Ameerika dollar (USD) – USA ametlik valuuta ja rahvusvaheline reservvaluuta

Ameerika Ühendriikide dollar ehk Ameerika dollar on Ameerika Ühendriikide ametlik valuuta ehk raha, mida kasutatakse ka paljudes teistes riikides väljaspool Ameerika Ühendriike. Dollar on maailma üks tähtsamaid reservvaluutasid ja standardvaluuta rahvusvahelistel turgudel, kus hinnatakse ja kaubeldakse selliste kaupadega nagu kuld ja nafta (bensiin). Kirjutamisel tähistatakse Ameerika dollarit tavaliselt dollarimärgiga ($) ning rahvusvaheline valuutakood on USD. Dollareid võib nimetada ka lihtsalt USD.

Ameerika Ühendriikide ühe dollari pangatähel on tihti kujutatud George Washingtoni portree, kuid pangatähtede ja müntide kujundused varieeruvad sõltuvalt nominaalist ja sarjast. Praegu on ringluses paberrahad suurustes 1, 2, 5, 10, 20, 50 ja 100 dollarit; 2 dollari pangatäht on haruldasem, kuid on ametlikult kehtiv. Paberraha kujundus on ajas arenenud ja sisaldab ka mitmeid pettustõrje elemente.

Kogu USA paberraha mõõtmed on alates 1928. aastast olnud ühesugused, erinevalt mõnest riigist, kus eri nominaalid on erineva suurusega.

USAs on ka dollarimündid erinevates nominaalides. Mõned varasemad mündid olid tehtud peamiselt hõbedast, kuid pärast 1960. aastate keske lõppu muudeti metallide koostist ning tänapäeval on enamik mündidest tehtud sulamitest (näiteks vaskiga kaetud tsink penny puhul, cupronickel ehk vase-nikkel sulam teistel). Automaadid annavad sageli vahetusmüntidena dollarimünte, sest automaatidel on lihtsam münte välja anda kui paberraha. Mõned moodsamad müügiautomaadid annavad vahetusrahana ka paberraha. Üldiselt on paber- ehk pangatähed igapäevases ringluses palju levinumad kui dollarimündid, kuigi teatud teenuste puhul (näiteks transpordis või väikeste ostude juures) kasutatakse münte sagedamini.

USA dollar jaguneb sendideks: 100 senti võrdub 1 USA dollariga. Ühe sendi võib kirjutada kas 0,01 dollarina või 1 sendina. Sent ehk "penny" (mitte segi ajada inglise penny sterlingiga) on USAs kasutatav vähima väärtusega münt. Lisaks pennyle on levinud mündid nickel (5¢ või $0,05), dime (10¢ või $0,10), quarter (25¢ või $0,25) ning haruldasem pooldollar (50¢ või $0,50). Kõigi müntide ja paberrahade esiküljel on sageli kujutatud kuulsate ameeriklaste näosid või muid riiklikke sümboleid.

Paberraha ametlik nimetus on "Federal Reserve Note" ehk Föderaalreservi pangatäht. Need pangatähed on seaduslikud maksevahendid. Kaksteist piirkondlikku Föderaalreservipanka lasevad pangatähti ringlusse vastavalt 1913. aasta Föderaalreservi seadusele. Kommertspank, mis kuulub süsteemi, võib oma piirkonna Föderaalreservipangast saada pangatähti, tasudes nende eest vastava summa oma kontolt Föderaalreservipangas.

Pangatähtede trükkimise ja gravüüritöö eest vastutab Ameerika Ühendriikide Graveerimis- ja Trükikoda (Bureau of Engraving and Printing, BEP), samas kui mündid toodab United States Mint. Föderaalreserv maksab BEP-le pangatähtede tootmiskulude eest; need trükitud pangatähed muutuvad seejärel Föderaalreservipankade kohustusteks ja kajastuvad Ameerika Ühendriikide valitsuse raamatupidamises.

Kongress on seadusega määranud, et Föderaalreservipangad peavad hoidma tagatist, mille väärtus vastab panga emiteeritud pangatähtede väärtusele; see tagatis koosneb peamiselt Ameerika Ühendriikide väärtpaberitest ja ajalooliselt ka kullatunnistustest. Täpne tagatise nõue ja sellest tulenev raamatupidamine on osa Föderaalreservi süsteemi õiguslikust ja finantsilisest ülesehitusest.

Ajalooliselt oli USA dollar seotud kullastandardiga, kuid 20. sajandi keskel ja lõpus toimusid olulised muudatused: alates 1933. aastast lõpetati Ameerika eraisikute võimalus lunastada pangatähti kullas, ning 1971. aastal lõpetati USA osalemine rahvusvahelises kuldraamistikus (Bretton Woodsi süsteem), mille järel USD muutus täielikult fiat-valuutaks — sellel ei ole enam otsest konverteeritavat tagatist kullas või muus kaubas. Pangatähtedel ei saa tänapäeval lunastada kulla, hõbeda või muu kaubaga; nende väärtus tugineb usaldusel ja majanduse ostujõul.

Seaduslikku staatust käsitleb näiteks 1965. aasta mündiõigus (31 U.S.C. 5103), mille järgi "Ameerika Ühendriikide mündid ja raha (sealhulgas föderaalreservpankade ja riiklike pankade ringluses olevad pangatähed) on seaduslikud maksevahendid kõigi võlgade, avalike maksude, maksude ja lõivude puhul." See tähendab, et nimetatud rahatähtedega saab maksta võlgu ja nõutakse nende vastuvõtmist riiklike kohustuste täitmiseks. Samas ei ole föderaalne õigus üldjuhul kohustavaks pidanud eraettevõtteid aktsepteerima kõiki sularaha vorme — ettevõtted võivad seaduslikult kehtestada oma maksepõhimõtted (näiteks keelduda väga suurte paberrahade vastuvõtmisest või nõuda täpset summat), kui kohalikud seadused ei sätesta teisiti.

Ajaloost ja rahvusvahelisest rollist

Ameerika dollar on alates 20. sajandist küllastunud rahvusvahelisse majandusse: pärast Teist maailmasõda sai USD-st peamine maailma reservvaluuta ja rahvusvaheline maksevahend, eriti Bretton Woodsi süsteemi ajal. Isegi pärast kuldstandardist lahkumist jäi dollar keskseks rahvusvahelises kaubanduses ja finantssüsteemis — näiteks hinnatakse paljusid tooraineid, sealhulgas naftat, dollarites. Paljud riigid hoiavad oma keskpankades olulisi reservvarusid USD-s ja mõnes riigis (õiguslikult või de facto) on dollar ka igapäevaseks kasutuseks (nn dollariseerumine).

Turvalisus ja pettuste tõkestamine

Pangatähed sisaldavad mitmeid pettustõrje elemente, nagu vee- ja turvakiht, mikrotrükk, värvilised kiud, reljeefne trükk, vesimärgid ja holograafilised elemendid suuremate nominaalide puhul. Ameerika Ühendriikide valitsus ja finantsasutused uuendavad vajaduse tekkides paberraha kujundusi ja turvaelemente, et takistada võltsimist.

Praktiline kasutus ja maksevõimalused

Kuigi sularaha — nii paber- kui mündiform — on USA-s laialt kasutusel, on järjest olulisemaks muutunud ka elektroonilised maksed: kaardimaksed, pangasiirded, krediit- ja deebetkardid ning elektroonilised rahakotid ja ülekandesüsteemid. Kaubandus- ja teenusepakkujad võivad eraldiseisvalt otsustada, milliseid makseviise nad aktsepteerivad (välja arvatud juhul, kui kohaliku või föderaalse õiguse järgi on seatud vastupidine nõue).

USD roll maailmamajanduses, laialdane kasutatus ja usaldus pangandussüsteemi vastu muudavad selle jätkuvalt üheks kõige mõjukamaks ja enimkaubeldavaks valuutaks maailmas. Samal ajal mõjutavad dollari väärtust ja rahapoliitikat Ameerika Ühendriikide majandusnäitajad, Föderaalreservi otsused ning rahvusvahelised finantstuled ja geopoliiitika.

USA dollari rahatähe esikülg

Sularaha muutuva nõudluse rahuldamine

Üldsus saab oma sularaha tavaliselt pankadest, võttes sularaha välja sularahaautomaatidest või lunastades tšekke. Sularaha hulk, mida avalikkus hoiab, varieerub hooajaliselt, kuude lõikes ja isegi nädalapäevade lõikes. Näiteks vajavad inimesed aasta lõpu pühade ajal suures koguses sularaha ostude tegemiseks ja puhkuseks. Samuti võtavad inimesed tavaliselt nädalavahetusel sularaha sularahaautomaadist välja, nii et esmaspäeval on sularaha ringluses rohkem kui reedel.

Oma klientide nõudmiste rahuldamiseks saavad pangad sularaha Föderaalreservipankadest. Enamik keskmise suurusega ja suuri panku omab reservikontosid ühes 12st piirkondlikust Föderaalreservipangast ja nad maksavad FEDilt saadud sularaha eest, debiteerides neid kontosid. Mõned väiksemad pangad hoiavad oma kohustuslikke reserve suuremates, nn korrespondentpankades. Väiksemad pangad saavad sularaha korrespondentpankade kaudu, kes võtavad teenuse eest tasu. Suuremad pangad saavad Fedilt raha ja annavad selle edasi väiksematele pankadele.

Kui avalikkuse nõudlus sularaha järele väheneb - näiteks pärast pühi - leiavad pangad, et neil on rohkem sularaha, kui nad vajavad, ja nad hoiustavad üleliigse raha Fedis. Kuna pangad maksavad Fedile sularaha eest oma reservikontode debiteerimise teel, langeb reservide tase riigi pangandussüsteemis, kui avalikkuse nõudlus sularaha järele suureneb; samamoodi tõuseb see tase uuesti, kui avalikkuse nõudlus sularaha järele väheneb ja pangad saadavad sularaha tagasi Fedile. Föderaalreserv tasakaalustab avatud turuoperatsioonide abil avalikkuse nõudluse muutusi sularaha järele, mis võivad põhjustada krediiditurgude volatiilsust.

Sularahaautomaadi populaarsus viimastel aastatel on suurendanud avalikkuse nõudlust raha järele ja seega ka pankade poolt Föderaalreservist tellitava raha hulka. Huvitaval kombel on pangaautomaadi kasutuselevõtt viinud selleni, et mõned pangad nõuavad pigem kasutatud, sobivaid kui uusi pangatähti, sest kasutatud pangatähed toimivad pangaautomaatides sageli paremini.

Sularaha inventuuri pidamine

Iga 12 föderaalreservipanka hoiab sularahavaru, et rahuldada oma piirkonna hoiuasutuste vajadusi. Laiendatud hoiustamisalad mitmel kontinendil soodustavad USA valuuta kasutamist rahvusvaheliselt, parandavad rahavoogusid käsitleva teabe kogumist ja aitavad kohalikel pankadel rahuldada avalikkuse nõudlust USA valuuta järele. Rahavaru lisandub otse kahest rahandusministeeriumi osakonnast, mis toodavad sularaha: Graveerimis- ja trükikoda, mis trükib raha, ja Ameerika Ühendriikide rahapaja, mis valmistab münte. Suurem osa varudest koosneb pankade hoiustest, kellel oli rohkem sularaha, kui nad oma klientide teenindamiseks vajasid, ja kes hoiustasid üleliigse sularaha Fedis, et aidata täita oma reservinõudeid.

Kui Föderaalreservipank saab pangast sularaha hoiuse, kontrollib ta üksikuid pangatähti, et teha kindlaks, kas need sobivad edaspidiseks ringlusse laskmiseks. Umbes kolmandik pangatähtedest, mis Fed saab, ei ole kõlblikud ja Fed hävitab need. Nagu allpool esitatud tabelis näidatud, on pangatähtede kehtivusaeg erinev vastavalt nende nimiväärtusele. Näiteks 1-dollariline rahatäht, mida kasutatakse kõige rohkem, jääb ringlusse keskmiselt 5,9 aastaks; 100-dollariline rahatäht püsib umbes 15 aastat. New Yorgi Föderaalreservipank pühapäeva õhtul Cole