Woodrow Wilson
Thomas Woodrow Wilson (28. detsember 1856 - 3. veebruar 1924) oli Ameerika Ühendriikide president aastatel 1913-1921. Ta sündis Virginias ja kasvas üles Gruusias. Pärast seda, kui USA oli olnud neutraalne, astus ta 1917. aastal esimesse maailmasõda. Wilsoni tõttu asutati Rahvasteliit. Seetõttu sai ta 1919. aastal Nobeli rahupreemia. Aastatel 1890-1902 töötas Wilson Princetoni ülikooli õigusteaduse professorina.
Ta oli üks Rahvasteliidu algatajatest, mille loomist ta tugevalt toetas.
Life
Woodrow Wilson, Joseph Ruggles Wilsoni ja Janet "Jessie" Woodrow Wilsoni poeg, sündis Stauntonis, Virginias, Ameerika Ühendriikides. Wilsoni isa oli presbüteri vaimulik. Wilsonil oli üks vend ja kaks õde. Ta õppis aastatel 1875-1879 Princetoni ülikoolis New Jersey osariigis. Aastatel 1879-1883 õppis Wilson Virginia ülikoolis õigusteadust. Aastal 1885 tegi ta doktorantuuri Johns Hopkinsi ülikoolis Baltimore'is. Tema doktoritöö käsitles "Kongressi valitsemist". Samal aastal abiellus Wilson Ellen Louise Axsoniga.
Wilson hakkas 1886. aastal Princetoni ülikoolis politoloogiat õpetama. Ta sai Princetoni ülikooli direktoriks 1902. aastal. Wilson jäi sellele ametikohale kuni 1910. aastani. Wilsoni eesmärk oli muuta pedagoogilist süsteemi, sotsiaalset süsteemi ja ülikooli stiili.
Poliitiline karjäär
Ta valiti 1911. aastal New Jersey kuberneriks Demokraatliku Partei poolt. 4. novembril 1912 sai Wilsonist Ameerika Ühendriikide 28. president. Ta võitis 42%-ga ametisoleva presidendi William Howard Tafti vastu. Tema presidendiaeg algas 1913. aasta märtsis.
Oma esimesel ametiajal tegeles Wilson peamiselt siseküsimustega. Ta võttis vastu seadusi monopolide tekkimise vältimiseks, käivitas mõned ettevõtlusregulatsioonid, võttis vastu seadused töötajate kaitseks ja lõi Föderaalreservi. Oma teisel ametiajal aitas ta ka naistel saada hääleõiguse.
1914. aastal suri tema abikaasa Ellen Bright'i tõvesse. Tema arst Cary Grayson tutvustas teda tüdrukule nimega Edith Galt, kelle abikaasa oli samuti surnud. Kahe kuu pärast armusid nad ja abiellusid. Pikka aega keskendus ta presidenditöö asemel naisele. Kuid peagi asus ta taas tööle.
1917. aastal astus Wilson riiki esimesse maailmasõda. Ameerika oli varem neutraalne, kuid Saksa allveelaevad uputasid pidevalt Briti vetes sõitvaid Ameerika laevu ja üritasid isegi Mehhikot õhutada Ameerika Ühendriikide vallutamisele, mis oli Wilsoni jaoks viimane õlekõrs. Esimene maailmasõda oli sõda Keskriikide (Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite impeerium) ja liitlasriikide (Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia) vastu. Ameerika oli liitlaste poolel. Liitlased võitsid sõja aasta hiljem.
Wilson sõitis laevaga Euroopasse, et arutada teiste liitlaste juhtidega, mida teha Saksamaaga. Nad jõudsid Versailles' lepinguni. Osa Versailles' lepingust sätestas, et luuakse riikide rühm, mida nimetatakse Rahvasteliiduks. Paljudele inimestele Ameerikas ei meeldinud Rahvasteliit, sest nad arvasid, et teiste riikide probleemidega tegelemine ei ole Ameerika asi.
Wilsoni poliitiline vaenlane, Massachusettsist pärit senaator Henry Lodge, tegi Versailles' lepingu teistsuguse versiooni. Kuigi Wilson oli väga haige, reisis ta mööda riiki ringi, paludes inimestel leping ja Liiga heaks kiita. Wilson sai lõpuks insuldi. See oli esimene kord, kui tal see juhtus. See oli väga halb ja Wilson ei suutnud riiki juhtida nii hästi kui võimalik. Ka tema mõtlemine ei olnud insuldi tõttu hea. Kuid ta jäi presidendiks ja käskis kongressil mitte hääletada Henry Lodge'i uue lepingu poolt. Kongress kuulas, kuid ütles ka Wilsoni lepingule ei.
Wilson sai paljude oma otsuste eest kriitikat. Theodore Roosevelt kritiseeris teda liiga hilise sõjategevusse astumise eest.
Wilson natsionaliseeris eratööstuse, näiteks telegraafi, telefoni ja raudtee, ning hinnad tõusid hüppeliselt. Kui hinnad hakkasid tõusma, algas majanduslangus ja rassimässud, mis tõid kaasa 150 surmajuhtumit. Tema suutmatus rassivõitlusi maha suruda ja föderaalreservi loomine teevad temast ühe kõigi aegade mõjukaima presidendi.
