USA dollar

Ameerika Ühendriikide dollar ehk Ameerika dollar on Ameerika Ühendriikide ametlik valuuta ehk raha, mida kasutatakse ka paljudes teistes riikides väljaspool Ameerika Ühendriike. See on ka standardvaluuta rahvusvahelistel turgudel, kus müüakse selliseid kaupu nagu kuld ja nafta (bensiin). Kirjutamisel on Ameerika dollari sümboliks dollarimärk ($). Dollareid võib nimetada ka USD (USA dollar).

Ameerika ühe dollari pangatähel on George Washingtoni pilt. Praegu on olemas 1, 2, 5, 10, 20, 50 ja 100 dollari suurused paberrahad.

Kogu USA dollaripangatäht on alates 1928. aastast olnud ühesuurune, erinevalt mõnest riigist, kus erineva väärtusega pangatähed või paberraha on erineva suurusega.

USAs on ka dollarimündid. Mõned on hõbedast ja mõned kuldset värvi. Automaadid annavad sageli vahetusmüntidena dollarimünte, sest automaatidel on lihtsam münte välja anda kui paberraha. Mõned moodsamad müügiautomaadid annavad vahetusrahana paberraha. Paberdollarid on palju levinumad kui dollarimündid.

USA dollar jaguneb sentideks ja 100 senti võrdub 1 USA dollariga. Ühe sendi võib kirjutada kas 0,01 dollarina või 1 sendina. Sent ehk "penny" (mitte segi ajada inglise penny sterlingiga) on USAs kasutatav vähima väärtusega münt. On olemas mitu erinevat münti, millel on erinev sentide väärtus, mis on erinevatest materjalidest ja erineva suurusega. On olemas penny (1¢ või $0,01), nickel (5¢ või $0,05), dime (10¢ või $0,10), quarter (25¢ või $0,25) ja palju haruldasem pooldollar (50¢ või $0,50). Kõigi müntide ja paberrahade esiküljel on kuulsate ameeriklaste näod.

Paberist "dollarit" nimetatakse tegelikult "Federal Reserve Note". Föderaalreservi pangatähed on seaduslikud maksevahendid. Kaksteist Föderaalreservipanka lasevad neid ringlusse vastavalt 1913. aasta Föderaalreservi seadusele. Föderaalreservisüsteemi kuuluv kommertspank võib oma piirkonna Föderaalreservipangast saada Föderaalreservi pangatähti, kui ta seda soovib, makstes nende eest täies ulatuses, dollari eest, oma kontolt Föderaalreservipangas asuvas Föderaalreservipangas.

Föderaalreservpangad saavad pangatähed USA Graveerimis- ja Trükikoda (BEP). Ta maksab BEP-le pangatähtede tootmiskulude eest, mis seejärel muutuvad Föderaalreservpankade kohustusteks ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kohustusteks.

Kongress on sätestanud, et Föderaalreservipank peab hoidma tagatist, mille väärtus on võrdne panga poolt saadud Föderaalreservi pangatähtede väärtusega. See tagatis on peamiselt kullatunnistused ja Ameerika Ühendriikide väärtpaberid. See on tagatiseks võlakirjade emissioonile. Idee oli, et kui kongress lõpetab Föderaalreservi süsteemi, võtavad Ameerika Ühendriigid need pangatähed (kohustused) üle. See vastaks paragrahvi 411 nõuetele, kuid valitsus võtaks üle ka varad, mis oleksid võrdse väärtusega. Föderaalreservi võlakirjad kujutavad endast esmast pandiõigust kogu Föderaalreservipankade varale ja nende suhtes konkreetselt hoitavale tagatisele.

Föderaalreservi pangatähti ei saa lunastada kulla, hõbeda või muu kaubaga ning neid ei toeta miski. Nii on see olnud alates 1933. aastast. Vekslid ei oma väärtust iseenesest, vaid selle eest, mida nad ostavad. Teises mõttes, kuna need on seaduslikud maksevahendid, on Föderaalreservi pangatähed "tagatud" kõigi majanduses olevate kaupade ja teenustega.

1965. aasta mündiõigus, täpsemalt paragrahv 31 U.S.C. 5103, pealkirjaga "Seaduslik maksevahend", mis sätestab: "Ameerika Ühendriikide mündid ja raha (sealhulgas föderaalreservpankade ja riiklike pankade ringluses olevad pangatähed) on seaduslikud maksevahendid kõigi võlgade, avalike maksude, maksude ja lõivude puhul."

See seadus tähendab, et kõik eespool nimetatud Ameerika Ühendriikide rahad on võlausaldajale esitatuna kehtiv ja seaduslik pakkumine võlgade tasumiseks. Siiski ei ole olemas ühtegi föderaalset seadust, mis kohustaks eraettevõtet, isikut või organisatsiooni aktsepteerima raha või münte kaupade ja/või teenuste eest tasumiseks. Eraettevõtted võivad ise otsustada, kas nad võtavad sularaha vastu või mitte, välja arvatud juhul, kui on olemas riigi seadus, mis ütleb teisiti. Näiteks võib bussiliin keelata piletihindade maksmise pennide või dollaripangatega. Lisaks sellele võivad kinod, mugavuspoed ja bensiinijaamad keelduda suure nimiväärtusega sularaha (tavaliselt üle 20 dollari) vastuvõtmisest oma põhimõtete kohaselt.

USA dollari rahatähe esikülg

Sularaha muutuva nõudluse rahuldamine

Üldsus saab oma sularaha tavaliselt pankadest, võttes sularaha välja sularahaautomaatidest või lunastades tšekke. Sularaha hulk, mida avalikkus hoiab, varieerub hooajaliselt, kuude lõikes ja isegi nädalapäevade lõikes. Näiteks vajavad inimesed aasta lõpu pühade ajal suures koguses sularaha ostude tegemiseks ja puhkuseks. Samuti võtavad inimesed tavaliselt nädalavahetusel sularaha sularahaautomaadist välja, nii et esmaspäeval on sularaha ringluses rohkem kui reedel.

Oma klientide nõudmiste rahuldamiseks saavad pangad sularaha Föderaalreservipankadest. Enamik keskmise suurusega ja suuri panku omab reservikontosid ühes 12st piirkondlikust Föderaalreservipangast ja nad maksavad FEDilt saadud sularaha eest, debiteerides neid kontosid. Mõned väiksemad pangad hoiavad oma kohustuslikke reserve suuremates, nn korrespondentpankades. Väiksemad pangad saavad sularaha korrespondentpankade kaudu, kes võtavad teenuse eest tasu. Suuremad pangad saavad Fedilt raha ja annavad selle edasi väiksematele pankadele.

Kui avalikkuse nõudlus sularaha järele väheneb - näiteks pärast pühi - leiavad pangad, et neil on rohkem sularaha, kui nad vajavad, ja nad hoiustavad üleliigse raha Fedis. Kuna pangad maksavad Fedile sularaha eest oma reservikontode debiteerimise teel, langeb reservide tase riigi pangandussüsteemis, kui avalikkuse nõudlus sularaha järele suureneb; samamoodi tõuseb see tase uuesti, kui avalikkuse nõudlus sularaha järele väheneb ja pangad saadavad sularaha tagasi Fedile. Föderaalreserv tasakaalustab avatud turuoperatsioonide abil avalikkuse nõudluse muutusi sularaha järele, mis võivad põhjustada krediiditurgude volatiilsust.

Sularahaautomaadi populaarsus viimastel aastatel on suurendanud avalikkuse nõudlust raha järele ja seega ka pankade poolt Föderaalreservist tellitava raha hulka. Huvitaval kombel on pangaautomaadi kasutuselevõtt viinud selleni, et mõned pangad nõuavad pigem kasutatud, sobivaid kui uusi pangatähti, sest kasutatud pangatähed toimivad pangaautomaatides sageli paremini.

Sularaha inventuuri pidamine

Iga 12 föderaalreservipanka hoiab sularahavaru, et rahuldada oma piirkonna hoiuasutuste vajadusi. Laiendatud hoiustamisalad mitmel kontinendil soodustavad USA valuuta kasutamist rahvusvaheliselt, parandavad rahavoogusid käsitleva teabe kogumist ja aitavad kohalikel pankadel rahuldada avalikkuse nõudlust USA valuuta järele. Rahavaru lisandub otse kahest rahandusministeeriumi osakonnast, mis toodavad sularaha: Graveerimis- ja trükikoda, mis trükib raha, ja Ameerika Ühendriikide rahapaja, mis valmistab münte. Suurem osa varudest koosneb pankade hoiustest, kellel oli rohkem sularaha, kui nad oma klientide teenindamiseks vajasid, ja kes hoiustasid üleliigse sularaha Fedis, et aidata täita oma reservinõudeid.

Kui Föderaalreservipank saab pangast sularaha hoiuse, kontrollib ta üksikuid pangatähti, et teha kindlaks, kas need sobivad edaspidiseks ringlusse laskmiseks. Umbes kolmandik pangatähtedest, mis Fed saab, ei ole kõlblikud ja Fed hävitab need. Nagu allpool esitatud tabelis näidatud, on pangatähtede kehtivusaeg erinev vastavalt nende nimiväärtusele. Näiteks 1-dollariline rahatäht, mida kasutatakse kõige rohkem, jääb ringlusse keskmiselt 5,9 aastaks; 100-dollariline rahatäht püsib umbes 15 aastat. New Yorgi Föderaalreservipank pühapäeva õhtul Cole