Esimene maailmasõda (1914–1918) — põhjused, lahingud ja tagajärjed
Esimene maailmasõda (1914–1918): põhjalik ülevaade sõja põhjustest, peamistest lahingutest, tehnoloogilisest arengust ja poliitilistest ning ühiskondlikest tagajärgedest.
Esimene maailmasõda (WWI või WW1), mida nimetatakse ka Esimeseks maailmasõjaks, algas 28. juulil 1914 ja kestis 11. novembrini 1918. Sõda oli ülemaailmne konflikt, mis kestis ligikaudu 4 aastat, 3 kuud ja 14 päeva. Enamik lahingutegevusest toimus Euroopas, kuid sõdurid ja laevastikud osalesid ka paljudes teistes piirkondades ning sõjategevus hõlmas mõlemaid koloniaalimpeeriume. Ajal, mil enne Teist maailmasõda seda nimetati sageli Suureks sõjaks või Maailmasõjaks, mõjutas see kogu maailma ja muutis poliitilist kaarti. Sõjas osalesid lisaks pärisvõitlevatele armeedele ka arvukad koloniaalüksused ja liitlaste toetajad; hinnanguliselt hukkus lahingutes ligi 10 miljonit sõdurit ning surma ja tagajärgede tõttu said kannatada ka miljonid tsiviilisikud.
Põhjused
Sõja tekkele aitasid mitmed pikaajalised ja lühiajalised tegurid:
- Rahvuslus: tugevnev rahvuslik eneseteadvus ja territoriaalsed pretensioonid nii Kesk- kui Ida-Euroopas.
- Imperialism: suurriikide konkurents kolooniate ja maailmaturu pärast.
- Militarism ja relvastusvõistlus: eriti Suurbritannia ja Saksamaa vahel merelahingutes ning mandrite armeede massiline relvastamine.
- Liitlassuhted: Euroopa riikide omavahelised lepingud jagasid kontinent kaksiktelkeks, nii tekkis automaatne eskalatsioon, kui konflikt puhkes.
- Otsekatalüsaator: 28. juunil 1914 mõrvati Austria peahertsog Franz Ferdinand. Austria-Ungari süüdistas Serbiat ja kuulutas sõja, mis lõi käima ahela, mille lõpptulemuseks oli Euroopalaoline sõjaseis.
Osapooled
Peamised vastasseisud moodustusid kahel plokil: liitlasriikide rühmitus (peamiselt Venemaa, Prantsusmaa ja Briti impeerium) ning keskriigid (peamiselt Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite impeerium). Liitlassüsteemide tõttu laienes konflikt kiiresti üle Euroopa, kaasates peagi ka mitmeid teisi riike ja koloniaalimpeeriume.
Peamised rindelõigud ja lahingud
Võitlused toimusid mitmel rindel:
- Läänerinne: Prantslased ja britid võitlesid sakslastega läänerindel Prantsusmaal ja Belgias. Saksamaa plaan kiirelt Prantsusmaa alistada nurjus esimeses Marne'i lahingus, mille järel kujunes välja pikka aega kestnud kaevikusõda.
- Idarinne: Venemaa ja Kesk- ning Ida-Euroopa baasil toimunud võitlused (vastasseis sakslaste ja Austria-Ungari vastu) olid sageli liikuva sõja iseloomuga, erinevalt läänerinnest.
- Muud piirkonnad: lahinguid peeti ka Lähis-Idas, Gallipoli rinde ümbruses Türgis, samuti Itaalia ja Austria-Ungari vahel. Võitlusi toimus lisaks Aafrikas, Hiinas, merel ning õhus.
Olulised lahingud ja kampaaniad: Marne'i lahing (1914), Verdun ja Somme (1916), Gallipoli (1915–1916), Isonzo lahingud Itaalias, ning 1918. aasta Saksa kevadrünnakud ja liitlaste vastupealetungid, mis lõpuks murdsid keskriikide vastupanu.
Uued relvad ja taktika
Esimene maailmasõda oli tehnoloogiliselt pöördepunkt. Kasutati massiliselt kuulipildujaid, suurtükke, gaasirelvi, tanke, lennukeid ja allveelaevu (ehk allveelaevad) olid olulised relvad. Kaevikusõda muutis taktikat: pikkadel lõikudel olid liikumised piiratud ja kaotused suured. Meres mõjutas olukorda peamiselt Saksa allveelaevade rünnakute kampaania kaubalaevade vastu ja Briti mereblokaaž.
Siseriiklikud mõjud ja kodurindel
Sõda mõjutas kodumaid nii majanduslikult kui sotsiaalselt: tööstus mobiliseeriti, toidu- ja materjali nappus tõi esile ratsiioneerimise, naised astusid suuremas mahus töökohustustesse ning paljudes riikides kasvasid poliitilised pinged ja rahutused. Sõjaaegsed raskused kiirendasid ka ühiskondlikke muutusi, sealhulgas naiste hääleõiguse laienemist mõnes riigis.
1917–1918: pöörded ja sõja lõppfaas
1917. aastal puhusid Venemaal õhurõhk ja sisepoliitilised probleemid üle: toimus revolutsioon, mis lõikas Venemaalt ressursid ja taandus sõjategevusest. Venemaa sõjaline taganemine culminated in the Treaty of Brest-Litovsk, mille tulemusena lahkusid nad 1918. aasta märtsis ametlikult sõjast. Samal ajal otsustasid Ameerika Ühendriigid 1917. aastal sõtta astuda — põhjuseks oli muu hulgas Saksa allveelaevade tegevus ja Zimmermanni telegramm — ning Ameerika värsked väed ja varud tugevdasid liitlastestamihte, kuigi suurem sõjaline kohalolek nõudis aega.
Venelaste lahkumise ja ameeriklaste saabumise vahelisel ajal algatasid sakslased märtsis 1918 suured kevadrünnakud märtsis 1918, et otsustavat võitu saavutada, kuid liitlasvägede vastupanu ja Ameerika varustuse ning reservidega tugevnemine tekitasid teiseseisuga olukorra. Alates augustist kuni novembrini 1918 viis liitlastest pealetung ehk Sada päeva kampaania sakslaste purunemiseni ja keskriikide kokkukukkumisele. Austria-Ungari ja Osmanite impeeriumid olid juba lahti hargnenud ning sõjategevust lõpetati lepingute ja relvarahudega.
Lõpp ja rahulepingud
11. novembril 1918 nõustus Saksa uus valitsus relvarahuga ja sõjategevus Euroopas lõppes. Sõja lõpetamiseks sõlmiti palju lepinguid, kõige tuntum neist on Versailles' leping. Versailles' rahuleping määras Saksale ranged tingimused: territoriaalsed kaotused, sõjalised piirangud ja suured reparatsioonid. Lepingute tulemusena moodustus ka Rahvasteliit — esimene ülemaailmne organisatsioon, mille eesmärk oli ennetada tulevasi sõdu, kuigi selle tõhusus osutus piiratud.
Tagajärjed
Esimese maailmasõja tagajärjed olid sügavad ja kaugeleulatuvad:
- Poliitilised: kukkusid või muutusid oluliselt mitmed suured impeeriumid — Saksamaa keisririik, Austria-Ungari, Osmanite impeerium ja Vene tsaaririik. Looma hakkas hulk uusi riike Kesk- ja Ida-Euroopas.
- Majanduslikud: Euroopa majandus oli oluliselt kahjustatud: infrastruktuur hävis, riigid kogesid suuri võlakoormisi ja inflatsiooni.
- Sotsiaalsed: umbes kümned miljonid invaliidid ja haavatud, suur hulk leski ja orvuks jäänud lapsi; sõjapõgenikud ja rahvastiku liikumised. 1918. aasta gripipandeemia lisas ohvrite arvu — mitme miljoni täiendava surmaga kogu maailmas.
- Rahvusvahelised: Versailles' tingimused ja rahvusvahelised pinged aitasid tekitada eeldusi uueks laiemaks konfliktiks — Teiseks maailmasõjaks 1939. aastal.
- Koloniaalsed ja kultuurilised: kolonialistlikud alad olid kaasatud sõtta, mis tõi kaasa uusi iseseisvusliikumisi ja suurendas koloniseeritud rahvaste poliitilist teadlikkust.
Muud olulised mõjud ja pärand
Esimene maailmasõda kiirendas tehnoloogia ja meditsiini arengut (nt lahinguvälja meditsiin, kirurgilised meetodid), muutis tööjõu koosseisu ja sotsiaalset korraldust ning tõi kaasa uusi ideoloogiaid — kommunismi, natsionalismi ja hiljem ka fašismi domineeriva rolli teatud riikides. Inimesed olid šokeeritud sõja ulatusest ja kannatustest ning algselt loodeti, et see oleks sõda, mis lõpetab kõik sõjad. See lootus ei realiseerunud ning muutused, mis sõja käigus aset leidsid, loovad aluse 20. sajandi edasistele sündmustele.
Esimene maailmasõda oli kompleksne ja mitmekihiline sündmus, mille mõju tundub poliitikas, kultuuris ja rahvusvahelistes suhetes veel aastakümneid pärast relvarahu lõppu.
Euroopa kaart Esimese maailmasõja alguses. Türgi viitab Osmanite impeeriumile.
Algus
1914. aastaks olid Euroopas hädaohud tõusuteel. Paljud riigid kartsid teiste riikide sissetungi. Näiteks Saksamaa oli muutumas üha võimsamaks ja britid nägid selles ohtu Briti impeeriumile. Riigid sõlmisid enda kaitsmiseks liidud, kuid see jagas nad kaheks. Saksamaa ja Austria-Ungari olid liitlased alates 1879. aastast. Seejärel olid nad 1882. aastal sõlminud kolmikliidu Itaaliaga. Prantsusmaa ja Venemaa said liitlasteks 1894. aastal. Seejärel ühinesid nad Suurbritanniaga, et moodustada kolmikliit.
1908. aastal oli Austria-Ungari vallutanud Bosnia, Serbia kõrval asuva piirkonna. Mõned Bosnias elavad inimesed olid serblased ja soovisid, et see piirkond kuuluks Serbiasse. Üks neist oli Musta Käe organisatsioon. Nad saatsid mehed tapma Austriapeahertsogi Franz Ferdinandi, kui ta külastas Bosnia pealinna Sarajevo. Neil kõigil ei õnnestunud teda granaatidega tappa, kui ta läbis suure rahvahulga. Kuid üks neist, serbia üliõpilane Gavrilo Princip, tulistas teda ja tema rasedat naist püstoliga.
Austria-Ungari süüdistas mõrvas Serbiat. Saksamaa toetas Austria-Ungari ja lubas sõja korral täielikku toetust. Austria-Ungari saatis juulis Serbiale ultimaatumi, milles loetleti 10 väga ranget reeglit, millega nad peaksid nõustuma. Paljud ajaloolased arvavad, et Austria-Ungari tahtis juba sõda Serbiaga. Serbia nõustus enamiku kümnest reeglist, kuid mitte kõigi reeglitega. Seejärel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. See viis kiiresti täiemahulise sõjani. Mõlema riigi liitlased kaasati sõda mõne päevaga.
Venemaa liitus sõjaga Serbia poolel, sest Serbia rahvas oli slaavi, näiteks Venemaa, ja slaavi riigid olid kokku leppinud, et nad aitavad üksteist, kui neid rünnatakse. Kuna Venemaa on suur riik, pidi ta sõdureid sõjale lähemale viima, kuid Saksamaa kartis, et Venemaa sõdurid ründavad ka Saksamaad. Venemaale ei meeldinud Saksamaa, sest Saksamaa oli minevikus teinud asju, et tugevamaks saada. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja ja hakkas ellu viima ammu varem loodud plaani, et Euroopas sõda pidada. Kuna Saksamaa asub Euroopa keskel, ei saanud Saksamaa rünnata ida poole Venemaa suunas, nõrgestamata end läänes, Prantsusmaa suunas. Saksamaa plaan nägi ette Prantsusmaa kiire lüüasaamist läänes, enne kui Venemaa oli valmis võitlema, ja seejärel oma armeede liigutamist itta, et seista silmitsi Venemaaga. Saksamaa ei saanud kiiresti otse Prantsusmaale tungida, sest Prantsusmaa oli piirile paigutanud palju kindluseid, nii et Saksamaa tungis naaberriiki Belgiasse, et seejärel tungida Prantsusmaale läbi kaitsmata Prantsuse-Belgia piiri. Seejärel liitus sõjaga Suurbritannia, öeldes, et nad tahavad Belgiat kaitsta. Mõned ajaloolased arvavad, et isegi kui Saksamaa oleks jäänud Belgiast välja, oleksid britid ikkagi Prantsusmaad aidates sõjaga liitunud.
Peagi sai enamik Euroopast kaasatud. Osmanite impeerium (praegune Türgi) liitus sõjaga Saksamaa ja Austria-Ungari poolel. Ei ole selge, miks nad astusid sisse või otsustasid sõdida nende poolel, kuid nad olid muutunud Saksamaaga sõbralikuks. Kuigi Itaalia oli Saksamaa ja Austria-Ungari liitlane, olid nad nõustunud sõdima ainult siis, kui neid riike rünnatakse esimesena. Itaalia ütles, et kuna Austria-Ungari oli esimesena rünnanud Serbiat, ei olnud neil vaja võidelda. Samuti ei meeldinud neile Austria-Ungari. Itaalia liitus 1915. aastal sõjaga liitlasriikide poolel.
Euroopa liidud enne sõda
Saksamaa vs Venemaa
Saksamaa oli liitunud Austria-Ungari liiduga. Venemaa oli liitunud Serbiaga. Saksamaa valitsus kartis, et kuna Austria-Ungari oli rünnanud Serbiat, siis ründab Venemaa Austria-Ungari, et aidata Serbiat. Seetõttu arvas Saksamaa, et ta peab aitama Austria-Ungari, rünnates kõigepealt Venemaad, enne kui ta saab Austria-Ungari rünnata.
Probleem oli selles, et Venemaa oli ka Prantsusmaa sõber ja sakslased arvasid, et prantslased võivad neid rünnata, et aidata Venemaad. Seega otsustasid sakslased, et nad võivad sõja võita, kui nad ründavad kõigepealt ja kiiresti Prantsusmaad. Nad suutsid väga kiiresti mobiliseerida. Neil oli nimekiri kõigist meestest, kes pidid astuma armeesse, ja sellest, kuhu need mehed pidid minema, ning iga rongi aeg, mis neid mehi sinna vedas, kus nad pidid sõdima. Prantsusmaa tegi sama asja, kuid ei saanud seda teha nii kiiresti. Sakslased arvasid, et kui nad ründavad Prantsusmaad esimesena, saavad nad Prantsusmaa "välja lüüa" sõjast enne, kui Venemaa saab neid rünnata.
Venemaal oli suur armee, kuid Saksamaa arvas, et mobiliseerimiseks kulub kuus nädalat ja kaua aega, enne kui nad saavad keskvõimu rünnata. See ei olnud tõsi, sest Vene armee mobiliseeriti kümne päevaga. Samuti sõitsid venelased sügavale Austriasse.
Suurbritannia vs Saksamaa
Suurbritannia oli liitlane Belgiaga ja sattus kiiresti sõjategevusse. Suurbritannia oli lubanud kaitsta Belgia neutraalsust. Saksamaa läbis Belgia, et jõuda Pariisi enne, kui Venemaa jõudis mobiliseerida ja avada nende vastu teine rinne. 4. augustil 1914 kuulutas Suurbritannia Belgia toetuseks Saksamaale sõja. Suurbritannial oli suurim impeerium (ta valitses veerandi maailma üle). Kui Saksamaa vallutaks Prantsusmaa, võiks ta võtta Suurbritannia ja Prantsusmaa kolooniad ning saada maailma võimsaimaks ja suurimaks impeeriumiks.
Suurbritannia oli mures ka Saksamaa kasvava sõjalise jõu pärast. Saksamaa arendas oma suurt armeed üheks maailma võimsamaks. Briti armee oli üsna väike. Briti kuninglik merevägi oli maailma suurim ja parim ning 19. sajandil piisas sellest, et hoida teisi mereriikide rünnakuid ära. Saksamaa oli maavõim ja Suurbritannia oli mereriik. Kuid nüüd ehitasid sakslased suurt mereväge. Seda nähti ohuna Suurbritanniale. Kuid otsus sõja kuulutamiseks võeti vastu tema ja Belgia vahelise liidu raames Londoni lepingus (1839). Valitsus oleks võinud otsustada teisiti. Keegi ei näinud ette, kui kaua sõda kestab ja millised on selle kohutavad kulud.
Türgi
Osmanite impeerium (Türgi) läks sõda, sest ta oli salaja Saksamaa liitlane ja kaks Türgi sõjalaeva, mis olid mehitatud Saksa mereväelaste poolt, pommitasid Vene linnu.
Suurbritannia sõdis ka Türgi vastu, sest Osmanite impeerium toetas Saksamaad. Suurbritannial ei olnud türklaste vastu mingit vaenu. Kuid võideldes türklaste vastu Mesopotaamia piirkonnas (praeguses Iraagis), Araabia poolsaarel ja mujal, suutis Suurbritannia neid Briti India armee abiga võita. Hiljem, pärast sõja lõppu, suutis Suurbritannia saada mõned alad vanast Türgi impeeriumist, mis oli lagunemas, ja lisada need Briti impeeriumile.
Kreeka läks sõjasse, sest tema juht toetas liitlaste asja. Kreeka ja Serbia olid saanud iseseisvaks, kuid paljud kreeklased elasid ikka veel maadel, mis olid kunagi Kreeka, kuid nüüd Türgi Osmanite impeeriumi koosseisus. Olles hiljuti võitnud Balkani sõjad, tahtsid kreeklased eelkõige kontrollida teisi põhjas asuvaid maid, mis olid Bulgaaria ja Türgi võimu all, mistõttu nad kuulutasid sõja välja. Türgi tappis suurema osa Kreeka armeest, kui kreeklased püüdsid osa Türgist tagasi saada. Teine sõda algas, kui kreeklased pommitasid rongi. Türgi pühkis Kreeka tagasi oma territooriumile. Sellest ajast alates ei kuulutanud kreeklased enam kunagi sõda, samas kui Türgil oli üks maailma suurimaid armeesid.
Bulgaaria vs Serbia ja Kreeka
Bulgaaria, nagu ka Kreeka ja Serbia, kuulus Türgile, enne kui Bulgaaria lahkus Türgist. Bulgaaria väitis, et suur osa Türgi maadest kuulub Bulgaariale. Serblased ja kreeklased tundsid end petetuna, sest nende arvates kuulus see maa Kreekale või Serbiale. Kreeklased ja serblased võtsid maa tagasi, mis vihastas Bulgaariat ja viis selleni, et see riik astus Türgi liitlaseks. Nad kuulutasid Serbiale ja Kreekale sõja,kuid Bulgaaria kaotas selle sõja.
Vene revolutsioon
Vene revolutsioon paneb Venemaa võitlema samaaegselt Saksamaa ja enamlaste vastu. Ja Venemaa alistus Saksamaale tänu sellele, et tema võitleb nõukogude vastu. Tal oli vaja sõjast välja tulla, maksta Saksamaale palju Saksa marka.
Olulised sündmused sõjas
Enamik inimesi arvas, et sõda jääb lühikeseks. Nad arvasid, et armeed liiguvad üksteist kiiresti ründama ja üks võidab teise ilma, et liiga palju inimesi hukkuks. Nad arvasid, et sõjas on vaprad sõdurid - nad ei mõistnud, kuidas sõda oli muutunud. Ainult mõned inimesed, näiteks lord Kitchener ütlesid, et sõda kestab kaua.
Saksamaa kindralid olid otsustanud, et parim viis Prantsusmaa lüüasaamiseks on minna läbi Belgia, kasutades plaani nimega Schlieffeni plaan. Selle mõtles välja Saksa armee staabiülem Alfred von Schlieffen. Nad võisid siis rünnata Prantsuse armeed korraga nii põhja- kui ka lõunaküljel. Saksa armee läks Belgiasse 4. augustil. Samal päeval alustas Suurbritannia sõda Saksamaa vastu, sest Suurbritannia oli Belgia sõber. Britid olid juba mõni aeg varem, 1839. aastal, öelnud, et nad ei lase kellelgi Belgiat kontrollida, ja nad pidasid oma lubadust.
Kui sakslased jõudsid Belgia linna Liège'i, võitlesid belglased väga kõvasti, et neid linna sisenemise eest ära hoida. Lõpuks surusid sakslased belglased siiski linnast välja, kuid see võttis kauem aega, kui Saksa kindralid olid planeerinud. Siis ründasid sakslased Prantsuse armee põhjaosa. Prantslased ja britid tõusid meestega sakslaste vastu võitlema. Nad said seda teha, sest belglased olid Liège'i juures nii kaua võidelnud. Kuid sakslased surusid prantslased piiril tagasi ja britid hoidsid sakslasi Mons'i juures tagasi, kuid seejärel langesid ka nemad tagasi, et ühineda taganeva Prantsuse armeega, kuni nad Marne'i jõe juures peatati. See oli esimene Marne'i lahing ehk Marne'i ime.
Idas olid venelased sakslasi rünnanud. Venelased lükkasid sakslased tagasi, kuid siis lõid sakslased venelased Tannenbergi lahingus.
Briti sõdurid hõivatud Saksa kaevikus
Kraavisõda
Kraavisõjas hukkus suur hulk sõdureid. Uued relvad, nagu kuulipildujad ja kaugtulestik, olid suurema tulekiirusega, mis vähendas massilistes rünnakutes tohutult sõdureid, mis oli vanema sõjapidamise ajast jäänud taktika. Mõlema poole mehed võtsid labidad ja kaevasid auke, sest nad ei tahtnud surma saada. Augud ühendati kaevikuteks, kuni kaevikute read ulatusid Šveitsist kuni Põhjamereni. Kaevanduste ees oli okastraat, mis lõikas läbi igaühe, kes üritas sellest üle ronida, ja maamiinid, mis õhku lasid igaühe, kes üritas üle minna. Sõja lõpus oli oluliseks relvaks ka mürkgaas.
Uued kuulipildujad, suurtükivägi, kaevikud ja miinid tegid rünnaku väga raskeks. Kindralid olid palju sõdu pidanud ilma nendeta, seega käskisid nad oma armeed rünnata vanas stiilis, marssides rivis - see võimaldas vaenlasel neid hõlpsasti maha tulistada. Somme'i lahingus 1916. aastal hukkus ühe päevaga 60 000 briti meest. See oli üks verisemaid päevi Briti armee ajaloos. Sõja lõpus leiutasid britid ja prantslased tankid ja kasutasid neid kindlustatud sakslaste ründamiseks, kuid ei suutnud neid piisavalt palju teha, et suurt vahet teha. Sakslased leiutasid spetsiaalse Sturmabteilung-taktika vaenlase positsioonidesse tungimiseks, kuid ka neid oli liiga vähe ja liiga hilja.
Britid kasutasid pille, et suhelda teiste sõduritega, nii et enne sakslaste kaevikute pommitamist puhusid nad pilli. Sakslased said aga mõne aja pärast sellest taktikast aru, nii et kui briti sõdurid tulid pärast pommitamist saksa sõdureid lõpuni lööma, olid sakslased oma kuulipildujatega valmis, sest nad teadsid, et britid on tulemas.
Lennukid
Lennukeid kasutati esmakordselt ulatuslikult I maailmasõjas. Enne I maailmasõda ei kasutatud lennukeid väga palju lahingutegevuses. See oli esimene sõda, kus lennukeid kasutati relvadena. Lennukeid kasutati esmalt luureteks, et teha pilte vaenlase maast ja suunata suurtükiväge. Kindralid, sõjaväejuhid, kasutasid lennukeid sõja lõpus oma rünnakuplaanide olulise osana. Esimene maailmasõda näitas, et lennukid võivad olla olulised sõjarelvad.
Esimese maailmasõja aegsed lennukid olid valmistatud puidust ja kangast, mis oli teatud tüüpi töötlemata kangast. Need ei kestnud kaua. Sõja alguses ei suutnud nad väga kiiresti lennata. Nad suutsid lennata vaid kuni 116 kilomeetrit tunnis ehk 72 miili tunnis. Sõja lõpus suutsid nad lennata kuni 222 kilomeetrit tunnis (138 miili tunnis). Kuid nad ei suutnud lennata nii kiiresti kui tänapäeva lennukid. Sõja ajal paigaldati lennukitele esimest korda relvad. Piloodid, inimesed, kes lendavad lennukit, kasutasid relvi, et tulistada vaenlase lennukeid. Üks piloot kasutas oma lennuki soomustamiseks metallplaate, metallitükke. Ka teised piloodid hakkasid kasutama metallplaate. Piloodid tegid oma lennukid paremaks ka kuulipildujatega, relvadega, mis tulistavad kuulid palju kiiremini. Kuulipildujad muutsid lennukeid omavahelise võitluse raskemaks ja ohtlikumaks.
Piloodid pidid I maailmasõjas lennukit juhtides kandma kindlaid riideid, sest nad lendasid kõrgel, kus õhk on külm. Pilootide riided hoidsid neid soojana ja kaitsesid neid tuule ja külma eest. Piloodid kandsid oma keha kaitsmiseks nahkmantlit. Pea ja näo kaitsmiseks kandsid nad polsterdatud kiivrit ja prille, suuri eriliste läätsedega prille. Kaela ümber kandsid nad salli. Sall hoidis tuule eest, et tuul ei puhuks vastu nende kaela, kui nad pead pöörasid.
USA vs Saksamaa
Saksa juhid otsustasid kasutada allveelaevu. Need allveelaevad said nimeks U-boat, mis tuleneb saksa sõnast Unterseeboot (mis tähendab veealust paati). Allveelaevad ründasid reisilaevu, näiteks tsiviilelanikke Suurbritanniasse vedavat RMS Lusitania't. Nad ei järginud sõjaseadusi, sest siis oleksid britid saanud neid hävitada. Ameerika müüs relvi Saksamaa vaenlastele, kuid mitte Saksamaale, seega ei olnud ta neutraalne. "Neutraalne" tähendab, et riik ei osale sõjas. Paljud Ameerika ja Briti mittesõdijad said surma allveelaevade poolt.
Samuti kirjutas Saksamaa Mehhikosse salajase telegrammi, milles soovitas kahele riigile teha koostööd Ameerika Ühendriikide ründamiseks. Seda nooti nimetatakse Zimmermani telegrammiks, sest Arthur Zimmerman saatis selle. Selles pakuti Mehhikole maad Ameerika Ühendriikide edelaosas, mille Ameerika Ühendriigid võtsid varasemates sõdades. Ühendkuningriigi spioonid said teate teada ja teatasid sellest Ameerika Ühendriikidele. Ameerika inimesed vihastusid ja paljud otsustasid, et nad tahavad, et nende riik astuks sõda Saksamaa vastu. Neil ja muudel põhjustel kuulutasid Ameerika Ühendriigid 6. aprillil 1917 Saksamaale sõja ja astusid liitlaste hulka.
Venemaa
Venemaa lüüasaamine idarindel põhjustas rahutusi impeeriumi sees.
Esimene Vene revolutsioon
1917. aastal toimus Venemaal revolutsioon. Tsaar Nikolai II pidi ütlema, et ta ei ole enam tsaar ja et võim peaks olema rahval. Alguses arvati, et Venemaa hakkab nüüd, kus tsaar on kadunud, kõvemini võitlema. Kuid Venemaa rahvas ei tahtnud enam sõdida, sest ei olnud piisavalt toitu, sobivat relvastust ega piisavaid teid oma armee varustamiseks. Sõda oli neid koormanud ning paljud olid vaesed ja näljas. Nad hakkasid oma uut valitsust vihkama, sest see ei lõpetanud sõda.
Teine Vene revolutsioon
Siis oli oktoobrirevolutsioon. Kaks fraktsiooni võitlesid Venemaa üle valitsemise eest. Menševikud kaotasid enamlaste vastu. Bolševike juht oli kommunist Vladimir Lenin (1870-1924), kes järgis Karl Marxi ideid. Uus valitsus palus sakslastelt rahu ja sõlmis 1918. aasta märtsis Brest-Litovskis keskvõimudega Brest-Litovski rahulepingu, mida nimetati Brest-Litovskiks. Sakslased ja venelased lõpetasid sõjategevuse. See andis Saksamaale maad Ida-Euroopas ja Läänemeres.
Aftermath
Pärast sõda pidid sakslased nõustuma Versailles' lepinguga. Saksamaa pidi maksma umbes 31,5 miljardit dollarit reparatsioonidena. Samuti pidid nad võtma vastutuse sõja eest. Osa lepingust ütles, et maailma riigid peaksid kokku tulema, et luua rahvusvaheline organisatsioon sõdade lõpetamiseks. Seda organisatsiooni nimetati Rahvasteliiduks. Ameerika Ühendriikide senat ei olnud sellega nõus, kuigi see oli USA presidendi Woodrow Wilsoni idee. Woodrow Wilson püüdis öelda Ameerika rahvale, et nad peaksid nõustuma, kuid Ameerika Ühendriigid ei liitunud kunagi Rahvasteliiduga. Lepingu probleemid Saksamaal viisid hiljem Teise maailmasõjani.
Euroopa kaart enne ja pärast sõda.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Kuidas nimetati sõda enne Teist maailmasõda?
V: Enne Teise maailmasõja algust 1939. aastal nimetati Esimest maailmasõda Suureks sõjaks ehk Maailmasõjaks. Teised nimetused on Imperialistlik sõda ja Nelja-aastane sõda.
K: Mitu riiki osales Esimeses maailmasõjas?
V: Esimeses maailmasõjas osales 135 riiki.
K: Kui kaua kestis Esimene maailmasõda?
V: Esimene maailmasõda kestis täpselt 4 aastat, 3 kuud ja 2 nädalat.
K: Kes olid I maailmasõja ajal vastaspooleks?
V: Esimese maailmasõja ajal olid vastaspooled liitlasriigid (peamiselt Venemaa, Prantsusmaa, Briti impeerium ja hiljem Ameerika Ühendriigid) ja keskriigid (peamiselt Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite impeerium).
K: Milliseid uusi relvi kasutati Esimese maailmasõja ajal?
V: Esimese maailmasõja ajal olid olulised relvad tankid, lennukid ja allveelaevad (ehk allveelaevad).
K: Millal lahkus Venemaa I maailmasõjast?
V: 1917. aastal lahkusid nad Venemaal toimunud revolutsiooni tõttu sõjast 1918. aasta märtsis.
K: Mis põhjustas WWI lõpu?
V: Sõda lõppes paljude erinevate lepingute allkirjastamisega, kusjuures Saksamaa valitsus kukkus kokku, kuna tal lõppesid mehed, samuti mõjutas teda tugevalt gripipandeemia 1918. aasta jaanuarist kuni 1920. aasta detsembrini.
Otsige