Leepra (Hanseni tõbi): põhjused, sümptomid, levik ja ravi

Leepra (Hanseni tõbi) – põhjused, sümptomid, levik ja tänapäevane ravi. Õpi varajasi märke, ennetust ja tõhusat antibiootikumravi ning kus otsida abi.

Lepra on nakkushaigus, mida põhjustab bakter Mycobacterium leprae. Tänapäeval kasutatakse ka nimetust Hanseni tõbi, mis tuli selle bakteri avastaja Gerhard Armauer Hanseni järgi. Leprat põdevat inimest on varem nimetatud pidalitõveks.

Alates 2004. aastast oli uute nakatumiste hinnanguline arv umbes 400 000. Tänapäeval on uute juhtumite arv maailmas langenud tänu tõhusale ravile ja tervishoiuprogrammidele, kuid haigus esineb endiselt, eriti madalama sissetulekuga riikides.

Põhjused ja nakkuse ülekandumine

Mycobacterium leprae levib peamiselt pikaajalisel ja lähikontaktil inimesega, kes pole ravi saanud. Ülekandumistee on peamiselt hingamisteede (nina–kõri) kaudu eraldunud piiskade kaudu; haigus ei levigi hõlpsasti kokkupuutel ega lühiajalisel kontaktel. Haiguse nakatumiseks on tavaliselt vaja püsivamat kokkupuudet ja tihedat suhtlust nakatunud inimesega.

Oluline on, et suur osa inimestest (hinnanguliselt umbes 95%) on leprabakterile loomulikult vastupidavad ehk immuunsed ja ei haigestu.

Kliiniline inkubatsiooniperiood on pikk: tavaliselt mitu aastat (keskmiselt 3–5 aastat), vahel kuni 20 aastat või kauem. See muudab nakkusketi jälgimise keerulisemaks.

Sümptomid ja haiguse vormid

Leepra sümptomid sõltuvad immuunsussüsteemi reaktsioonist ja võivad olla erineva raskusastmega. Peamised tunnused on:

• Ebakorrapärased nahalaigud, mis võivad olla heledamad või punakad võrreldes ümbritseva nahaga.
• Laikudel esinev tundlikkuse langus või täielik tuimus (valu, kuumuse ja puudutuse tajumine väheneb).
• Juuste väljalangemine haigestunud piirkondades ja nägemise või nina sümptomeid, kui haigus mõjutab limaskesti.
• Perekondade või jäsemete närvide paksenemine ja valulikkus; närvikahjustus viib lihasnõrkuseni, deformatsioonide (nt "kruvitud" sõrmed, käe- ja jalakaare probleemid) ning tundlikkuse kadumiseni, mis soodustab haavandite ja sekundaarsete infektsioonide teket.
• Raskematel juhtudel tekivad leptoomid, laialdased haavandid ja sidekoe kahjustused.

Haigus jaguneb klassikaliselt kaheks äärmiseks vormiks: tuberkuloidne (piiratud, ühe- või väheste laikudega, tugev immuunvastus) ja lepromatoosne (laialdane, rohkem bakteritega, nõrk immuunvastus). On ka vahepealseid (borderline) vorme.

Diagnoos

Diagnoos põhineb eelkõige kliinilisel uurimisel: tüüpilised nahalaigud koos tundlikkuse kadumise ja närvipaksendustega annavad sageli diagnoosi. Vajadusel tehakse täiendavaid uuringuid:

• nahanäidu mikroskoopia (happelised värvid) või bakterite leidmine naha- või närvibiopsiast;
• molekulaarsed testid (PCR) bakterite DNA otsimiseks;
• neuromuskulaarsed uuringud ja foto dokumentatsioon liidete ning deformatsioonide hindamiseks.

Ravi

Leepra on ravitav. WHO soovitab mitmevastast ravi (MDT – multidrug therapy), mis kombineerib antibiootikume, et vältida ravimresistentsust ja hävitada baktereid. Tavaline raviskeem sisaldab ravimeid nagu dapsooni, rifampitsiin ja klofazimiin. Ravi kestus sõltub haiguse vormist:

• paucibakteriaalsed (väheste bakteritega) vormid: tavaliselt 6 kuu pikkune MDT;
• multibakteriaalsed vormid: ravi kestab sageli 12 kuud või kauem, sõltuvalt kliinilisest vastusest.

Pärast ravi alustamist väheneb nakkusoht kiiresti. Varajane ravi aitab vältida närvikahjustust ja püsivaid puudeid. Ravi kõrvaltoimed on võimalikud ja neid juhib arst.

Tüsistused ja prognoos

Ilma ravita võivad närvikahjustused ja tundlikkuse kadumine viia korduvate haavandite, nakkuste, luu- ja pehmekoe kahjustuste ning püsivate deformatsioonideni. Sageli ei sure patsiendid leepra otseselt, vaid tüsistuste (nt bakteriaalsete sekundaarinfektsioonide) ja elukvaliteedi halvenemise tõttu.

Ennetus ja rahvatervise meetmed

• Varajane diagnoos ja korrektne MDT on peamine ennetusmeetod, sest ravi vähendab nakkusohtlikkust.
• Kontaktide jälgimine ning üksikjuhtudel profülaktiline ravi (nt üks kordne rifampitsiinisüst lähikontaktidele) võib vähendada haiguse levikut.
• BCG-vaktsiin annab mõningast kaitset, kuid ei asenda multidrugs ravi ega kontaktide jälgimist.
• Paranenud elutingimused, toitumine ja tervishoiuteenustele ligipääs aitavad samuti levikut vähendada.

Sotsiaalne mõju ja ajalugu

Lepraga on seotud tugev sotsiaalne stigma ja eraldatus. Ajalooliselt peeti haigust sageli karistuseks või pattude tagajärjeks (karistust ja pattude mainimine kajastab seda uskumust). Näiteks oli kauaajaline leepra koloonia Havai saarel Molokai, Kalaupapa, kuhu saadeti paljusid haigeid Ameerika Ühendriikidest (Kalaupapa).

Tänapäeval on leepra ravitav ja enamikku patsiente ei pea enam isolleerima; oluline on harida avalikkust, vähendada stigmat ja tagada patsiendile ravi ning rehabilitatsioon, et vältida puudeid ja taastada sotsiaalset osalust.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge perearsti või eriarsti poole, kui märkate püsivaid nahalaike, mis ei parane, koos tundlikkuse kadumise või lihasnõrkusega. Varajane diagnoos ja ravi parandavad prognoosi ning vähendavad nakkusohtu teistele.

Kokkuvõte: Leepra (Hanseni tõbi) on aeglase kuluga nakkushaigus, mis mõjutab peamiselt nahka ja perifeerseid närve. Enamik inimesi on sellele loomulikult resistentsed. Haigus on ravitav MDT abil; varane avastamine ja ravi vähendavad haigestumise ning tüsistuste riski ning takistavad edasist levikut.

Küsimused ja vastused

K: Mis on pidalitõbe põhjustava bakteri teaduslik nimetus?

K: Kes avastas selle bakteri?

K: Mitu uut pidalitõvesse nakatumist registreeriti 2004. aastal hinnanguliselt?

K: Kuidas nakatutakse pidalitõvesse?

K: Kui suur osa inimestest on selle haiguse suhtes looduslikult immuunsed?

K: Kus esineb enamik pidalitõve juhtumeid?

K: Kas arenenud riikides esineb tänapäeval mingeid juhtumeid?

Otsing