Rahvasteliit: põhjalik ülevaade 1920–1946 ja selle õppetunnid

Rahvasteliit 1920–1946: põhjalik ülevaade Liiga tõusust, langusest ja tähtsatest õppetundidest rahu, diplomaatia ja rahvusvahelise koostöö kohta.

Rahvasteliit (prantsuse keeles La Société des Nations) oli Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija. Liiga asutati 1920. aastal pärast Esimest maailmasõda, eesmärgiga vältida tulevasi sõdu ja lahendada rahvusvahelisi vaidlusi rahumeelselt. Organisatsiooni põhimõtted kirjas olnud leping — Rahvasteliidu põhimõttekiri ehk “Covenant” — oli osa Versailles’ rahuleppest ning see määratles Liiga ülesehituse ja funktsioonid. Kuigi Liiga püüdis edendada koostööd ja rahu, ei suutnud ta lõpuks peatada uue suurema sõja puhkemist ning tema tegevus lõppes faktiliselt Teise maailmasõja ajal ja ametlikult 1946. aastal.

Lojaalsed mõttekäigud ja struktuur

Rahvasteliidu idee tuli suures osas Ameerika Ühendriikide presidendilt Woodrow Wilson'ilt, kes Esimese maailmasõja ajal propageeris rahvusvahelist koostööd ja kollektiivset julgeolekut. Liigast pidid saama riigid, mis kohtlevad omavahelisi vaidlusi rahumeelselt, panustavad rahvusvahelisse õigusse ja austavad vähemusrahvusi.

Liigal oli kaks peamist organit: Nõukogu (Council), kus istusid suurriigid ja mõned ajutised liikmed, ning Assamblee, kuhu kuulusid kõik liikmesriigid. Lisaks tegutses püsiv sekretariaat, erinevad komisjonid ja konventsioonide järelevalve organid, samuti rahvusvahelised eriorganisatsioonid Liidu raames (näiteks töö- ja terviseküsimuste alal).

Edu ja praktiline töö

Rahvasteliit ei olnud täielik läbikukkumine. Aastatel 1920–1930 saavutas ta mitmeid praktilisi ja olulisi võite, mis parandasid inimeste igapäevaelu ja rahvusvahelist õiglust:

• Vaidluste rahumeelne lahendamine — Liiga vahendas ja lahendas mitmeid piirilahinguid ning territoriaalseid vaidlusi (näiteks Ålandi saarte küsimus).
• Sotsiaaltöö ja tervishoid — Liiga toetas rahvatervise algatusi, nakkushaiguste vastu võitlemist, laste ja töötingimuste kaitset ning oli olulise rolliga rahvusvaheliste normide ja konventsioonide väljatöötamisel.
• Pagulaste ja orjanduse kaotamine — Liiga aitas organiseerida sõjapõgenike tagasisaatmist, sekkus inimõiguste teemades ning toetas orjanduse vastu suunatud meetmeid.
• Majanduslik ja sotsiaalne koostöö — Liiga asutas komiteesid, mis tegelesid töötingimuste, tööhõive ja sotsiaalsete reformidega, ning vahendas rahvusvahelist koostööd.

Peamised puudused ja kriisid

Liiga nõrkuseks osutusid mitmed struktuursed ja poliitilised puudused:

• Suure võimu puudumine ja väljalangemine: Üks Liiga eksistentsi paradokse oli see, et Ameerika Ühendriigid ei liitunud — pärast sisearutelusid keeldus Ameerika Senat ratifitseerimast Liidu põhimõtet. See vähendas Liiga autoriteeti ja koostöövõimet, sest Ühendriikide osalus oleks andnud sellele rohkem kaalu.
• Puudulik jõustamisvõime: Liigal ei olnud oma sõjaväge ega tugevat sundmehhanismi. Kui liikmesriigid rikkusid Liidu otsuseid, oli raske neid sundida. Näiteks kui Jaapani impeerium tungis 1931. aastal Mandžuuriasse, võttis Liigalt otsuse jõustumiseks ja surve avaldamiseks kaua aega ning Jaapan eiras Liidu soovitusi.
• Ebavõrdne esindatus: Liiga otsustes mõjutasid sageli juhtivate liikmete huvid — eelkõige Suurbritannia ja Prantsusmaa — ning väiksemad riigid tundsid end marginaliseerituna.
• Ebapiisavad sanktsioonid ja aeglus: Kui Itaalia tungis 1935. aastal Abessiiniasse, reageeris Liiga küll hukka mõistmisega, ent majanduslikud sanktsioonid osutusid ebaefektiivseks ja Itaalia jätkas tegevust, kuni ta lõplikult Liigust eemaldus ja agressioon eskaleerus. Sellised näited näitasid, et teoreetilised reeglid ei pruugi toimida ilma kiire ja ühtse tegutsemisvõimekuseta.

Langus ja lõpp

1930ndatel tõusid agressioon ja rahvuslik militarism üle maailma: väljalangemised (näiteks Saksa ja Jaapani lahkumine) ning tähtsamate suurriikide vastuseisu puudumine vähendas Liiga mõju. Pärast järjestikuseid ebaõnnestumisi peeti Liigat üha enam nõrgaks; tema suutlikkus hoida rahu langes ning faktipõhine ja organisatsiooniline tegevus lõppes 1939. aastal. Pärast Teist maailmasõda, 1946. aastal, lõpetati ametlikult juba enamasti mitteaktiivne Rahvasteliit ja selle roll asendati uue organisatsiooniga — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga, mis püüdis õppetunde rakendada tugevama struktuuri ja selgemate jõustamisvahenditega.

Peamised õppetunnid

Rahvasteliidu ajalugu annab mitu olulist õppetundi tänapäeva rahvusvahelisele koostööle:

• Koostöö vajab kõigi oluliste suurriikide kaasamist — ilma nendeta jääb kollektiivne julgeolek nõrgaks.
• Reeglitest tuleb teha elluviimise mehhanismid: sanktsioonid, kiired otsustusprotsessid ja vajadusel rahvusvaheline jõud peavad olema kättesaadavad.
• Multilateraalne süsteem peab olema esinduslik ja arvestama väiksemate riikide huvidega, et säilitada legitiimsust ja toetust.
• Rahvusvahelised organisatsioonid saavad olla tõhusad, kui nad ühendavad poliitilise tahe, õiguslikud normid ja praktilised institutsioonid (nt kohus, tervishoiuagentuur, tööorganisatsioon), nagu Liiga 1920ndatel mitu positiivset algatust ette võttis.

Kokkuvõttes ei olnud Rahvasteliit täielik läbikukkumine ega ka täiuslik edulugu: ta mõjutas olulisel määral rahvusvahelist õigust, regionaalset konfliktide lahendamist ja sotsiaalset koostööd, kuid samal ajal paljastas oma nõrkused julgeoleku ja jõustamise valdkonnas. Tema kogemus aitas vormida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja tänapäevast multilateraalsust ning jättis mitmeid kestvaid institutsioone ja praktikaid, mida kasutatakse tänini.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Rahvasteliit?

K: Kes mõtles Rahvasteliidu välja?

K: Miks ei liitunud Ameerika Ühendriigid Rahvasteliiduga?

K: Millised olid mõned puudused Liiga struktuuris?

K: Kuidas reageerisid teised riigid, kui Liiga neid hukka mõistis?

K: Miks lõpetati 1939. aastal liiga tegevus?

Otsing