleks esimene samm.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sotsiaalne häbimärgistamine?

K: Kes kirjutas sotsiaalsest stigmatiseerimisest?

K: Millised on Erving Goffmani mainitud kolm sotsiaalse stigma tüüpi?

K: Milline füüsiline erinevus võib olla sotsiaalse stigma vorm?

K: Kas on isikuomadusi, mis võivad põhjustada sotsiaalse stigma vormi?

K: Mille poolest erinevad hõimustigmad teistest sotsiaalse stigma vormidest?

K: Kas on võimalik, et keegi kogeb korraga rohkem kui ühte liiki sotsiaalset stigmatiseerimist?

Otsing