Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda (WWI või WW1), mida nimetatakse ka Esimeseks maailmasõjaks, algas 28. juulil 1914 ja kestis 11. novembrini 1918. Sõda oli ülemaailmne sõda, mis kestis täpselt 4 aastat, 3 kuud ja 14 päeva. Enamik lahingutegevusest toimus Euroopas, kuid sõdurid osalesid ka paljudes teistes riikides ning see muutis Euroopa suurriikide koloniaalimpeeriume . Enne Teise maailmasõja algust 1939. aastal nimetati Esimest maailmasõda Suureks sõjaks või Maailmasõjaks. Esimeses maailmasõjas osales 135 riiki ja lahingutegevuses hukkus ligi 10 miljonit inimest.

Enne sõda sõlmisid Euroopa riigid omavahel liitlassuhteid, et end kaitsta. Sellega olid nad aga end kaheks jaotanud. Kui Austria peahertsog Franz Ferdinand 28. juunil 1914 mõrvati, süüdistas Austria-Ungari Serbiat ja kuulutas neile sõja. Serbia liitlane Venemaa kuulutas seejärel Austria-Ungari vastu sõja. See käivitas sündmuste ahela, mille käigus kaks riikide rühma kuulutasid teineteisele sõja. Need kaks osapoolt olid liitlasriigid (peamiselt Venemaa, Prantsusmaa ja Briti impeerium) ja keskriigid (peamiselt Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite impeerium).

Võitlused toimusid mitmel erineval alal (rindel). Prantslased ja inglased võitlesid sakslaste vastu läänerindel Prantsusmaal ja Belgias. Saksamaa oli püüdnud Prantsusmaad kiiresti võita, kuid see peatati esimeses Marne'i lahingus. Pärast seda oli enamik lahingutegevusest siin kaevikusõda. Venelased võitlesid sakslaste ja Austria-Ungari vastu idarindel Kesk- ja Ida-Euroopas. Siin ei peetud mitte kaevikusõda, vaid liikuvat sõda. Teised peamised võitluspiirkonnad olid Lähis-Idas, Türgis Gallipoli piirkonnas ning Itaalia ja Austria-Ungari vahel. Võitlused toimusid ka Aafrikas, Hiinas, merel ja õhus. Esimene maailmasõda oli esimene suurem sõda, kus tankid, lennukid ja allveelaevad (ehk allveelaevad) olid olulised relvad.

1917. aastal toimus venelastel revolutsioon, mille tulemusena lahkusid nad 1918. aasta märtsis sõjast. Ka Ameerika Ühendriigid astusid 1917. aastal sõjaväkke, kuigi nende peamise armee saabumiseks kulus aasta. Venelaste lahkumise ja ameeriklaste saabumise vahelisel ajal, märtsis 1918, alustasid sakslased suurt rünnakut, et püüda sõda võita, kuid sellest ei piisanud. Augustist novembrini 1918 saavutasid liitlasvägede suurvõidu sakslaste üle Sada päeva pealetungi käigus. Austria-Ungari ja Osmanite impeerium leppisid seejärel kokku, et lõpetavad sõjategevuse. Saksa valitsus kukkus kokku ja uus valitsus nõustus 11. novembril sõda lõpetama.

Sõda lõppes paljude erinevate lepingute allkirjastamisega, millest kõige olulisem oli Versailles' leping. See tõi kaasa ka Rahvasteliidu loomise, mis oli mõeldud sõdade vältimiseks. Inimesed olid šokeeritud sõja suurusest, sellest, kui palju inimesi see tappis ja kui palju kahju see tekitas. Nad lootsid, et see on sõda, mis lõpetab kõik sõjad. Selle asemel viis see 21 aastat hiljem teise, suurema maailmasõjani.

Euroopa kaart Esimese maailmasõja alguses. Türgi viitab Osmanite impeeriumile.

Algus

1914. aastaks olid Euroopas hädaohud tõusuteel. Paljud riigid kartsid teiste riikide sissetungi. Näiteks Saksamaa oli muutumas üha võimsamaks ja britid nägid selles ohtu Briti impeeriumile. Riigid sõlmisid enda kaitsmiseks liidud, kuid see jagas nad kaheks. Saksamaa ja Austria-Ungari olid liitlased alates 1879. aastast. Seejärel olid nad 1882. aastal sõlminud kolmikliidu Itaaliaga. Prantsusmaa ja Venemaa said liitlasteks 1894. aastal. Seejärel ühinesid nad Suurbritanniaga, et moodustada kolmikliit.

1908. aastal oli Austria-Ungari vallutanud Bosnia, Serbia kõrval asuva piirkonna. Mõned Bosnias elavad inimesed olid serblased ja soovisid, et see piirkond kuuluks Serbiasse. Üks neist oli Musta Käe organisatsioon. Nad saatsid mehed tapma Austriapeahertsogi Franz Ferdinandi, kui ta külastas Bosnia pealinna Sarajevo. Neil kõigil ei õnnestunud teda granaatidega tappa, kui ta läbis suure rahvahulga. Kuid üks neist, serbia üliõpilane Gavrilo Princip, tulistas teda ja tema rasedat naist püstoliga.

Austria-Ungari süüdistas mõrvas Serbiat . Saksamaa toetas Austria-Ungari ja lubas sõja korral täielikku toetust. Austria-Ungari saatis juulis Serbiale ultimaatumi, milles loetleti 10 väga ranget reeglit, millega nad peaksid nõustuma. Paljud ajaloolased arvavad, et Austria-Ungari tahtis juba sõda Serbiaga. Serbia nõustus enamiku kümnest reeglist, kuid mitte kõigi reeglitega. Seejärel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. See viis kiiresti täiemahulise sõjani. Mõlema riigi liitlased kaasati sõda mõne päevaga.

Venemaa liitus sõjaga Serbia poolel, sest Serbia rahvas oli slaavi, näiteks Venemaa, ja slaavi riigid olid kokku leppinud, et nad aitavad üksteist, kui neid rünnatakse. Kuna Venemaa on suur riik, pidi ta sõdureid sõjale lähemale viima, kuid Saksamaa kartis, et Venemaa sõdurid ründavad ka Saksamaad. Venemaale ei meeldinud Saksamaa, sest Saksamaa oli minevikus teinud asju, et tugevamaks saada. Saksamaa kuulutas Venemaale sõja ja hakkas ellu viima ammu varem loodud plaani, et Euroopas sõda pidada. Kuna Saksamaa asub Euroopa keskel, ei saanud Saksamaa rünnata ida poole Venemaa suunas, nõrgestamata end läänes, Prantsusmaa suunas. Saksamaa plaan nägi ette Prantsusmaa kiire lüüasaamist läänes, enne kui Venemaa oli valmis võitlema, ja seejärel oma armeede liigutamist itta, et seista silmitsi Venemaaga. Saksamaa ei saanud kiiresti otse Prantsusmaale tungida, sest Prantsusmaa oli piirile paigutanud palju kindluseid, nii et Saksamaa tungis naaberriiki Belgiasse, et seejärel tungida Prantsusmaale läbi kaitsmata Prantsuse-Belgia piiri. Seejärel liitus sõjaga Suurbritannia, öeldes, et nad tahavad Belgiat kaitsta. Mõned ajaloolased arvavad, et isegi kui Saksamaa oleks jäänud Belgiast välja, oleksid britid ikkagi Prantsusmaad aidates sõjaga liitunud.

Peagi sai enamik Euroopast kaasatud. Osmanite impeerium (praegune Türgi) liitus sõjaga Saksamaa ja Austria-Ungari poolel. Ei ole selge, miks nad astusid sisse või otsustasid sõdida nende poolel, kuid nad olid muutunud Saksamaaga sõbralikuks. Kuigi Itaalia oli Saksamaa ja Austria-Ungari liitlane, olid nad nõustunud sõdima ainult siis, kui neid riike rünnatakse esimesena. Itaalia ütles, et kuna Austria-Ungari oli esimesena rünnanud Serbiat, ei olnud neil vaja võidelda. Samuti ei meeldinud neile Austria-Ungari. Itaalia liitus 1915. aastal sõjaga liitlasriikide poolel.

Euroopa liidud enne sõda

Saksamaa vs Venemaa

Saksamaa oli liitunud Austria-Ungari liiduga. Venemaa oli liitunud Serbiaga. Saksamaa valitsus kartis, et kuna Austria-Ungari oli rünnanud Serbiat, siis ründab Venemaa Austria-Ungari, et aidata Serbiat. Seetõttu arvas Saksamaa, et ta peab aitama Austria-Ungari, rünnates kõigepealt Venemaad, enne kui ta saab Austria-Ungari rünnata.

Probleem oli selles, et Venemaa oli ka Prantsusmaa sõber ja sakslased arvasid, et prantslased võivad neid rünnata, et aidata Venemaad. Seega otsustasid sakslased, et nad võivad sõja võita, kui nad ründavad kõigepealt ja kiiresti Prantsusmaad. Nad suutsid väga kiiresti mobiliseerida. Neil oli nimekiri kõigist meestest, kes pidid astuma armeesse, ja sellest, kuhu need mehed pidid minema, ning iga rongi aeg, mis neid mehi sinna vedas, kus nad pidid sõdima. Prantsusmaa tegi sama asja, kuid ei saanud seda teha nii kiiresti. Sakslased arvasid, et kui nad ründavad Prantsusmaad esimesena, saavad nad Prantsusmaa "välja lüüa" sõjast enne, kui Venemaa saab neid rünnata.

Venemaal oli suur armee, kuid Saksamaa arvas, et mobiliseerimiseks kulub kuus nädalat ja kaua aega, enne kui nad saavad keskvõimu rünnata. See ei olnud tõsi, sest Vene armee mobiliseeriti kümne päevaga. Samuti sõitsid venelased sügavale Austriasse.

Suurbritannia vs Saksamaa

Suurbritannia oli liitlane Belgiaga ja sattus kiiresti sõjategevusse. Suurbritannia oli lubanud kaitsta Belgia neutraalsust. Saksamaa läbis Belgia, et jõuda Pariisi enne, kui Venemaa jõudis mobiliseerida ja avada nende vastu teine rinne. 4. augustil 1914 kuulutas Suurbritannia Belgia toetuseks Saksamaale sõja. Suurbritannial oli suurim impeerium (ta valitses veerandi maailma üle). Kui Saksamaa vallutaks Prantsusmaa, võiks ta võtta Suurbritannia ja Prantsusmaa kolooniad ning saada maailma võimsaimaks ja suurimaks impeeriumiks.

Suurbritannia oli mures ka Saksamaa kasvava sõjalise jõu pärast. Saksamaa arendas oma suurt armeed üheks maailma võimsamaks. Briti armee oli üsna väike. Briti kuninglik merevägi oli maailma suurim ja parim ning 19. sajandil piisas sellest, et hoida teisi mereriikide rünnakuid ära. Saksamaa oli maavõim ja Suurbritannia oli mereriik. Kuid nüüd ehitasid sakslased suurt mereväge. Seda nähti ohuna Suurbritanniale. Kuid otsus sõja kuulutamiseks võeti vastu tema ja Belgia vahelise liidu raames Londoni lepingus (1839). Valitsus oleks võinud otsustada teisiti. Keegi ei näinud ette, kui kaua sõda kestab ja millised on selle kohutavad kulud.

Türgi

Osmanite impeerium (Türgi) läks sõda, sest ta oli salaja Saksamaa liitlane ja kaks Türgi sõjalaeva, mis olid mehitatud Saksa mereväelaste poolt, pommitasid Vene linnu.

Suurbritannia sõdis ka Türgi vastu, sest Osmanite impeerium toetas Saksamaad. Suurbritannial ei olnud türklaste vastu mingit vaenu. Kuid võideldes türklaste vastu Mesopotaamia piirkonnas (praeguses Iraagis), Araabia poolsaarel ja mujal, suutis Suurbritannia neid Briti India armee abiga võita. Hiljem, pärast sõja lõppu, suutis Suurbritannia saada mõned alad vanast Türgi impeeriumist, mis oli lagunemas, ja lisada need Briti impeeriumile.

Kreeka läks sõjasse, sest tema juht toetas liitlaste asja. Kreeka ja Serbia olid saanud iseseisvaks, kuid paljud kreeklased elasid ikka veel maadel, mis olid kunagi Kreeka, kuid nüüd Türgi Osmanite impeeriumi koosseisus. Olles hiljuti võitnud Balkani sõjad, tahtsid kreeklased eelkõige kontrollida teisi põhjas asuvaid maid, mis olid Bulgaaria ja Türgi võimu all, mistõttu nad kuulutasid sõja välja. Türgi tappis suurema osa Kreeka armeest, kui kreeklased püüdsid osa Türgist tagasi saada. Teine sõda algas, kui kreeklased pommitasid rongi. Türgi pühkis Kreeka tagasi oma territooriumile. Sellest ajast alates ei kuulutanud kreeklased enam kunagi sõda, samas kui Türgil oli üks maailma suurimaid armeesid.

Bulgaaria vs Serbia ja Kreeka

Bulgaaria, nagu ka Kreeka ja Serbia, kuulus Türgile, enne kui Bulgaaria lahkus Türgist. Bulgaaria väitis, et suur osa Türgi maadest kuulub Bulgaariale. Serblased ja kreeklased tundsid end petetuna, sest nende arvates kuulus see maa Kreekale või Serbiale. Kreeklased ja serblased võtsid maa tagasi, mis vihastas Bulgaariat ja viis selleni, et see riik astus Türgi liitlaseks. Nad kuulutasid Serbiale ja Kreekale sõja,kuid Bulgaaria kaotas selle sõja.

Vene revolutsioon

Vene revolutsioon paneb Venemaa võitlema samaaegselt Saksamaa ja enamlaste vastu. Ja Venemaa alistus Saksamaale tänu sellele, et tema võitleb nõukogude vastu. Tal oli vaja sõjast välja tulla, maksta Saksamaale palju Saksa marka.

Olulised sündmused sõjas

Enamik inimesi arvas, et sõda jääb lühikeseks. Nad arvasid, et armeed liiguvad üksteist kiiresti ründama ja üks võidab teise ilma, et liiga palju inimesi hukkuks. Nad arvasid, et sõjas on vaprad sõdurid - nad ei mõistnud, kuidas sõda oli muutunud. Ainult mõned inimesed, näiteks lord Kitchener ütlesid, et sõda kestab kaua.

Saksamaa kindralid olid otsustanud, et parim viis Prantsusmaa lüüasaamiseks on minna läbi Belgia, kasutades plaani nimega Schlieffeni plaan. Selle mõtles välja Saksa armee staabiülem Alfred von Schlieffen. Nad võisid siis rünnata Prantsuse armeed korraga nii põhja- kui ka lõunaküljel. Saksa armee läks Belgiasse 4. augustil. Samal päeval alustas Suurbritannia sõda Saksamaa vastu, sest Suurbritannia oli Belgia sõber. Britid olid juba mõni aeg varem, 1839. aastal, öelnud, et nad ei lase kellelgi Belgiat kontrollida, ja nad pidasid oma lubadust.

Kui sakslased jõudsid Belgia linna Liège'i, võitlesid belglased väga kõvasti, et neid linna sisenemise eest ära hoida. Lõpuks surusid sakslased belglased siiski linnast välja, kuid see võttis kauem aega, kui Saksa kindralid olid planeerinud. Siis ründasid sakslased Prantsuse armee põhjaosa. Prantslased ja britid tõusid meestega sakslaste vastu võitlema. Nad said seda teha, sest belglased olid Liège'i juures nii kaua võidelnud. Kuid sakslased surusid prantslased piiril tagasi ja britid hoidsid sakslasi Mons'i juures tagasi, kuid seejärel langesid ka nemad tagasi, et ühineda taganeva Prantsuse armeega, kuni nad Marne'i jõe juures peatati. See oli esimene Marne'i lahing ehk Marne'i ime.

Idas olid venelased sakslasi rünnanud. Venelased lükkasid sakslased tagasi, kuid siis lõid sakslased venelased Tannenbergi lahingus.

Briti sõdurid hõivatud Saksa kaevikus

Kraavisõda

Kraavisõjas hukkus suur hulk sõdureid. Uued relvad, nagu kuulipildujad ja kaugtulestik, olid suurema tulekiirusega, mis vähendas massilistes rünnakutes tohutult sõdureid, mis oli vanema sõjapidamise ajast jäänud taktika. Mõlema poole mehed võtsid labidad ja kaevasid auke, sest nad ei tahtnud surma saada. Augud ühendati kaevikuteks, kuni kaevikute read ulatusid Šveitsist kuni Põhjamereni. Kaevanduste ees oli okastraat, mis lõikas läbi igaühe, kes üritas sellest üle ronida, ja maamiinid, mis õhku lasid igaühe, kes üritas üle minna. Sõja lõpus oli oluliseks relvaks ka mürkgaas.

Uued kuulipildujad, suurtükivägi, kaevikud ja miinid tegid rünnaku väga raskeks. Kindralid olid palju sõdu pidanud ilma nendeta, seega käskisid nad oma armeed rünnata vanas stiilis, marssides rivis - see võimaldas vaenlasel neid hõlpsasti maha tulistada. Somme'i lahingus 1916. aastal hukkus ühe päevaga 60 000 briti meest. See oli üks verisemaid päevi Briti armee ajaloos. Sõja lõpus leiutasid britid ja prantslased tankid ja kasutasid neid kindlustatud sakslaste ründamiseks, kuid ei suutnud neid piisavalt palju teha, et suurt vahet teha. Sakslased leiutasid spetsiaalse Sturmabteilung-taktika vaenlase positsioonidesse tungimiseks, kuid ka neid oli liiga vähe ja liiga hilja.

Britid kasutasid pille, et suhelda teiste sõduritega, nii et enne sakslaste kaevikute pommitamist puhusid nad pilli. Sakslased said aga mõne aja pärast sellest taktikast aru, nii et kui briti sõdurid tulid pärast pommitamist saksa sõdureid lõpuni lööma, olid sakslased oma kuulipildujatega valmis, sest nad teadsid, et britid on tulemas.

Lennukid

Lennukeid kasutati esmakordselt ulatuslikult I maailmasõjas. Enne I maailmasõda ei kasutatud lennukeid väga palju lahingutegevuses. See oli esimene sõda, kus lennukeid kasutati relvadena. Lennukeid kasutati esmalt luureteks, et teha pilte vaenlase maast ja suunata suurtükiväge. Kindralid, sõjaväejuhid, kasutasid lennukeid sõja lõpus oma rünnakuplaanide olulise osana. Esimene maailmasõda näitas, et lennukid võivad olla olulised sõjarelvad.

Esimese maailmasõja aegsed lennukid olid valmistatud puidust ja kangast, mis oli teatud tüüpi töötlemata kangast. Need ei kestnud kaua. Sõja alguses ei suutnud nad väga kiiresti lennata. Nad suutsid lennata vaid kuni 116 kilomeetrit tunnis ehk 72 miili tunnis. Sõja lõpus suutsid nad lennata kuni 222 kilomeetrit tunnis (138 miili tunnis). Kuid nad ei suutnud lennata nii kiiresti kui tänapäeva lennukid. Sõja ajal paigaldati lennukitele esimest korda relvad. Piloodid, inimesed, kes lendavad lennukit, kasutasid relvi, et tulistada vaenlase lennukeid. Üks piloot kasutas oma lennuki soomustamiseks metallplaate, metallitükke. Ka teised piloodid hakkasid kasutama metallplaate. Piloodid tegid oma lennukid paremaks ka kuulipildujatega, relvadega, mis tulistavad kuulid palju kiiremini. Kuulipildujad muutsid lennukeid omavahelise võitluse raskemaks ja ohtlikumaks.

Piloodid pidid I maailmasõjas lennukit juhtides kandma kindlaid riideid, sest nad lendasid kõrgel, kus õhk on külm. Pilootide riided hoidsid neid soojana ja kaitsesid neid tuule ja külma eest. Piloodid kandsid oma keha kaitsmiseks nahkmantlit. Pea ja näo kaitsmiseks kandsid nad polsterdatud kiivrit ja prille, suuri eriliste läätsedega prille. Kaela ümber kandsid nad salli. Sall hoidis tuule eest, et tuul ei puhuks vastu nende kaela, kui nad pead pöörasid.

USA vs Saksamaa

Saksa juhid otsustasid kasutada allveelaevu. Need allveelaevad said nimeks U-boat, mis tuleneb saksa sõnast Unterseeboot (mis tähendab veealust paati). Allveelaevad ründasid reisilaevu, näiteks tsiviilelanikke Suurbritanniasse vedavat RMS Lusitania't. Nad ei järginud sõjaseadusi, sest siis oleksid britid saanud neid hävitada. Ameerika müüs relvi Saksamaa vaenlastele, kuid mitte Saksamaale, seega ei olnud ta neutraalne. "Neutraalne" tähendab, et riik ei osale sõjas. Paljud Ameerika ja Briti mittesõdijad said surma allveelaevade poolt.

Samuti kirjutas Saksamaa Mehhikosse salajase telegrammi, milles soovitas kahele riigile teha koostööd Ameerika Ühendriikide ründamiseks. Seda nooti nimetatakse Zimmermani telegrammiks, sest Arthur Zimmerman saatis selle. Selles pakuti Mehhikole maad Ameerika Ühendriikide edelaosas, mille Ameerika Ühendriigid võtsid varasemates sõdades. Ühendkuningriigi spioonid said teate teada ja teatasid sellest Ameerika Ühendriikidele. Ameerika inimesed vihastusid ja paljud otsustasid, et nad tahavad, et nende riik astuks sõda Saksamaa vastu. Neil ja muudel põhjustel kuulutasid Ameerika Ühendriigid 6. aprillil 1917 Saksamaale sõja ja astusid liitlaste hulka.

Venemaa

Venemaa lüüasaamine idarindel põhjustas rahutusi impeeriumi sees.

Esimene Vene revolutsioon

1917. aastal toimus Venemaal revolutsioon. Tsaar Nikolai II pidi ütlema, et ta ei ole enam tsaar ja et võim peaks olema rahval. Alguses arvati, et Venemaa hakkab nüüd, kus tsaar on kadunud, kõvemini võitlema. Kuid Venemaa rahvas ei tahtnud enam sõdida, sest ei olnud piisavalt toitu, sobivat relvastust ega piisavaid teid oma armee varustamiseks. Sõda oli neid koormanud ning paljud olid vaesed ja näljas. Nad hakkasid oma uut valitsust vihkama, sest see ei lõpetanud sõda.

Teine Vene revolutsioon

Siis oli oktoobrirevolutsioon. Kaks fraktsiooni võitlesid Venemaa üle valitsemise eest. Menševikud kaotasid enamlaste vastu. Bolševike juht oli kommunist Vladimir Lenin (1870-1924), kes järgis Karl Marxi ideid. Uus valitsus palus sakslastelt rahu ja sõlmis 1918. aasta märtsis Brest-Litovskis keskvõimudega Brest-Litovski rahulepingu, mida nimetati Brest-Litovskiks. Sakslased ja venelased lõpetasid sõjategevuse. See andis Saksamaale maad Ida-Euroopas ja Läänemeres.

Aftermath

Pärast sõda pidid sakslased nõustuma Versailles' lepinguga. Saksamaa pidi maksma umbes 31,5 miljardit dollarit reparatsioonidena. Samuti pidid nad võtma vastutuse sõja eest. Osa lepingust ütles, et maailma riigid peaksid kokku tulema, et luua rahvusvaheline organisatsioon sõdade lõpetamiseks. Seda organisatsiooni nimetati Rahvasteliiduks. Ameerika Ühendriikide senat ei olnud sellega nõus, kuigi see oli USA presidendi Woodrow Wilsoni idee. Woodrow Wilson püüdis öelda Ameerika rahvale, et nad peaksid nõustuma, kuid Ameerika Ühendriigid ei liitunud kunagi Rahvasteliiduga. Lepingu probleemid Saksamaal viisid hiljem Teise maailmasõjani.

Euroopa kaart enne ja pärast sõda.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetati sõda enne Teist maailmasõda?

V: Enne Teise maailmasõja algust 1939. aastal nimetati Esimest maailmasõda Suureks sõjaks ehk Maailmasõjaks. Teised nimetused on Imperialistlik sõda ja Nelja-aastane sõda.

K: Mitu riiki osales Esimeses maailmasõjas?

V: Esimeses maailmasõjas osales 135 riiki.

K: Kui kaua kestis Esimene maailmasõda?

V: Esimene maailmasõda kestis täpselt 4 aastat, 3 kuud ja 2 nädalat.

K: Kes olid I maailmasõja ajal vastaspooleks?

V: Esimese maailmasõja ajal olid vastaspooled liitlasriigid (peamiselt Venemaa, Prantsusmaa, Briti impeerium ja hiljem Ameerika Ühendriigid) ja keskriigid (peamiselt Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanite impeerium).

K: Milliseid uusi relvi kasutati Esimese maailmasõja ajal?

V: Esimese maailmasõja ajal olid olulised relvad tankid, lennukid ja allveelaevad (ehk allveelaevad).

K: Millal lahkus Venemaa I maailmasõjast?

V: 1917. aastal lahkusid nad Venemaal toimunud revolutsiooni tõttu sõjast 1918. aasta märtsis.

K: Mis põhjustas WWI lõpu?

V: Sõda lõppes paljude erinevate lepingute allkirjastamisega, kusjuures Saksamaa valitsus kukkus kokku, kuna tal lõppesid mehed, samuti mõjutas teda tugevalt gripipandeemia 1918. aasta jaanuarist kuni 1920. aasta detsembrini.