Hallutsinatsioonid: mis need on, sümptomid, põhjused ja ravi

Hallutsinatsioon on tajukogemus — nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine või keha tundmine — mida tegelikult ei eksisteeri. Tavaliselt peavad inimesed hallutsinatsioonide tekkimiseks olema ärkvel ja teadvusel. Kui inimene näeb või kuuleb midagi, mida tegelikult ei ole, nimetatakse seda hallutsinatsiooniks. Hallutsinatsioonid erinevad unenägudest (kuna unenäod esinevad une ajal) ning ka illusioonidest, mis põhinevad tegelikel aistingutel, kuid on moonutatud või valesti tõlgendatud.

Hallutsinatsioonide liigid

• Visuaalsed (nägemine): kujutised, inimesed, valguslaigud või mustrid.
• Auditiivsed (kuulmine): hääl(ed), helid, muusika — need on kõige sagedasemad psühhiaatrilistes häiretes.
• Taktatiivsed (puutetus): ronimised, roomamised või valu tundmine ilma välise põhjuseta.
• Gustatoorsed (maitsetunne): ebatavaline või vastik järelmaitse.
• Olfaktoorsed (hais): lõhnad, mida teised ei tunne.
• Somaatilised või kinesteetilised: tundmused keha sees (nt sisemine liikumine).
• Hüpnagoogilised ja hüpnopoomilised: hallutsinatsioonid vahetult enne uinumist või ärkamist — neid peetakse sageli normaalseks ja seonduvad unehäiretega.

Levinumad põhjused

• Psühhiaatrilised haigused: näiteks skisofreenia, bipolaarne häire ja raske depressioon võivad põhjustada hallutsinatsioone.
• Neuroloogilised seisundid: dementsus (nt Alzheimeri tõbi), Parkinsoni tõbi, epilepsia, ajuoperatsioonid, insult, ajukasvaja ja Charles Bonnet’ sündroom (nägemisega seotud hallutsinatsioonid nägemiskao korral).
• Ravimid ja ainekasutus: mõned ravimid (nt tugevad opioidsed valuvaigistid, dopaminergilised ravimid, antikolinergilised ained, steroidid) ja ebaseaduslikud uimastid võivad tekitada hallutsinatsioone.
• Aine- ja ravimite ärajätmine: lõpetamisel võib esineda ärajätuhallutsinatsioone — seda on kirjeldatud näiteks unetablettide võtmise lõpetamisel ja alkohoolikutel ärajätmisel.
• Meditsiinilised seisundid: kõrge palavik, infektsioonid (nt sepsis), ainevahetushäired (hüpo- või hüperglükeemia, elektrolüütide häired), maks- või neerupuudulikkus.
• Uneprobleemid ja unepuudus: pikaajaline unepuudus võib põhjustada hallutsinatsioone; hüpnagoogilised/hüpnopoomilised hallutsinatsioonid on tavaliselt kahjutud.
• Stress, trauma ja äärmuslik väsimus võivad samuti vallandada ajutisi hallutsinatsioone.

Sümptomid ja mis neid eristab

• Hallutsinatsioonid võivad olla üksikud või korduvad, ajutised või püsivad.
• Võivad põhjustada tugevat ärevust, hirmu või segadust, eriti kui inimene ei saa aru, mis toimub.
• Auditiivsed hallutsinatsioonid võivad olla suunatud inimesele (nt hääled, mis käskivad või kritiseerivad) — need on eriti häirivad ja ohtlikud, kui need julgustavad enesekahjustusele.
• Visuaalsed hallutsinatsioonid võivad olla elutruud või moonutatud kujul; mõnikord tajutakse tuttavaid inimesi või objekte, mida teised ei näe.

Diagnoosimine

• Arst küsitleb haiguse ajaloo, ravimite ja ainete tarvitamise, uneharjumuste ning psüühilise seisundi kohta.
• Füüsikaline läbivaatus ja laboriuuringud (vereanalüüsid, maks/neetefunktsiooni testid, elektrolüüdid, uriinist narkosõeluuring) aitavad välistada meditsiinilisi põhjuseid.
• Neurokuvajälgimine (CT, MRI) ja vajadusel EEG võivad aidata tuvastada ajupõhjuseid või epileptilist aktiivsust.
• Psühhiaatriline hindamine: skriining psüühikahäirete, meeleoluhäirete ja kognitiivsete probleemide osas.

Ravi ja toetavad meetmed

• Tulemuse aluseks on põhjust: esmalt ravitakse või korrigeeritakse võimalikku meditsiinilist või ravimite põhjust (nt peatatakse süüdlane ravim, käsitletakse infektsiooni või korrigeeritakse elektrolüüte).
• Psühhofarmakoloogia: psühhootilised sümptomid võivad vajada antipsühhootikume (tüüpilised või atüüpilised antipsühhootikumid) — neid määrab arst sõltuvalt diagnoosist ja kõrvaltoimetest.
• Akutsetel juhtudel, eriti kui esineb oht enda või teiste suhtes, võib vaja minna kiiret haiglaravi, rahustavaid ravimeid või intensiivsust selgitavat sekkumist.
• Narkootikumide või alkoholi ärajätmisel juhendatakse ja toetatakse meditsiiniliselt ärajätet ning vajadusel kasutatakse spetsiaalseid ravimeid ja järelravi.
• Psühhoterapeutilised ja toetavad lähenemised: realistlik reaalsuse taastamine, rahustamine, keskkonna lihtsustamine, une parandamine, kognitiivsed ja käitumuslikud meetodid ning peretugi.
• Turvalisuse tagamine: kui hallutsinatsioonid on juhivad või agressiivsed, tuleb tagada nii patsiendi kui teiste inimeste ohutus ja küsida kiiret abi.

Millal pöörduda arsti poole kohe

• Kui hallutsinatsioonid on äkki tekkinud koos kõrge palaviku, segasuse või koordinatsioonihäirega.
• Kui hääled või muud hallutsinatsioonid käskivad kahjustada end või teisi — otsi viivitamatult erakorralist abi.
• Kui hallutsinatsioonid kestavad kaua, süvenevad või põhjustavad tugevat hirmu ja funktsioneerimise halvenemist.

Ennetus ja eneseabi

• Väldi liigset alkoholi ja ebaseaduslike uimastite kasutamist; järgige arsti juhiseid retseptiravimite kasutamisel.
• Paranda unehügieeni ja püüdke vältida pikaajalist unepuudust.
• Tegele krooniliste haiguste ja psüühiliste probleemidega koostöös arstiga, et vähendada riski hallutsinatsioonide tekkeks.
• Kõrvaliste nähtude ilmnemisel konsulteeri arsti või apteekriga — mõnikord on võimalik ravimite annust või kombinatsiooni muuta.

Prognosis: mõnel inimesel on hallutsinatsioonid ajutised ja taanduvad pärast põhjuse kõrvaldamist; teistel võivad need olla kroonilised ja vajada pikaajalist ravi ja tuge. Varajane abi, põhjalik uurimine ja sobiv raviplaan parandavad sageli prognoosi.