Kuninganna Victoria (sündinud Alexandrina Victoria; 24. mai 1819 - 22. jaanuar 1901) oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna aastatel 1837-1901. Ta sündis 1819. aastal Londonis Saksa printsessi ja Inglise printsi lapsena. Ta sai kuningannaks 18-aastaselt, kui tema onu William IV suri.

Teda kasvatasid tema koduõpetaja Louise Lehzen ja pastor George Davys. Ta õppis hästi rääkima ja lugema saksa ja prantsuse keelt.

1840. aastal abiellus Victoria oma esimese nõo, prints Alberti, kes julgustas teadust, kaubandust ja kunsti. Neil oli üheksa last ja nad tegid selgeks, et nad uskusid, et hea pereelu ja kristlus on väga olulised. Üldiselt järgisid inglased nende eeskuju. 1851. aastal avati Kristallpalee suur näitus. See juhtus osaliselt tänu Alberti raskele tööle. Näitusel tutvustati Briti inimeste saavutusi viktoriaanlikul ajastul.

1861. aastal suri prints Albert ja Victoria hakkas avalikkusest eemale hoiduma; see muutis ta vähem populaarseks. Järgnevate aastate jooksul muutus Suurbritannia võimsamaks ja 1877. aastal anti Victoriale "India keisrinna" tiitel. Ta muutus oma rahva seas populaarsemaks. 1897. aastal pidas ta oma teemantjuubelit, et tähistada 60 aastat troonil olemist.

Paljudest Victoria lastest said teiste riikide monarhid, printsid ja printsessid ning elu lõpul nimetati teda "Euroopa vanaemaks". Kuninganna Victoria oli alati väga huvitatud Indiast, kuigi ta ei käinud seal kunagi. Kuninganna Victoria nautis tantsimist, joonistamist, ratsutamist ja laulmist; kuulus ooperilaulja Luigi LaBlache andis talle lapsena tantsutunde. Talle meeldis maalida ja ta oskas klaverit mängida. Ta pidas kogu oma elu jooksul regulaarselt päevikut.

Noorus, haridus ja varajane valitsusaeg

Victoria kasvatus oli range ja perekeskne; tema ema ja koduõpetajad jälgisid tema moraalset ja religioosset ettevalmistust. Kuigi ta sai põhjaliku koduõppe, ei olnud tema varajane elu lõdvestatud — teda kaitsti paljude avalike mõjude eest. Noore monarhina oli tal lähedane suhe oma esimese peaministri Lord Melbournega, kes aitas tal riigiasju mõista ja kujundada esimesi valitsuslikke otsuseid.

Abielu Alberti ja perekond

Prints Albertist sai Victoriale nii abikaasa kui ka nõuandja — ta korraldas paleeelu, toetas haridust ja teadust ning osales kuningliku perekonna diplomaatilises elus. Nende abielu oli avalikult idealiseeritud kui pühendunud perekonna näide: neil sündis üheksa last, kellest paljud abiellusid Euroopas teiste kuninglike perekondadega. See sidus Briti kuningliku perekonna tihedalt teiste Euroopa troonidega ning tõi Victoriale hüüdnime "Euroopa vanaema".

Valitsemisaeg: sisepoliitika, tööstus ja impeerium

Victoria valitsusaeg kattus Suurbritannia kiire tööstusliku ja majandusliku kasvuga. Viktoriaanlik ajastu tähistab suurt sotsiaalset ja tehnoloogilist muutust – raudtee, tööstuslik tootmine, urbaniseerumine ja uued kommunikatsioonivõrgud muutsid ühiskonda. 1851. aasta Kristallpalee oli sümbol nende saavutuste avalikustamiseks.

Poliitiliselt kerkis mõlema partei (konservatiivid ja liberaalid) tähtsus ning troon sai järjest enam konstitutsioonilise monarhi rolli: kuninganna esindas riiki ja avalikku moraliteeti, kuid igapäevased valitsusotsused tegi parlament ja peaminister. Tuntud valitsusjuhtideks Victoriaga samaaegselt olid William Gladstone ja Benjamin Disraeli, kelle poliitilised vaidlused mõjutasid 19. sajandi I poole keskset sise- ja välispoliitikat.

Välispoliitiliselt laienes Briti impeerium: kolooniad tõid suurenenud poliitilise ja kaubandusliku mõju. India roll oli eriline — pärast 1857. aasta India ülestõusu muutusid Briti-India suhted ja 1858. aastal võttis Briti kroon üle India valitsemise Ühend-India kompaniilt. Victoriale anti hiljem tunnustusena "India keisrinna" tiitel (1877), mis peegeldas tema ja tema valitsuse rolli impeeriumis.

Isiklikud tragöödiad ja avalik kuvand

Prints Alberti surm 1861. aastal oli Victoriale ränk löök. Tema pikaajalane lein ja avalik eemaletõmbumine muutis ajutiselt kuninganna populaarsust. Ta kandis leina kaua ja tõi sisse uusi eraelulisi piire; samas jätkus tema ametlik esindus ja valitsemine. Aja jooksul, eriti 1870. ja 1880. aastatel, kasvas tema rahva silmis mõistmine ja austus, osaliselt seoses tema rolliga impeeriumi emana ning hilisemate juubelidega (näiteks 1897. aasta teemantjuubel, mil tähistati 60 aastat troonil).

Pärand ja kultuuriline mõju

Victorial on ajalooliselt suur tähtsus: tema nime järgi on nimetud viktoriaanlik ajastu, mis iseloomustab nii stiili, moraali kui ka sotsiaalseid norme 19. sajandi Briti ühiskonnas. Tema pikk valitsemisaeg (63 aastat) oli Suurbritannia kroonitud peade seas pikim kuni kuninganna Elizabeth II ajani. Victoria pidas kogu elu päevikut ja jättis mahuka kirjaliku pärandi, mis annab väärtusliku ülevaate tollasest valitseja elust ja ajastust.

Iseloom ja huvialad

Lisaks avalikule elule oli Victoria isiklikult loominguline ja sportlik: talle meeldis maalida, laulda, tantsida ja ratsutada. Tema ema- ja perekonnahoiak ning sügav huvi kuningliku staatuse ja riigi juhtimise vastu kujundasid modernset monarhiakontseptsiooni. Kuigi ta ei reisinud Indiasse, oli ta India küsimustes sügavalt informeeritud ja huvitatud, mis väljendus tema rollis impeeriumi sümbolina.

Surm ja järglus

Kuninganna Victoria suri 22. jaanuaril 1901. aastal Osborne'i lossis Isle of Wightil. Tema poeg sai troonile kui Edward VII. Victoria surm tähistas viktoriaanliku ajastu lõppu ja algust uuel, 20. sajandi monarhiaaegsel perioodil.