James Tobin — Ameerika majandusteadlane, Nobeli laureaat ja Tobini maks

James Tobin (5. märts 1918 – 11. märts 2002) oli Ameerika Ühendriikide majandusteadlane, kes on tuntud nii akadeemilise töö kui ka avaliku poliitika mõjutamise poolest. Väljaspool akadeemilisi ringkondi sai Tobin laialdaselt tuntuks oma ettepanekuga kehtestada valuutatehingutele maks, mida praegu tuntakse "Tobini maksuna". Selle eeldatav eesmärk oli vähendada spekulatsiooni valuutaturgudel, mida ta pidas ebaproduktiivseks ja häirivaks rahvusvahelisele majandusstabiilsusele. Ta pakkus, et maksust kogutud tulu võiks suunata arenguriikide projektide toetamiseks või kasutada osa sellest ÜRO rahastuse heaks, et toetada üleilmseid avalikke hüvesid, sealhulgas arengukoostööd ja finantsstabiilsust.

Tobini akadeemiline töö hõlmas teedrajavat panust investeeringute, raha- ja eelarvepoliitika ning finantsturgude uurimisse. Ta edendas ja arendas keynesi majandusteaduse ideid ning rõhutas riikliku sekkumise rolli majanduse stabiliseerimisel — eriti toodangu ja tööpuuduse kõikumiste leevendamisel. Ta leidis, et valitsused peaksid vajaduse korral kasutama fiskaal- ja raha-poliitikat, et vältida äärmuslikke majanduslangusi ja tagada stabiilsem majanduskasv.

Haridus, karjäär ja peamised ideed

Tobin töötas pikka aega ülikoolides ning mõjutas tugevalt 20. sajandi keskel arenenud makroökonoomikat ja finantstheooriat. Ta oli erialaselt aktiivne nii õppimis- kui ka poliitikakujundamise valdkonnas, nõustades valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone. Tema teadustöö oli mitmekesine: ta uuris tarbimise ja säästmise otsuseid, investeerimismotivatsiooni ning raha ja varade rolli portfellivalikus.

Tobini q on üks tema tuntumaid mõisteid: see on suhtarv, mis võrdleb ettevõtte turuväärtust tema reaalsete varade asenduskuluga. Kui q on suurem kui üks, viitab see, et turuhind julgustab ettevõtteid juurde investeerima; madal q võib viidata investeerimisahvatluse puudumisele. See kontseptsioon on saanud oluliseks tööriistaks ettevõtete investeerimiskäitumise ja finantsturgude mõistmisel.

Nobeli preemia ja tunnustus

1981. aastal pälvis James Tobin Rahandus- ja majandusteaduste Nobeli meenutuspreemia (Sveriges Riksbank Prize in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel) tunnustuseks tema analüüsi eest finantsturgude ja kulutuste otsuste vaheliste suhete kohta. Tema töö aitas siduda finantsturu käitumise makrotasandi majandusmudelitega ning andis aluse kaasaegsemale finants- ja makromajandusteadusele.

Tobini maks — idee, eesmärgid ja kriitika

Tobini maks on ettepanek kehtestada väike takistus valuutatehingutele (sagedalt arutatud määr on ühest mõnest kümnendikprotsendist kuni poole protsendini), et vähendada lühiajalist spekulatsiooni ja valuutakursi äkilisi kõikumisi. Idee põhineb eeldusel, et väike maksumäär muudaks lühiajalise spekulatsiooni vähem tasuvaks ilma pikaajaliste rahvusvaheliste kapitalivoogude jaoks liiga koormavaks.

Selle ettepaneku pooldajad toovad välja järgmised argumendid:

• väheneb spekulatiivne volatiilsus ja finantsturgude äkilised liikumised;
• kogutud tulud võiksid rahastada rahvusvahelisi arenguprojekte või tugevdada globaalset majanduskoostööd;
• maks toimiks pigem ennetavalt kui korrigeerivalt, aidates stabiliseerida valuutaturge.

Kriitikud märgivad aga praktilisi ja majanduslikke raskusi:

• vajalik oleks laialdane rahvusvaheline kooskõlastus, et vältida tehingute ümberpaigutamist kohtadesse, kus makse ei kehtita;
• selline maks võib kallistada ka väärtuslikke finantstehinguid nagu riskimaandamine (hedging) ja kaubanduslikud valuutavahetused;
• täielik vältimine või maksustamise ümberminek on võimalik tehniliselt keerukatel turgudel, mis võib vähendada ettepaneku efektiivsust.

Pärand ja mõju tänapäeval

Tobini ideed — nii teoreetilised kui ka poliitilised — on jätnud püsiva jälje majandusteadusele. Tema töö finantsturgude ja makromajanduse sidumisel on mõjutanud nii akadeemilisi uurimusi kui ka praktilisi poliitikakujundusi. Pärast globaalse finantskriisi 2008. aastal tõusid jälle arutelud ümber finantsturu reguleerimise ja finantsitehingute maksustamise, kus Tobini maks sai osaks laiemast diskussioonist finantsstabiilsuse tagamiseks.

James Tobinit mälestatakse kui mõtlejat, kes ühendas ranged teoreetilised analüüsid laiemate ühiskondlike eesmärkidega — ta ei piirdunud abstraktse mudeldamisega, vaid otsis lahendusi, mis aitaksid saavutada stabiilsemat ja õiglasemat majandust. Tema töö jääb oluliseks lugemiseks kõigile, kes huvituvad raha, investeeringute ja finantsturgude rollist majanduse toimimises.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Jaakobus Tobin?

K: Mida soovitas Tobin seoses valuutatehingutega?

K: Milleks võiks Tobini arvates kasutada Tobini maksust saadavat raha?

K: Millised olid Tobini akadeemilised panused?

K: Milliseid majanduslikke ideid Tobin toetas ja arendas?

K: Milline oli Tobini seisukoht valitsuse sekkumise kohta majandusse?

K: Milline oli James Tobini eluiga?

Otsing