Narkosõltuvus (ainete sõltuvus): definitsioon, sümptomid ja tagajärjed

Narkosõltuvus: definitsioon, sümptomid ja tagajärjed — kuidas ära tunda sõltuvust, mõista võõrutust ning leida abi, ravi ja ennetusvihjeid riskide vähendamiseks.

Narkosõltuvus, mida nimetatakse ka ainete sõltuvuseks või sõltuvussündroomiks, on seisund, mille puhul inimene tunneb tugevat vajadust võtta ravimit. Sõltuvus hõlmab ka muid käitumisviise. Nende hulka kuulub see, et on raske kontrollida vajadust uimastit tarvitada ja tunda, et uimasti kasutamine on tähtsam kui tavalisemad asjad, näiteks perekond või töö. Kui inimene ei kasuta uimastit teatud aja jooksul, võib ta kannatada võõrutusseisundi all.

Kui inimene on sõltuvuses, siis on ta tavaliselt sõltuvuses mingist narkootikumide klassist (teatud liigi narkootikumidest). Näiteks: Heroiin on narkootikum, mis kuulub opiaatide klassi. Mis tähendab, et heroiinisõltuvuses olev inimene võib olla sõltuvuses ka teistest opiaatidest, näiteks morfiinist.

Inimene, kes võib kergesti narkootikumidest sõltuvusse jääda, on väidetavalt sõltuvust tekitav isiksus. Psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat määratleb uimastisõltuvust kui psüühikahäiret. Narkosõltuvus on sageli seotud teiste psüühikahäiretega.

Peamised sümptomid ja tunnused

• Tugev soov või tung uimastit tarvitada ehk iha (craving).
• Taluvuse suurenemine — sama toime saamiseks on vaja järjest suuremat annust.
• Läbikukkumine kontrollis — ebaõnnestunud katsed tarvitamist vähendada või lõpetada.
• Võõrutussümptomid, kui aine kasutamine lõpetatakse või vähendatakse (vt võõrutusseisundi kirjeldust).
• Prioriteetide muutumine — perekond, töö või hobi jäävad teisejärguliseks.
• Jätkuv tarvitamine hoolimata kahjulikest tagajärgedest (tervise-, sotsiaal- või õiguslikud probleemid).
• Sotsiaalne isoleerumine, rahalised raskused, riskikäitumine (nt jagatud nõelad, riskantsed kokkupuuted).

Põhjused ja riskitegurid

Narkosõltuvuse tekkimine on tavaliselt mitmefaktoriline. Peamised riskitegurid on:

• Geneetiline eelsoodumus — perekonnas esinev sõltuvus suurendab riski.
• Varajane kokkupuude narkootikumidega või suitsetamise/alkoholi varane kasutuselevõtt.
• Põhjused ja keskkond — lihtne juurdepääs narkootikumidele, sõprade surve, vaesus või ebastabiilne peresüsteem.
• Isiklikud ja psühholoogilised tegurid — depressioon, ärevus, traumad või muud psüühikahäired.
• Soovitused ja harjumused — korduvad positiivsed kogemused ainega suurendavad korduvkasutuse tõenäosust.

Diagnoos ja hindamine

Diagnoos põhineb anamneesi, sümptomite kestuse ja raskuse hinnangul. Kuna Psüühikahäirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat käsitleb seejuures sõltuvust kui psüühikahäiret, hindab arst või psühhiaater nii käitumuslikke kui ka meditsiinilisi aspekte. Vajalikud võivad olla ka laboriuuringud (nt veri, uriin) ning neuropsühholoogiline hindamine, et välistada teisi seisundeid.

Ravi ja taastumine

Ravi on tihti kombineeritud ja pikaajaline protsess. Peamised lähenemisviisid:

• Võõrutusravi (detox) meditsiinilise järelvalve all, et ohutult leevendada võõrutussümptomeid.
• Ravimitel põhinev ravi — näiteks metadoon, buprenorfiin või naltreksoon opiaadisõltuvuse korral; teatud juhtudel aidata alkoholisõltuvuse ravis kasutatavad ravimid.
• Psühhosotsiaalsed sekkumised — kognitiiv-käitumuslik teraapia (CBT), motiveeriv intervjuu, pereteraapia ja muud nõustamisvormid.
• Sotsiaaltoetused ja tugirühmad — 12-astmeline mudel, anonüümsed sõbrad, taastusravi- ja töö- või elukorralduse tugiprogrammid.
• Harm reduction — kahjude vähendamise meetmed nagu nõelavahetusprogrammid ja naloksooni kättesaadavus üleannustuse korral.

Ravi eesmärk ei pruugi alati olla täielik karskus kohe, vaid sageli esmalt riskide vähendamine ja stabiilse elu taastamine.

Võõrutus ja ohud

Võõrutus (info vt võõrutusseisundi leheküljelt) võib olla nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt raske ja mõnikord eluohtlik. Kõrge riskiga olukordades (rasked krambid, tugev dehüdratsioon, südameprobleemid) on vajalik haiglaravi. Üleannustuse tunnuste (hingamisdepressioon, teadvusekaotus) korral tuleb viivitamatult kutsuda erakorraline abi.

Tagajärjed ja pikaajalised mõjud

• Tervislikud komplikatsioonid — nakkushaigused (nt HIV, hepatiit C) jagatud nõelte kaudu, südame-, kopsu- ja maksakahjustused.
• Psüühilised tagajärjed — depressioon, ärevus, skisofreenia-sarnased sümptomid või kognitiivsete võimete langus.
• Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid — töökaotus, suhete hävimine, õiguslikud probleemid ja finantsraskused.

Ennetus ja abi otsimine

Ennetus hõlmab haridust, varajast sekkumist riskirühmadele, kontrolli narkootikumidele juurdepääsu üle ning tuge noortele ja haavatavatele peredele. Kui kahtlustate endal või lähedasel sõltuvust, tasub pöörduda perearsti, psühhiaatri või sõltuvusspetsialisti poole. Kiire abi on vajalik üleannustuse või tõsiste füüsiliste/psüühiliste sümptomite ilmnemisel.

Märkus: Narkosõltuvus on keeruline ja individuaalne haigus — taastumine on võimalik, kuid sageli vajab see aega, mitmekesist tuge ja korduvaid sekkumisi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on narkomaania?

K: Mis juhtub, kui keegi, kellel on sõltuvus, lõpetab uimastite tarvitamise?

K: Kas inimesed on tavaliselt sõltuvuses ühest konkreetsest narkootikumist?

K: Kas on olemas selline asi nagu "sõltuvust tekitav isiksus"?

K: Kuidas määratleb vaimse häire diagnostiline ja statistiline käsiraamat uimastisõltuvust?

K: Kas psüühikahäirete ja uimastisõltuvuse vahel on sageli seos?

Otsing