Narkolepsia: unehäire — definitsioon, sümptomid, põhjused ja ravi

Narkolepsia: täielik ülevaade unehäirest — sümptomid, põhjused, diagnoos ja tõhusad ravivõimalused. Loe, kuidas juhtida sümptomeid ja parandada igapäevaelu haigusega.

Narkolepsia on unehäire. See tekib siis, kui närvisüsteem ei tööta tavapäraselt ja eriti kannatavad une-ärkveloleku reguleerimise mehhanismid. Narkolepsiahaiged kogevad tavaliselt tugevat ja püsivat päevast uimasust, mis võib põhjustada ootamatuid uinumisi isegi sobimatutel hetkedel. Paljudel on öösel unehäired ja päeva jooksul fragmentaarne või kontrollimatu uinumine. On kaks peamist vormi: klassikaline vorm, millele sageli kaasneb lihaste äkiline lõtvumine ehk katapleksia, ja vorm ilma katapleksiata.

Sümptomid

• Liigne päevane uimasus — pidev väsimus ja kalduvus uinuda lühikesteks perioodideks (automaatsed uinumised).
• Katapleksia — äkiline lihastoonuse vähenemine, mis võib vallanduda tugevate emotsioonide (naer, üllatus, viha) ajal; varieerub kergetest nõrkusehetkedest kuni põrandale kukkumiseni.
• Öised unehäired — tihe ja katkendlik uni, sagedased ärkamised.
• Unenäo‑sisse- või ärkamishallutsinatsioonid (hipnagogilised või hipnopompsilised hallutsinatsioonid) — elavad unenäod ärkamise või uinumise ajal.
• Unesihallatused ja uneparalüüs — ajutine võimetus liikuda või rääkida uinumise või ärkamise hetkel.
• Automaatne käitumine — lühikesed toimingud, mida inimene teeb ilma ärkveloleku järjepidevata teadvuseta (nt toidu söömine, rääkimine), mille peale ta hiljem ei pruugi mäletada.

Põhjused ja riskifaktorid

Narkolepsia põhjus ei ole täielikult teada, kuid kõige tugevam toetus on hüpokretiini (oreksiini) tootvate neuronite kadumisele hüpotalamuses. Selline kadu on sageli seotud autoimmuunse protsessiga. Mõned olulised punktid:

• Hüpokretiini puudus: tüüpiline klassikalisele narkolepsiale (sageli madal hüpokretiin-1 tase seljaajuvõõres).
• Geneetika: teatud geenivariandid (nt HLA DQB1*06:02) suurendavad riski, kuid ei põhjusta haigust iseenesest.
• Keskkonnategurid: viirusinfektsioonid, peaaju trauma või muud faktorid võivad vallandada haiguse predisponeeriva geneetilise tausta korral.

Liigid

• Narkolepsia tüüp 1: koos katapleksiaga ja sageli madala hüpokretiini tasemega — see on sagedamini ja sellel on selgem neurobioloogiline taust.
• Narkolepsia tüüp 2: ilma katapleksiata ja tavaliselt normaalse hüpokretiini tasemega; põhjused võivad olla mitmekesisemad.

Diagnoos

Diagnoos põhineb põhjalikul haiguslool ja uneuuringutel. Levinumad uurimismeetodid:

• Polüsomnograafia (PSG) — ööune uuring haiglas, mis välistab teisi unehäireid (nt uneapnoe).
• Mitmikune lühiajalise unisuse test (MSLT) — mõõdab, kui kiiresti inimene uinub päevasel ajal ja kas esinevad REM‑faasi sisenemised.
• Seljaajuvõõr (CSF) hüpokretiin-1 määramine — madal tase kinnitab tüüpilist narkolepsiat (tüüpi 1).
• Lisaks kasutatakse küsimustikke (nt Epworthi unisuse skaala) ja neuroloogi/unehäirete spetsialisti hindamist.

Ravi ja eneseabi

Narkolepsial ei ole hetkel ravivat ravi, kuid sümptomid on sageli hästi hallatavad kombinatsiooni kaudu, mis sisaldab ravimeid ja käitumuslikke meetmeid.

• Ravimid:
  • Ärgutusvõimsuse tõstmiseks: modafinil või armodafinil, mõnikord stimulandid (metüülfenedraat, amfetamiinid) — arst otsustab sobiva valiku.
  • Katapleksia, uneparalüüs ja hallutsinatsioonide leevendamiseks: teatud antidepressandid (nt venlafaksiin, fluoksetiin, klomipramiin) vähendavad REM‑seisu häirivaid sümptomeid.
  • Sageli efektiivne: natriumoksibaat (sodium oxybate) vähendab katapleksiat ja parandab öist und; saadavus riigiti varieerub.
  • Uued ravimid: pitolisant (histamiini H3 retseptori modulaator) on heakskiidetud mõnedes riikides päevase uimasuse ja katapleksia raviks.
• Elustiili ja käitumuslikud soovitused:
  • Korrapärane unerutiin ja piisav ööune pikkus.
  • Sobitatud lühinapid päevas (nt 10–20 minutit või arstisoovituse järgi) aitavad säilitada ärkvelolekut.
  • Vältida alkoholi ja unerohu liigtarbimist, mis võivad sümptomeid halvendada.
  • Töö- ja koolikorralduse kohandamine — käsitleda plaanilisi pause ja turvariskide vähendamist.

Turvalisus ja igapäevaelu

Narkolepsia mõjutab igapäevast toimimist ja ohutust, eriti juhtimise ja ohtlikes töötingimustes töötamise korral. Paljudes riikides kehtivad piirangud autojuhiloa andmisel või säilitamisel, kui inimene ei ole sümptomeid kontrolli all. Seetõttu on oluline:

• Arutada arstiga sõiduvõime küsimust ning järgida kohalikke seadusi ja soovitusi.
• Kaasata tööandja, kooli või pere, et leida turvalisi lahendusi (paindlik tööaeg, lühikesed pausid jm).
• Liituda tugigrupiga või otsida psühhosotsiaalset tuge — kroonilise haiguse emotsionaalne poole hooldus on tähtis.

Ennustus ja millal pöörduda arsti poole

Narkolepsia on krooniline seisund, kuid paljude inimeste elu kvaliteet paraneb märgatavalt õige ravi ja elustiilimuudatuste kaudu. Kui teil või teie lähedasel esineb püsiv ja seletamatu päevane uimasus, ootamatud uinumised, lihasnõrkus seoses emotsioonidega (katapleksia), unenäo‑sisse/ärkamishallutsinatsioonid või uneparalüüs, pöörduge perearsti või une­spetsialisti poole. Varane diagnoos ja sobiv raviplaan aitavad vähendada riske ja parandada igapäevast funktsioneerimist.

Märkus: Narkolepsia ei ole vaimuhaigus ega pelgalt psühholoogiliste probleemide tagajärg — tegemist on neuroloogilise unehäirega, mis vajab meditsiinilist hindamist ja ravi. Hinnanguline esinemissagedus on umbes 25–50 juhtumit 100 000 elaniku kohta, kuid diagnoositud juhtude osakaal võib varieeruda ja aladiagnostika on tavaline.

Küsimused ja vastused

K: Mis on narkolepsia?

K: Miks narkolepsiahaiged päevasel ajal magama jäävad?

K: Kuidas mõjutab narkolepsia inimeste undamist?

K: Millised on narkolepsia kaks erinevat vormi?

K: Kas narkolepsia on vaimuhaigus?

K: Kui palju inimesi kannatab hinnanguliselt narkolepsia all?

K: Kas narkolepsiahaigetel on lubatud teatud riikides autot juhtida?

Otsing