Thomas Woodrow Wilson (28. detsember 1856 – 3. veebruar 1924) oli Ameerika Ühendriikide president aastatel 1913–1921. Ta sündis Stauntonis Virginias ja kasvas peamiselt üles Gruusias, kus tema isa oli presbüterlane ja pastor. Wilson oli hariduselt humanitaar ja teadlane: ta lõpetas 1879 College of New Jersey (hilisem Princeton), omandas õigusteaduse õpinguid ning kaitses 1886 doktorikraadi Johns Hopkinsi ülikoolis — ta oli esimene USA president, kellel oli PhD.

Akadeemiline ja avaliku elu algus

Aastatel 1890–1902 töötas Wilson Princetonis õigusteaduse professorina ja kirjutas poliitikateaduslikke teoseid, sealhulgas tuntud raamatu "Congressional Government". 1902. aastal sai temast Princeton University president; ülikooli juhtimise järel läks ta poliitikasse ja valiti 1910 New Jersey kuberneriks.

President ja sisepoliitika

Wilson valiti USA presidendiks 1912. aastal ja taas 1916. Tema presidendiaega iseloomustas reformimeelsus, mida nimetati tihti programmist "New Freedom". Selle raames saavutati olulisi sisepoliitilisi samme:

  • Underwoodi tolliseadus ja tulumaksu laienemine, mis vähendas imporditariife;
  • Federal Reserve Act (1913), mis lõi kaasaegse keskpangakorra (Federal Reserve) ja muutis rahandussüsteemi;
  • Clayton Antitrust Act ja Federal Trade Commission (1914), mis tugevdasid monopolide tõkestamist ja tarbijakaitset.

Samas on Wilsoni ajale omistatud kriitikat seoses rassipoliitikaga: tema administratsioon rakendas föderaalasutustes segregatsiooni ja tema seisukohad rassiküsimustes olid tagasihoidlikud või regresseeruvad võrreldes mõne varasema progressiivse hoiakuga.

Esimene maailmasõda ja Rahvasteliit

Pärast kaheaastast ametisolekut püüdis Wilson hoida USA neutraalsena, kuid mitmed sündmused — eriti saksa allveelaevade rünnakud ja Zimmermanni telegramm — viisid Ameerika 1917. aastal esimesse maailmasõtta sekkumiseni. Sõja ajal kujutas Wilson ette uut maailmakorda, mille aluseks oli tema 1918. aasta neliteist punkti (Fourteen Points). Sõja lõpus osales ta Pariisi rahukonverentsil, kus ta esitas rahulepingu ja rahvusvahelise korra ideed.

Wilson oli üks Rahvasteliidu (League of Nations) algatajatest ning selle loomist ta tugevalt toetas, lootuses, et liit aitab ära hoida tulevasi sõdu ja lahendada konflikte rahumeelselt. Selle eest anti talle 1919. aastal Nobeli rahupreemia.

Kahjuks ei suutnud USA Senat ratifitseerida Versailles’ rahulepingut ja liitumist Rahvasteliiduga — suurim vastuseis tuli isolationistidelt ning senaator Henry Cabot Lodge juhtis vastuargumente. See tekitas püsiva lõhe Wilsoni rahvusvaheliste ideaalide ja senaatoriaparaadi vahel.

Haigus, isiklik elu ja pärand

Wilsoni teine ametiaeg jäi ränga terviseprobleemi alla: 1919. aastal sai ta tugeva insuldi, mis jättis ta osaliselt invaliidiks ja vähendas tema poliitilist tegevusvõimet. Tema naine Ellen Axson Wilson suri 1914; 1915 abiellus ta uuesti Edith Bolling Galtiga.

Wilson suri 3. veebruaril 1924 Washingtonis. Tema pärand on mitmetahuline: ta on tunnustatud sõjajärgse rahvusvahelise korra ja Rahvasteliidu algatajana ning suurte siseriiklike reformide eest, kuid samas kritiseeritud rassipoliitika ja tema juhtimisstiili tõttu ajal, mil ta oli haigusega kimpus.

Kokkuvõte: Woodrow Wilson oli mõjukas ja vastuoluline riigimees — teadlane ja reformija, kes juhtis Ameerikat esimese maailmasõja ajal, aitas algatada Rahvasteliitu ja pälvis selle eest Nobeli rahupreemia, kuid kelle pärandit varjutavad nii siseriiklikud vastuolud kui ka tema terviseprobleemid ja rassilised otsused.