WHO kohaselt on ravim aine, mis võib muuta elusorganismi toimimist. Toitu ei käsitleta tavaliselt ravimina, kuigi mõnel toidul võivad olla sellised omadused. Enamasti võetakse ravimeid haiguse või muu meditsiinilise seisundi raviks. Sellisteks ravimiteks võivad olla näiteks aspiriin või paratsetamool. Neid manustatakse tavaliselt palaviku ja teatavate infektsioonide raviks. Kui selliseid ravimeid võetakse pikema aja jooksul, määrab neid tavaliselt arst. Teisi ravimeid võetakse lõbu pärast, sest nende mõju on suur. Mõned neist lõbu pärast võetud uimastitest on ühiskonnas paremini aktsepteeritud kui teised. Teatavate uimastite omamine või tarvitamine võib teatud riikides olla ebaseaduslik.

Narkootikume, mida võetakse haiguse või seisundi ravimiseks, nimetatakse tavaliselt "terapeutilisteks", narkootikume, mida võetakse lõbutsemiseks, nimetatakse "meelelahutuslikeks" narkootikumideks.

Narkootikumidel võib olla ka muid mõjusid kui soovitud. Selliseid mõjusid nimetatakse üldiselt kõrvaltoimeteks.

Narkootikumid toimivad eri kogustes erinevalt. Seetõttu on oluline võtta õige kogus. Võetud ravimi kogust nimetatakse annuseks. Aspiriini määratakse sageli palaviku vastu või valuvaigistina. Aspiriini üks kõrvaltoimeid on see, et see muudab vere õhukeseks. Seetõttu võib seda kasutada ka insuldi või südameinfarkti ennetamiseks - siiski palju väiksemas annuses kui palaviku raviks.

Liiga suur annus ravimit ("liiga suur annus") võib põhjustada haigestumist või isegi surma. Kui arst ütleb, kui palju ravimit (õige annus) tuleb võtta, tuleb võtta ainult see kogus. Väga oluline on jätkata ravimi võtmist seni, kuni arst ütleb, et lõpetage, sest keegi võib end paremini tunda, kuid olla siiski haige. Kui arst ütleb, millist ravimit, kui palju ja kui kaua võtta, nimetatakse seda retseptiks. Narkootikumid võivad põhjustada sõltuvust. Mõned uimastid on ebaseaduslikud, sest nad tekitavad suurt sõltuvust. Need ravimid on ka väga kallid. Samuti võib neid müüa ebaseaduslikult narkomüüjad, mis võib põhjustada tõsiseid tagajärgi.

Ravimite ja uimastite liigitus

  • Ravimid (terapeutilised) – määrab arst või apteeker haiguse diagnoosi ja sihtmärgi põhjal. Näiteks antibiootikumid, valuvaigistid, antihistamiinikumid ja psühhotroopsed ravimid.
  • Meelelahutuslikud uimastid – võtavad inimesed meeleolu, tajude või käitumise muutmiseks (näiteks alkoholi, kannepi, stimulantide, opioidide ja hallutsinogeenide tarvitamine lõbu pärast).
  • Psühhoaktiivsete ainete tüübid – depressandid (nt alkohol, bensodiasepiinid), stimulantid (nt amfetamiin, kokaiin), opioidid (nt heroiin, morfiin), narkohallutsinogeenid (nt LSD, psilotsübiin), kanabinoidid (nt kannabis) ja inhalaandid.

Kuidas uimastid toimivad

Uimastid mõjutavad keha ja aju erinevaid süsteeme: nad võivad muuta neurotransmitterite (nt dopamiin, serotoniin, GABA) aktiivsust, mõjutada südame-veresoonkonna tööd, hingamist ja meeleolu. Mõju sõltub a) ainest, b) annusest, c) manustamisviisist ja d) inimese füsioloogiast (kaasuvad haigused, vanus, kaal, muud ravimid).

Manustamise viisid

  • Oraalselt (tabletid, kapslid, vedelikud)
  • Inhalaatoriga või suitsetades (kiire toime aju kaudu)
  • Süstimine (intravenoosselt või intramuskulaarselt — kiire ja tugev toime)
  • Niisutamine limaskestade kaudu (suhurüüs, nina kaudu ehk ninasisselõikus — „snorting”)
  • Transdermaalsed plaasterd või rektaalne manustamine

Annustamine ja ohutu kasutamine

  • Õige annus — igal ravimil on soovituslik annus ja sagedus; arsti juhiseid tuleb rangelt järgida.
  • Terapeutiline aken — paljudel ainetel on piir, kus toime on kasulik; üle selle suureneb oht kõrvaltoimeteks.
  • Poolväärtusaeg ja kumuleerumine — ained kuhjuvad organismis erineval määral; see mõjutab, kuidas ja kui tihti ravimit võtta.
  • Koostoimed — mitme ravimi samaaegne võtmine võib muuta toimeid või ohte (nt alkohol + bensodiasepiinid võib põhjustada tugevama unisuse ja hingamisdepressiooni).
  • Rasedus ja imetamine — paljud ained võivad mõjutada loote või imiku tervist; enne ravi alustamist peaks nõu küsima tervishoiutöötajalt.

Kõrvaltoimed, sõltuvus ja tõsised riskid

Narkootikumide kõrvaltoimed võivad olla ajutised (puhitus, peavalu, iiveldus) või pikaajalised (kognitiivsed häired, maksa- või neerukahjustus). Üldised ohud hõlmavad:

  • Üdosiseerimine — võib lõppeda hingamispeetusena ja surmaga.
  • Tolerantsus — aja jooksul on vaja suuremaid annuseid sama toime saavutamiseks.
  • Sõltuvus — nii füüsiline (võõrutusnähud peatamisel) kui ka psühholoogiline (sund käitumine aine saamiseks) — vt ka sõltuvust.
  • Infektsioonioht süstimisega (HIV, hepatiit) ebaseaduslike nõelte jagamisel.
  • Saastatud või võimendatud ebaseaduslikud ained, mis suurendavad üleannustamise riski.

Üdosiseerimise tunnused ja esmaabi

Üdosiseerimise sümptomid sõltuvad ainest, kuid sagedased märgid on teadvuse langus, hingamisraskus, krambid, tugev segadus või kaotus reaktsioonivõimest. Esmaabi põhimõtted:

  • Helista häirekeskusesse, kui kahtlustad üleannustamist.
  • Tagada ohutus (eemalda kannatanu ohtlikust keskkonnast).
  • Kui kannatanu ei hinga või on teadvusetu, alusta vajadusel elustamist ja kutsu abi.
  • Opioidide puhul võib elupäästev olla naloksooni manustamine (kui see on saadaval ja osatakse kasutada).

Õiguslikud ja sotsiaalsed aspektid

Mõned uimastid on retseptiravimid, teised vabas müügis apteegis ja kolmandad on ebaseaduslikud. Uimastite omamine, müük või levitamine võivad kaasa tuua kriminaalvastutuse. Lisaks võivad sõltuvusele viitavad käitumismustrid mõjutada tööd, suhteid ja majanduslikku olukorda.

Kahjude vähendamine ja abi otsimine

  • Kahjude vähendamise meetmed — nõelte vahetamise teenused, nõustamine, nakkuste testimine, narkokäitlusruumid ja naloksooni levitamine.
  • Ravi ja tugi — meditsiiniline ravi, võõrutusravi, psühhoteraapia, tugigrupid ja sotsiaalteenused aitavad sõltuvust ravida.
  • Millal pöörduda arsti poole — kui ravimi kõrvaltoimed on tugevad, kui tekib sõltuvus või kui on küsimusi annustamise kohta. Oluline on rääkida tervishoiutöötajaga enne retseptiravimi katkestamist.

Kokkuvõte: Ravimid võivad olla kasulikud haiguste ravis, kuid neil võib olla kõrvalmõjusid, sõltuvusoht ja õiguslikke piiranguid. Tähtis on järgida arsti juhiseid, olla teadlik annusest ja koostoimetest ning otsida abi, kui tekivad sõltuvuse või üleannustamise nähud.

Kui tunned, et sul endal või kellegi teisega on probleem uimastite tarvitamisega, pöördu usaldusväärse tervishoiutöötaja või kohaliku abi- ja nõustamisteenuse poole.