Tobini maks on maks, mis oleks kehtestatud kogu piiriülesele valuutakaubandusele. Selle põhieesmärk on vähendada lühiajalist spekuleerimist ja rahvusvaheliste valuutaturgude kiiret volatiilsust, mis võib häirida kaubandust ja majanduspoliitikat.

Kes pakkus mõtet ja miks?

Idee pärineb majandusteadlaselt James Tobinilt, kes arvas, et väike takistus — madal maks — võiks muuta väga lühiajalised, spekulatiivsed valuutatehingud vähem tasuvaks. Maksu kavandatud suurus oli väga väike: umbes 0,1% kuni 0,25% tehingu väärtusest. Tobini eesmärk ei olnud piirata legitimeeritud äri- või kaubanduspõhiseid valuutatehinguid, vaid pigem karistada lühiajalist spekuleerimist.

Ajalooline taust

15. augustil 1971 teatas Richard Nixon, et USA dollarit ei ole enam võimalik kulla vastu vahetada, ning selle tulemusena lõppes traditsiooniline Bretton Woodsi süsteem. Valuutakursside vaba liikumine tekitas uue tüüpi volatiilsuse, millele Tobin oma ideega reageeris. Hiljem, 1981. aastal, pälvis professor Tobin tunnustuse ja sai Nobeli majanduspreemia.

Uus huvi ja liikumised

Mõte jäi pikaks ajaks suhteliselt tagaplaanile, kuni 1997. aastal algatas Le Monde Diplomatique'i toimetaja Ignacio Ramonet uuesti laia avalikku arutelu Tobini maksu üle oma juhtkirjaga "Turude desarmeerimine". Ramonet toetas organisatsiooni loomist maksustamise eest võitlemiseks; nii asutati ATTAC (Association for the Taxation of financial Transactions for the Aid of Citizens). Sellest sai teema globaliseerumisvastase liikumise seas, ning diskussioon Tobini maksu üle levis nii akadeemiasse, tänavatele kui ka parlamentidesse, näiteks Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal.

Kuidas maks võiks toimida praktikas?

  • Laadi ja kinnitamine: maksu võiks koguda tehingu tekkimise hetkel, näiteks vahendajate (pangad, börsid) kaudu.
  • Maksu tase: ettepanekud on rõhutanud väga madalat protsenti, et vältida liigset koormust pikaajalisele kaubandusele ja hedgingule.
  • Rakendamise vajadus: tõhusaks toimimiseks nõutaks laialdast rahvusvahelist koordineerimist, sest üksikute riikide üksi kehtestatud maks oleks kergesti välditav (kaupmehed ja maaklerid võiksid tegevuse mujale viia).

Argumendid pro ja vastu

  • Pooldajad: väidavad, et maks vähendaks kiiret, spekulatiivset raha liikumist, langetaks turu volatiilsust ja annaks uusi tuluvooge (näiteks arengukoostöö või finantsturgude reguleerimise jaoks).
  • Vastustajad: toovad esile ohu vähendada turu likviidsust, suurendada tehingukulusid, kahjustada ettevõtete võimalust end valuutariskide eest kindlustada ning tehnilisi raskusi ja vältimist (derivate, off-shore tehingud, alternatiivsed järelturud).
  • Tobini seisukoht: ise pakkus Tobin väikesemahulist maksu spekulatsiooni vähendamiseks, kuid ta väljendas hiljem ka ettevaatlikkust selle konkreetse rakendatavuse ja globaalse koordineerimise küsimustes ning ei soovinud, et mõte võetaks lihtsalt kui poliitiline loosung ilma pragmaatiliste lahendusteta.

Seotud mõisted ja praegune olukord

Tobini maks on spetsiifiline näide laiemast ideest, mida nimetatakse finantstehingute maksuks (Financial Transaction Tax, FTT). Mõned riigid on kehtestanud teatud tüüpi tehingumakse (näiteks aktsiate või tuletisinstrumentide maksud või Briti aktsiate tehingute stamp duty), kuid puhas, universaalselt rakendatud Tobini-tüüpi valuutavahetuse maks ei ole globaalselt laialt kasutusele võetud. Euroopa Liidu tasandil on olnud arutelusid ja ettepanekuid FTT-de üle, kuid täielik üleeuroopaline lahendus pole saavutatud.

Mida tuleks arvestada edaspidi?

  • Rakendamise edukus sõltub rahvusvahelisest koostööst ja järelevalvemehhanismidest.
  • Oluline on selgelt eristada spekulatiivseid tehinguid püsivast kaubandus- ja hedgingutegevusest, et vältida tarbetut majanduskahju.
  • Tulu kasutamise eesmärk ja läbipaistvus mõjutavad avalikku toetust — kas tulu suunataks finantssüsteemi regulatsiooniks, arengutoetusteks või muuks otstarbeks.

Kokkuvõttes on Tobini maks mõiste, mis on aidanud fookustada tähelepanu rahvusvahelise valuutaturu stabiliseerimise vajadusele ja finantsturgude reguleerimise diskussioonile, kuid selle praktiline rakendamine jääb keeruliseks ning nõuab laialdast rahvusvahelist koostööd ja hoolikat kujundamist.