Hüpnoos — mis see on? Definitsioon, mehhanism ja rakendused

Hüpnoos on "transiseisund, mida iseloomustab äärmine sugestiivsus, lõdvestumine ja kõrgendatud kujutlusvõime". See on muutunud teadvuse seisund. Hüpnoosi all olevad inimesed ei ole tavaliselt teadvusetud ega magavad, vaid nende tähelepanu on suunatud kindlatele sisemistele või välistele stiimulitele ning perifeerne teadlikkus väheneb.

Tavaliselt räägib üks inimene (hüpnotiseerija) teisele inimesele (subjektile) erilisel viisil, mis paneb subjekti transsi. Kui subjekt on selles seisundis, saab teda mõjutada sugestiividega. Hüpnotiseerija võib talle öelda, et ta unustab oma nime või et ruumis on kuum (ta hakkab higistama) või et ta on keegi teine. Hüpnootilisi sugestioone võib teha hüpnotiseerija subjekti juuresolekul või võib neid ise teha ("enesesugestioon" või "autosugestioon"). Hüpnoosi kasutamist terapeutilistel eesmärkidel nimetatakse "hüpnoteraapiaks", samas kui selle kasutamist publiku meelelahutuse vormis tuntakse "lavahüpnoosina".

Mis toimub ajus ja meeledes?

Vastupidiselt levinud väärarusaamale — et hüpnoos on unele sarnanev teadvusetuse vorm — näitavad mõned kaasaegsed uuringud, et hüpnoosis olevad isikud on täiesti ärkvel ja keskendunud tähelepanule, kusjuures nende perifeerne teadvus väheneb. Samuti näitavad katsealused suuremat reageerimist sugestiividele. Hüpnoosis olevate subjektide käitumine läheb siiski nii kaugele tavalisest keskendunud tähelepanust, et kasutatakse pigem kirjeldust "muutunud teadvuse seisund".

Neuroteaduslikud uuringud on näidanud muutusi suurte ajupiirkondade aktivatsioonis, sealhulgas tähelepanu, kontrolli ja kujutlusvõimega seotud võrgustikes. Hüpnoosiga kaasneb tihti vähendatud kriitiline analüüs ning tugevam sensorite ja kujutluse integreerimine — see selgitab, miks tajud ja tunded võivad hüpnoosis muutuda (näiteks valu vähenemine või sensoorsete detailide kuvamine).

Kuidas hüpnoosi sisse juhitakse?

Induktsioonimeetodid varieeruvad lihtsatest lõdvestusharjutustest kuni struktureeritud jutustuseni, mis juhib tähelepanu ja kujutlusvõimet. Levinumad tehnikad:

Juhendatud lõdvestus ja sügav hingamine.
Fokuseerimine ühele punktile või kuulmisele (näiteks monotoonne hääl).
Kujutlusjutud — teekond rahulikesse kohtadesse või situatsioonidesse.
Progressiivne lihaste lõdvestus või kehataju skaneerimine.

Rakendused ja tõenduspõhisus

Hüpnoosil on mitmeid praktilisi rakendusi, mille tõhusus sõltub eesmärgist ja inimese suggestiivsusest. Mõned hästi uuritud ja laialt tunnustatud valdkonnad:

Valuravi: hüpnoos võib vähendada ägedat ja kroonilist valu, seda kasutatakse näiteks hambaravis, sünnitusel ja kirurgias täiendanud anesteesiat.
Psühhoteraapia: ärevuse, foobiate, traumajärgse stressihäire (PTSD) ja depressiooni kõrvalmanifestatsioonide puhul võib hüpnoos aidata varieeruva eduastmega.
Käitumise muutmine: suitsetamisest loobumine, kaaluprobleemid ja unehäired — tulemused sõltuvad sageli individuaalsest motivatsioonist ja hüpnoosi kombineerimisest muude teraapiatega.
Funktsionaalsed häired: näiteks ärritatud soole sündroomi (IBS) sümptomite leevendamine on saanud mõningast toetust uuringutest.

Müüdid ja ohud

Levinud müüdid: hüpnoos ei saa sundida kedagi tegema midagi oma moraalivastast, ega tõmmata inimeselt vaba tahet. Enamik inimesi ei lange "täielikku" kontrolli alla — suggestiivsus on individuaalne. Ohud: vale kasutamine võib põhjustada ärevuse suurenemist, vale mälestuste tekkimist (kui püütakse taastada "kustutatud" mälestusi) või ebamugavust. Seetõttu on oluline töötada kvalifitseeritud spetsialistiga.

Kellele sobib ja kellele mitte?

Hüpnoosi efektiivsus ei sõltu ainult inimese uskumustest, vaid ka suggestiivsuse tasemest — mõni inimene on loomulikult vastuvõtlikum. Hüpnoos ei pruugi sobida inimestele, kellel on kontrollimatute psühhootiliste sümptomitega haigused või rasked isiksushäired, ilma põhjapaneva kliinilise hinnanguta. Ka epilepsia- või raske kognitiivse kahjustuse puhul on ettevaatus vajalik.

Kuidas leida usaldusväärset hüpnoterapeuti?

Otsides terapeuti, kontrolli tema kvalifikatsioone, väljaõpet ja liikmelisust vastavates erialastes organisatsioonides. Küsi selgitusi protseduuri eesmärgi, kestuse ja võimalike riskide kohta. Hea praktik peaks enne seanssi selgitama ootusi, küsima patsiendi ajalugu ja koostama sobiva plaani.

Kokkuvõte

Hüpnoos on keerukas ja mitmetahuline nähtus — see on muutunud teadvuse seisund, milles inimese tähelepanu ja kujutlusvõime muutuvad ning suggestiivsus suureneb. Seda kasutatakse nii teraapias kui meelelahutuses. Kuigi see ei ole maagiline lahendus kõigi probleemide jaoks, on hüpnoteraapial tugev kliiniline potentsiaal mitmete seisundite puhul, kui seda rakendavad kvalifitseeritud spetsialistid ja kombineeritult teiste ravimeetoditega.

Jean-Martin Charcot, Salpêtrière'i haigla, Pariis, demonstreerib hüpnoosi patsiendile, keda toetab tema assistent.

1857. aasta reklaamplakat: "Instant sleep. Mitmesugused halvatuse, osalise ja täieliku katalepsia, osalise või täieliku tõmbluse mõjud. Freno-magnetilised mõjud... Muusikaline ekstaas... Tundmatus füüsilise valu suhtes ja kohene ärkamine... magnetilise jõu ülekandmine teistele..." .

Mängi meediat Fotograafilised uurimused hüpnoosist, ebanormaalne psühholoogia (1938)

Hüpnoteraapia

Hüpnoteraapia on see, kui hüpnotiseerija kasutab hüpnoosi, et aidata subjektil emotsionaalselt terveneda või ravida haiget meelt. Hüpnoteraapia on hüpnoos, mida kasutatakse teraapiaks.

Hüpnoosi võib teha ka üks inimene üksi tegutsedes. Siis tegutseb ta nii hüpnotiseerija kui ka subjektina. Seda nimetatakse "enesehüpnoosiks" või mõnikord "autosugestiooniks". Mõnel juhul on see lihtsalt transsi kasutamise vorm.

Ajalugu

Muistsed ühiskonnad

Peaaegu igas moderniseerimiseelses ühiskonnas olid praktikad, mis sarnanesid mõnevõrra hüpnotiseerimisele. Sageli viis ühiskonnas eriline isik (nõiduseadlane, šamaan, preester...) läbi tseremoonia. Tseremoonial võis kasutada loitsusid (loitsud), laule, korduvat muusikat, meelemuutvaid aineid, pimedust, tuld ja muid seadeldisi. Eesmärgiks oli saata inimene või rühm muudetud meeleseisundisse, nagu transsis. Isegi kirjaoskamatutel ühiskondadel, näiteks Vana-Kreekas, olid hüpnoosile viitavaid nähtusi. Delfi oraakel oli mingisuguses transis, kui ta oma kuulsaid ennustusi tegi. Kas see oli enesehüpnoos või lihtsalt vulkaanilise gaasi mõju, ei saa kunagi teada.

Lääne ühiskonnad

Tundub, et hüpnoosi alguse kohta on palju arusaamu. Ajaloolised andmed tänapäeva Euroopas algavad Franz Mesmeri tööga, kuigi ta ei leiutanud sõna "hüpnotism". Mesmer ja tema järgijad praktiseerisid seda, mida alguses nimetati "loomamagnetismiks" ja hiljem mesmerismiks. Tema töö kirjeldused ei jäta kahtlust, et ta oli avastanud enda jaoks selle, mida me praegu nimetame "hüpnotismiks".

Mõiste "hüpnoos" ja "hüpnotism" pärinevad mõlemad šoti kirurgi James Braidi poolt 1841. aasta paiku kasutusele võetud terminist "neurohüpnotism" (närviline uni). Braid tugines oma praktikale, mida töötas välja, kuid erines oma teooria poolest, kuidas see protseduur toimib.

Peamised hüpnoosi avastused tulid 1842. aastal, kui Braid hakkas selle mõju kohta rohkem teada saama. Ta ei pidanud "mesmerismi" hüpnoosi põhjuseks ja lõpuks arvas ta, et transid on vaid "närviline uni". 1843. aastal kirjutas ta sellest raamatu pealkirjaga "Neurypnoloogia". Selles raamatus kirjeldas Braid hüpnotismi kui füüsilise lõdvestumise seisundit, millega kaasneb ja mida kutsub esile vaimne keskendumine ("abstraktsioon").

Meetod

Hüpnoosi kasutatakse hirmude, sõltuvuste, emotsionaalsete probleemide, valu kontrollimise, stressi jne. raviks.

Hüpnotiseerija peab tegema kaks asja, et teha hüpnoosi. Esiteks peab ta subjekti transisesse viima. Teiseks peab ta subjekti läbi trance'i protsessi juhtima (teraapia või muu vajaliku efekti saavutamiseks). Sageli vahetab ta nende kahe tegevuse vahel, tagades esmalt, et subjekt on õiges vaimse seisundi seisundis, ja seejärel viib ta teda läbi protsessi. Neid samme korratakse kogu aeg tsüklina.

Trance'is ei tee subjekt otsuseid hüpnotiseerija soovituste tõesuse kohta: Kui transis on saavutatud - see ei ole alati nii -, võtab subjekt tõena vastu kõik, mida hüpnotiseerija ütleb, välja arvatud juhul, kui see läheb vastuollu subjekti sügavaimate uskumustega. See ongi hüpnoosi tuum: panna subjekt transis, et ta aktsepteeriks soovitusi.

Lavahüpnotiseerijad saavad heade subjektide puhul tõeliselt hämmastavaid efekte: nad võivad panna neid unustama oma nime, uskuma, et nad on keegi teine, panna neid nägema inimesi, keda seal ei ole, panna neid unustama tähti või numbreid ja nii edasi. See juhtub seetõttu, et subjekt järgib aktiivselt hüpnotiseerija soovitusi, sest ta usub hüpnotiseerijat ja usub, et see on ohutu. Kui usaldus on rikutud või subjekt usub, et see ei ole ohutu, võib subjekt väljuda transist.

Hüpnoos ei ole tõeliselt hüpnotiseerija võimuses. Selle asemel on võim subjekti meeles. Hüpnotiseerija lihtsalt teab, kuidas juhtida subjekti läbi transsi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hüpnoos?

V: Hüpnoos on muutunud teadvusseisund, mida iseloomustab äärmine sugestiivsus, lõdvestumine ja kõrgendatud kujutlusvõime.

K: Kes on tavaliselt hüpnoosiga seotud?

V: Üks inimene, hüpnotiseerija, räägib teise inimesega, subjektiga, erilisel viisil, mis paneb subjekti transsi.

K: Mis toimub subjektiga hüpnoosis oleku ajal?

V: Subjekti saab mõjutada sugestiividega. Hüpnotiseerija võib öelda subjektile, et ta unustab oma nime või et ruumis on kuum (mis võib panna subjekti higistama) või et ta on keegi teine.

K: Kuidas saab hüpnootilisi sugestioone edastada?

V: Hüpnootilisi sugestioone võib teha hüpnotiseerija subjekti juuresolekul või neid võib teha ise.

K: Kuidas nimetatakse hüpnoosi kasutamist terapeutilistel eesmärkidel?

V: Hüpnoosi kasutamist terapeutilistel eesmärkidel nimetatakse hüpnoteraapiaks.

K: Mis vahe on hüpnoteraapial ja lavahüpnoosil?

V: Hüpnoteraapiat kasutatakse terapeutilistel eesmärkidel, samas kui lavahüpnoosi kasutatakse meelelahutuseks publiku ees.

K: Kas hüpnoosis osalejad on hüpnoosi ajal täiesti teadvuseta?

V: Ei, vastupidiselt levinud väärarusaamadele näitavad kaasaegsed uuringud, et hüpnoosis olevad subjektid on täielikult ärkvel ja keskenduvad tähelepanule, kusjuures nende perifeerne teadlikkus väheneb vastavalt. Samuti näitavad subjektid suuremat reageerimist sugestatsioonidele. Siiski läheb hüpnotiseeritavate isikute käitumine nii kaugele tavalisest keskendunud tähelepanust, et kasutatakse pigem kirjeldust "muutunud teadvuse seisund".