James Braid — Šoti kirurg ja hüpnotismi rajaja (1795–1860)

James Braid (1795–1860) — Šoti kirurg ja hüpnotismi rajaja; teaduslikud uuringud, terapeutiline hüpnoos, tähtsad teosed ja mõju meditsiinile.

James Braid (1795–1860) oli šoti kirurg ja hüpnotiseerija, keda peetakse kaasaegse hüpnotismi rajajaks. Ta tutvus 1841. aastal Charles Lafontaine’i mesmerismi demonstreerimisega ning hakkas nähtust iseseisvalt teaduslikult uurima. Braid rõhutas, et transsilaadne seisund — mida ta nimetas hüpnotismiks — on füsioloogilis-psühholoogiline nähtus, mitte mistahes ülekantava "mesmerilise vedeliku" või "loomuliku magnetismi" (animal magnetism) efekt. Ta leidis, et selle seisundi tekitamiseks piisas sageli lihtsast vaatamisest ühele heledale või väikeses punktis koondatud objektile ning et hüpnootilises seisundis olnud inimene võis võtta vastu soovitusi, mida ta täieliku ärkveloleku juures ei mäletanud. Ta kirjeldas ka mõõdetavaid muutusi pulsis ja vereringes, ning kasutas hüpnotismi ja sugestiivsust mõnede patsientide raviks valu leevendamiseks ja neuroloogiliste või psühhosomaatiliste häirete raviks.

Elulugu ja tegevus

Braid sündis Portmoakis Šotimaal 1795. aastal. Ta töötas algselt kirurgina ja omandas meditsiinialaseid teadmisi, mis aitasid tal läheneda mesmerismi ja hüpnoosi küsimusele kriitiliselt ning eksperimenteerivalt. Pärast Lafontaine’i demonstraatsiooni hakkas Braid katsetama vaatamismeetodit ning dokumenteerima nähtuse kulgu, selles esinevaid käitumis- ja füsioloogilisi muutusi ning patsiendi vastuvõetavust soovitustele.

Metoodika ja teooria

Braid rõhutas, et hüpnotiline olek on tingitud keskendunud tähelepanust ja närvisüsteemi erituslikest reaktsioonidest, mitte mistahes nähtamatust flu’idist. Tema meetodid põhinesid silmafikseerimisel (st patsiendi pilgu suunamisel ühele objektile), rahustaval ning kindlal suunamisel ja verbaalsel suggestioonil. Ta kasutas terminit "nervous sleep" ehk "närviunisus" ning kirjeldas seda nii äratuntava käitumusliku kui ka füsioloogilise seisundina, millel võis olla terapeutiline potentsiaal, näiteks kroonilise valu, lihastõmbluste, migreeni ja mõnede närvihaiguste puhul.

Peamised väljaanded

Braid avaldas mitu raamatut ja teaduslikku artiklit, milles ta sõnastas oma mõtted ja kirjeldas juhtumeid. Olulised tööd on:

• Neurypnology, or, The Rationale of Nervous Sleep (1843) — selles põhiteoses esitles Braid oma eksperimentaalseid tähelepanekuid, määratles hüpnotismi mõiste ning pakkus välja selgitusi nähtuse füsioloogilistele alustele; teos mõjutas tugevalt hilisemat hüpnoosi uurimist.
• Mõistuse võim keha üle (1846) — populaarsemas keeles kirjutatud teos, kus Braid arutleb mõtlemise ja sugestiooni rolli üle keha talitluses ning toob näiteid teraapia kasuteguritest.
• Maagia, nõidus, loomamagnetism, hüpnotism ja elektrobioloogia (1852) — raamat, kus ta võrdleb erinevaid selgitusi eksootiliste nähtuste taga, eristades teaduslikku lähenemist rahvapärasest seletusest.
• Hüpnoositeraapia, illustreeritud juhtumitega (1853) — kogumik kliinilistest juhtumitest ja praktilistest juhtnööritest, mis näitab, kuidas hüpnoosi võib kasutada raviotstarbel eri seisundite korral.

Mõju ja pärand

Braid’i töö pani aluse hüpnoteraapia kui meditsiinilise uurimis- ja ravisuuna kujunemisele. Tema ideid arendas hiljem edasi rühm Pariisi arste, keda mõnikord kirjeldatakse (originaalis nimetatud tekstis kui "punetajateks") ning kelle tööd juhtis tuntud neuroloog J. M. Charcot. Charcot’ ja tema järglaste uurimused aitasid muuta hüpnotismi teatud määral teadusliku huvi objektiks, kuigi nende tõlgendused ja rõhuasetused erinevad Braid’i omaist.

Kriitika ja edasiarendused

Braid’i lähenemine oli oma ajast teaduslikum ja skeptilisem võrreldes mesmerismi pooldajatega, kuid tema töid kritiseeriti nii liigsest lihtsustamisest kui ka sellest, et paljud esialgsed kirjeldused põhinesid observaatorite ja patsientide subjektiivsel aruandlusel. Hüpnotismi uurimine jätkus erinevate koolkondade ja metoodikate abil: mõned uurijad keskendusid neuroloogiale, teised psühholoogiale ja terapeutilistele tehnikatele. Tänapäeva hüpnoteraapia on mitmekesine valdkond, mis tugineb nii kliinilisele kogemusele kui ka kaasaegsetele neuroteadustele.

Surm

Braid suri haiguse tagajärjel Chorlton-on-Medlockis, Manchesteris 1860. aastal. Tema panus hüpnotismi uurimisse ja terapeutilisse kasutusse on jäänud püsivaks osaks meditsiini- ja psühholoogiahistorii ning tema tööd on aluseks nii ajaloolisele kui ka kaasaegsele arusaamale hüpnoosi loodusest.

Otsing