Nikolai II – Venemaa viimane tsaar (1868–1918)
Nikolai II (1868–1918) — Venemaa viimane tsaar: valitsemine, Rasputin, 1905. protestid, I maailmasõda, revolutsioon ja traagiline hukkumine. Süvauuring tema elust ja pärandist.
Nicholas II suunab siia, teiste Nicholas II nimeliste isikute kohta vaata Nicholas.
Venemaa Nikolai II (18. mai 1868 – 17. juuli 1918) oli Vene impeeriumi viimane tsaar (keiser). Ta oli romanovide dünastia viimane valitseja ning tema troonilepääs järgnes isa, tsaar Aleksander III surmale 1894. aastal. Nikolai valitses kuni 1917. aasta Vene revolutsioonini, mil monarhia kukutati.
Varajane elu ja pärimine
Nikolai Aleksandrovitš Romanov sündis 18. mail 1868 Tsarskoje Selos (praegune Puškino lähedal Peterburile). Ta sai hariduse sõjaliste ja riigiasjade alal ning valmistuti troonipärijana isa ja konservatiivse õukonna suunisõpetuse all. Troonile asudes püüdsid tema nõunikud ja ministrid tasakaalustada reformaalsiireid ja autokraatlikku võimu hoidmist.
Abielu ja perekond
Ta abiellus Hesseni printsessiga Alixiga (hilisemaks tuntud kui Alexandra Feodorovna), kes oli kuninganna Victoria lapselaps. Neil oli viis last: Olga, Tatjana, Maria, Anastasia ja Aleksei. Peres põhjustas suurt muret poja Aleksei raske, eluohtliku hemofiilia haigestumine, mis mõjutas sügavalt nii vanemate kui ka kogu õukonna otsuseid.
Rasputin ja usaldussuhted
Pärast 1905. aasta poliitilisi kriise ja perekonna isiklikke traagikaid pöördusid Nikolai ja Alexandra usu ja alternatiivsete raviliste poole. Nii sattusid nad tutvuma preester Grigori Rasputiniga, kellele omistati väidetav võime leevendada Aleksei verejooksuhäireid. Rasputini mõjujuhtum ja tema seotus keiserliku perega tekitas avalikkuses suurvastuse ning andis argumendi valitsuse vastu suunatud kriitikutele.
Valitsemine, reformid ja sisepoliitilised pinged
Oma valitsemise esimestel aastakümnetel püüdis Nikolai kaasa aidata Venemaa moderniseerimisele, kuid paljusid algatusi takistas konservatiivne aadliklass ja tsaari isiklik otsusekindluse puudumine. Koos peaministrite ja ministritega — sealhulgas Sergei Witte ja Pjotr Stoljpin — edendati raudteede ehitamist, maareformi algatamist, hariduse laienemist ning majandussuhteid, sealhulgas laenu- ja diplomaatilisi sidemeid Prantsusmaaga. Stoljpin ellu kutsutud maareformid ja repressiivsed meetmed andsid küll teatavat stabiilsust, kuid tekitasid ka laialdast rahulolematust.
1904–1905 Jaapani sõja katastroofilised tulemused ning 1905. aasta „Verine pühapäev” — mille käigus žandarmeria avas tule meeleavaldajate pihta — vallandasid massilised protestid ja streigid. Nikolai andis välja oktoobris välja kuulutatud lubaduse luua parlament (duuma), kuid piiras tugevalt selle volitusi ning jätkas autoritaarset juhtimist. Tema valitsemisega on seotud ka mitmed skandaalid ja tragöödiad, nagu Hodõnka õnnetus ja rünnakud Venemaa juutide vastu.
Esimene maailmasõda ja langus
1914. aastal astus Venemaa Esimese maailmasõja rindele, kus sõjalised kaotused, logistilised raskused ja rahvuslikud pinged süvendasid majanduslikku kriisi ning demoraliseerisid armeed. Tsaar võttis 1915. aastal isiklikult sõjakäskude ülejuhatuse, mis veelgi vähendas tema autoriteeti kodumaal, sest palju blameeriti talisele otsusele. 1916. aastal mõrvati Rasputin, kuid see ei parandanud tsaari kuvandit ega peatunud revolutsiooniliste liikumiste kasvu.
Revolutsioon, abdikatsioon ja vangistus
Sügisel 1917 puhkesid suured streigid ja ülestõusud, mis tõid võimule ajutise valitsuse. Nikolai II astus troonilt tagasi 15. märtsil 1917 (Gregooriuse kalendriga 2. märts), loovutades võimu ajutisele valitsusele. Tsaari ja tema perekonda hoiti algselt Peterburis (Alexanderpalatis) ning hiljem viidi nad kasukate ja turvalisuse tõttu kaugemale — lõpuks Siberisse Tobolski ja hiljem Ipatiev maja lähedale Jekaterinburgi, kus nad olid praktiliselt vangidena.
Tapmine ja järelmõjud
17. juulil 1918 tapsid peremees Nikolai, tema abikaasa ja nende lapsed Jekaterinburgis tegutsenud laskurpataljoni ja bolševike käsul. Keha peideti metsas. Perekonna hukkamine sai üheks Venemaa revolutsiooni kõige traagilisemaks ja emotsionaalsemaks sündmuseks ning mõjutas nii rahvuslikku kui ka välispoliitilist arutelu aastakümneteks.
Mälestus, kanoniseerimine ja keha leidmine
Keisriperekonna mälestus on olnud vastuoluline. 1981. aastal kuulutasid nad pühakute hulka Vene Õigeusu Kiriku välispiiskopkonnad (Russian Orthodox Church Outside Russia). Hiljem, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, tunnistas ka Moskva Patriarhaat 2000. aastal tsaari ja tema perekonna „rõhumise kandjatena” ehk „passioonikandjatena”.
1980.–1990. aastatel ja varajases 1990ndates leiti ja ekshumeeriti Jekaterinburgi lähedalt pommitatud ja peidetud jäänused; masshaud avastati ametlikult 1991. aastal. DNA-uurimused viitasid, et leitud jäänused kuuluvad tsaari perekonnale, ning 1998. aastal viidi osa jäänustest pidulikult ümber ja maeti uuesti Peterburis (Peterburi Peetruse ja Paavli katedraalis). Aastatel 2007–2008 leiti piirkonnast veel kaks väiksemat jäänusegruppi, mis on tõenäoliselt kahe varasemalt kadunud tsaari lapse maised jäägid; ka nende identifitseerimine on DNA-tõenditega kinnitatud suures osas, kuid mõned küsimused on jäänud ajaloolaste ja kirikuliste vaidluste teemaks.
Tähtsus ajaloos
- Nikolai II valitsemine märgib lõppu tsaariajaloolisele venemaa-impeeriumile ning algust suurele 20. sajandi poliitilisele ümberkujundamisele.
- Perekonna tragöödia sai sümboliks nii monarhia kui ka laiemate sotsiaalsete pingete katastroofilisele kokkuvarisemisele Venemaal.
- Kaasaegne hindamine Nikolai iseloomust ja juhtimisest on kirju: ajaloolased vaagivad nii tema personaalseid pahedeid ja otsustusvõimetust kui ka keerulisi geopoliitilisi tingimusi, mis mõjutasid kogu riigi saatust.
Kokkuvõttes jäi Nikolai II ajalooühikuks, kelle valitsemine ja hukkumine sümboliseerivad ühe ajastu lõppu ning uue, vägivallapõhise ja ideoloogiliselt juhitud perioodi algust Venemaa ajaloos.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Venemaa Nikolai II?
V: Venemaa Nikolai II oli Venemaa keisririigi viimane tsaar (keiser). Ta sai tsaariks 1894. aastal pärast oma isa, tsaar Aleksander III surma ja tema valitsemine kestis kuni 1917. aasta Vene revolutsioonini.
K: Kellega ta abiellus?
V: Ta abiellus Hesseni printsess Alixiga, kes oli Ühendkuningriigi printsessi Alice'i tütar ja kuninganna Victoria lapselaps.
K: Mitu last neil oli?
V: Neil oli viis last: Olga, Tatjana, Maria, Anastasia ja Aleksei.
K: Millise haiguse all kannatas Alexi?
V: Alexi põdes haigust nimega hemofiilia.
Küsimus: Millised olid Nikolai valitsemise ajal tehtud saavutused?
V: Oma valitsemisajal püüdis Nikolai muuta Venemaad kaasaegsemaks, soodustades raudteed, maareformi, haridust ja raha laenamist ning edendades sõprussuhteid Prantsusmaa ja Ühendkuningriigiga. Neid plaane pidurdasid siiski aadlikud ja tema nõrk juhtimine. Ta lõi ka parlamendi (duuma), kuid sellel ei olnud palju võimu.
Küsimus: Mis viis monarhia kukutamiseni 1917. aastal?
V: Monarhia langemise 1917. aastal põhjustasid Venemaa kaotused Jaapaniga peetud sõjas koos verise pühapäeva protestidega tema valitsuse vastu, kes soovis parlamenti, millel oleks rohkem võimu kui see, mida ta neile lubas, samuti viha Rasputini mõju pärast ja vangistused/väljatõstmised neile, kes olid tema vastu, mis viisid esimesse maailmasõda, mis läks Venemaale halvasti, põhjustades suuri raskusi, mille tulemuseks oli revolutsioon, mis kukutas ta võimult.
Küsimus: Kas ajaloolased suhtusid Nikolai II-sse positiivselt või negatiivselt?
V: Nõukogude Liidu ajaloolased kirjeldasid Nikolai II-d sageli kui türanni, samas kui tänapäeva ajaloolased näevad teda kui inimest, kes püüdis teha seda, mis oli tema riigi jaoks õige, kuid kellel puudusid oskused ja kes oli kergesti mõjutatav talle antud halbadest nõuannetest.
Otsige