Kristlus

Jeesus Kristus

Kõige põhilisem osa kristlusest on usk Jeesusesse kui Jumala Pojasse ja Messiasse (Kristusesse). Nimetus "Messias" tuleneb heebrea keele sõnast מָשִׁיחַ (māšiáħ), mis tähendab "võitud". Kreekakeelne tõlge Χριστός (Christos) on ingliskeelse sõna "Christ" allikas. Joosua on heebrea sõna Jeshua ingliskeelne nimetus.

Kristlased usuvad, et Jeesus kui Messias oli Jumala poolt kõigi inimeste valitsejaks ja päästjaks võidetud. Kristlased usuvad ka, et Jeesuse tulek oli Vana Testamendi ettekuulutuste täitumine. Kristlaste usk Messiast erineb oluliselt kaasaegsest juudiarusaamast. Peamine kristlik uskumus on, et Jeesuse surma ja ülestõusmise kaudu saab patune inimene Jumalaga lepitada. Selle kaudu usuvad nad, et neile on antud pääste ja igavene elu.

Kristliku ajaloo esimeste sajandite jooksul on Jeesuse olemuse üle olnud palju teoloogilisi lahkarvamusi. Kuid kristlased usuvad üldiselt, et Jeesus on kehastunud Jumal ja "tõeline Jumal ja tõeline inimene". Täielikult inimeseks saanud Jeesus kannatas sureliku inimese valu ja kiusatusi, kuid ta ei teinud pattu. Täielikult Jumalana võitis ta surma ja tuli uuesti ellu. Piibli kohaselt "Jumal äratas ta üles surnuist", ta tõusis taevasse, "istub Isa paremal käel" ja tuleb taas tagasi, et täita ülejäänud messiaanlikud prohvetlikud ettekuulutused, nagu surnute ülestõusmine, viimane kohus ja Jumala Kuningriigi lõplik loomine.

Matteuse ja Luuka evangeeliumides on kirjas, et Jeesus on sündinud Pühast Vaimust ja Neitsi Maarjast. Jeesuse lapsepõlvest on kanoonilistes evangeeliumides kirjas vaid vähe, kuid lapsepõlve evangeeliumid olid antiikajal populaarsed. Jeesuse täiskasvanuks saamise ajast nädal enne tema surma on aga evangeeliumides palju kirjutatud. Mõned Piibli kirjutised Jeesuse teenistusest on: tema ristimine, imed, jutlustamine, õpetamine ja teod.

Jeesuse ja Maarja, Vladimiri Teotokose kujutis (12. sajand).

Jeesuse surm ja ülestõusmine

Kristlased usuvad, et Jeesuse ülestõusmine on nende usu peamine osa (vt 1. Korintlastele 15) ja tähtsaim sündmus inimkonna ajaloos, sest see näitab, et Jeesusel on võim surma üle ja tal on volitus anda inimestele igavene elu.

Kristlike uskumuste hulgas on Jeesuse surm ja ülestõusmine kaks peamist kristliku õpetuse ja teoloogia sündmust. Uue Testamendi kohaselt löödi Jeesus risti, suri füüsilise surma, maeti hauda ja tõusis seejärel kolmandal päeval surnuist üles. Enamik kristlasi paigutab tema surma igal aastal reedele, mis on tema surma esimene päev. Laupäev on teine päev ja pühapäev on kolmas päev. Uus Testament kirjutab, et Jeesus ilmus mitu korda oma kaheteistkümnele apostlile ja jüngritele ning üks kord "rohkem kui viiesaja vennaskonna ees korraga" enne Jeesuse taevasse tõusmist. Jeesuse surma ja ülestõusmist meenutavad kristlased oma jumalateenistustel ja kõige sagedamini suurel nädalal, mille nädala sees on suur reede ja ülestõusmispüha pühapäev.

Jeesus, keda Siimon Küreeniast aitas, 19. sajandi Brasiilia kujutis

Kristuse päästmine

Protestantism õpetab, et igavene pääste on kingitus, mis antakse inimesele Jumala armu läbi. Seda nimetatakse mõnikord "teenimatuks armuandeks". See tähendaks, et pääste on see, et Jumal toob inimese õigesse suhtesse Jumalaga usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. See on usk, et inimene saab päästetud (päästetud) patust ja igavesest surmast. Paljud protestandid usuvad "päästmise kindlusesse" - et Jumal võib usklikule anda kindluse, et ta on tõesti saanud päästmise Jeesuselt Kristuselt.

Katoliiklus õpetab, et kuigi enamikul juhtudel peab keegi olema ristitud katoliiklaseks, et saada päästetud, on mõnikord võimalik, et päästetud saavad ka inimesed, kes ei ole täielikult katoliku kirikuga liitunud. Katoliiklased usuvad tavaliselt "armastuse kaudu toimiva usu" ja sakramentide tähtsusesse päästmise saamisel. Katoliku kirik õpetab, et head teod ja vagadus, nagu käskudele kuuletumine, sakramentide võtmine, kirikus käimine, patukahetsus, almuste andmine, palvetamine ja muud asjad, on pühaks saamisel olulised, kuid rõhutavad tugevalt, et päästmine toimub ainult Jumala armu kaudu ja kõik, mida me saame teha, on selle vastuvõtmine.

Erinevad kristluse konfessioonid ja traditsioonid usuvad jumaliku armu vormidesse. Rooma-katoliiklus ja ida-ortodoksia õpetavad vaba tahte täielikku tähtsust koos armuga. Reformitud teoloogia õpetab armu tähtsust, õpetades, et inimene on täiesti võimetu iseenda lunastamiseks, kuid Jumala arm võidab isegi tahtmatut südant. Arminianism usub sünergistlikku seisukohta, samas kui luterlikud ja enamik teisi protestantlikke konfessioone õpetavad õigeksmõistmist ainult armust usu kaudu.

Pühakirja

Kristlus kasutab Piiblit, mis koosneb paljudest kanoonilistest raamatutest, mis on jagatud kahte ossa, Vana Testamenti ja Uue Testamendi. Kristlased usuvad, et need on kirjutatud Püha Vaimu poolt inspireeritud inimeste poolt ja seetõttu peetakse seda kõige sagedamini Jumala sõnaks. Piibel on tõlgitud üle 600 keelde. Tõlkijad on võimelised kontrollima täpsust, kasutades tuhandeid käsikirjalisi koopiaid pühakirjast, mis on originaalkeeles heebrea, aramea ja kreeka keeles.

Carl Heinrich Blochi, taani maalikunstniku, kes suri 1890. aastal, mäejutlus.

Usutunnistused

Usutunnistused (ladinakeelsest sõnast credo, mis tähendab "ma usun") on otsesed õpetuslikud avaldused või usutunnistused, tavaliselt usuliste tõekspidamiste kohta. Need on alguse saanud vormeli kujul, mida kasutati, kui kedagi ristiti. Kristoloogiliste vaidluste ajal 4. ja 5. sajandil muutusid need usutunnistusteks.

Mõned peamised kristlikud usutunnistused on:

• Apostlite usutunnistus (Symbolum Apostolorum)
• Nikolai usutunnistus

Paljud kristlased aktsepteerivad usutunnistuste kasutamist ja kasutavad sageli vähemalt ühte eespool toodud usutunnistustest. Väiksem hulk protestante, eelkõige restauratsioonilised, mis on 19. sajandi Ameerika Ühendriikide Teise Suure ärkamisaja järel tekkinud liikumine, on usutunnistuste kasutamise vastu.

Trinitaarsus

Piibel mainib Jumalat Isa, Jumalat Poega ja Püha Vaimu, kuid kristlased usuvad, et on ainult üks Jumal. See idee, mida nimetatakse Kolmainsuseks, sai alguse esimesel Nikaia kirikukogul 325. aastal ja arenes edasi mitmete kirikukogude või -nõukogude käigus. Tänapäeval nõustuvad sellega paljud kristlikud rühmad. Idapoolsed õigeusu kirikud ei nõustunud selle ideega ja jagunesid pärast kirikukogu. Suurim idapoolsetest õigeusu kirikutest on kopti õigeusu kirik. Idamaade õigeusu kirikud nõustuvad Esimese Nikaia kontsiili ideedega, kuid ei nõustu teiste kontsiilidega. Trinitaarsus on õpetus, et Jumal on kolm erinevat isikut või kolm erinevat suhet ühes Jumalas: Isa, Poeg (Jeesus Kristus) ja Püha Vaim. Athanase usutunnistuse sõnadega: "Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, ja ometi ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal".

Trinitaarsus on kristlaste rühm, kes usuvad kolmainsuse õpetusse. Tänapäeval usub seda enamik kristlikke konfessioone ja kirikuid. Kirikutel on erinevad õpetused kolmainsusvalemi kohta. Mõned ütlevad, et Vaim tuleb ainult Isast. Teised ütlevad, et Vaim tuleb nii Isalt kui ka Pojalt. Seda tuntakse filioque'ina. Nontrinitarism (mida nimetatakse ka Oneness'iks) on ususüsteemid, mis lükkavad tagasi Kolmainsuse. Varakristluses eksisteeris palju erinevaid nontrinitaarseid vaateid, näiteks adoptsionism või modalism, mis viisid vaidluste tekkimiseni kristoloogia üle.

Üks näide uuemast kristlikust liikumisest, mis lükkab tagasi trinitaarsuse, on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. Viimse aja pühad said alguse 19. sajandi esimesel poolel Ameerika Ühendriikides. On ka teisi väiksemaid kristlikke rühmitusi, kes samuti trinitaarsust tagasi lükkavad.

Skulptuurigrupp Püha Kolmainu samba juures Olomoucis, Tšehhi Vabariik, 18. sajand

Elu pärast surma ja lõpuaeg

Kristlased usuvad, et inimesed saavad Jumalalt kohtuotsuse ja neile antakse kas igavene elu või igavene hukkamõistmine. See hõlmab nii "viimset kohtumõistmist" kui ka usku hinge kohta käivale kohtumõistmisele pärast surma.

Ka kristlaste seas on selles usus mõningaid erinevusi. Näiteks rooma-katoliiklikus usus lähevad need, kes surevad armuliku seisundiga, puhastustulle, kus nad puhastatakse enne taevasse minekut.

Kristlased usuvad, et Kristuse teisel tulemisel aegade lõpul äratatakse kõik surnud üles surnuist viimaseks kohtumõistmiseks, kui Jeesus rajab Jumala Kuningriigi. On ka usk universaalsesse lepitusse. See on usk, et kõik inimesed pääsevad ühel päeval päästetud ja et põrgu ei ole igavene. Kristlasi, kes usuvad seda seisukohta, nimetatakse universalistideks.

Kristlased räägivad Jeesuse tulemise eesmärgist erinevalt:

• õppida, kuidas kõige paremini elada ja järgida tema eeskuju.
• et maksta patu hinda meie elus, olles täiuslik ohver, ilma patuta. (Johannese 3:16)
• öelda inimestele, et nende vead ja patud antakse andeks ja nad saavad päästetud, kui nad usuvad ja usuvad Issandasse Jeesusesse ja tunnistavad, et nad on pattu teinud (1. Johannese 1:9) (Johannese 3:16) (Efeslastele 1:7) (Roomlastele 10:9).
• õpetada inimesi üksteisele andestama ja armu kaudu oma pattu kahetsema. (Matteuse 6:14)
• "hävitada kuradi töö" (1. Johannese 3, 8).
• et aidata inimestel Jumala Vaimu ande kaudu oma elust osa saada.

Palve

Enamik kristlasi peab jumalateenistust kristluse väga oluliseks osaks läbi kogu selle ajaloo. Paljud kristlikud teoloogid on nimetanud inimkonda homo adorans, mis tähendab "kummardamist", ja seega on Jumala kummardamine selle keskmes, mida tähendab olla inimene. See tähendaks, et kuna Jumal on loonud kogu inimkonna, peaksid kristlased Jumalat kummardama ja kiitma.

Enamik kristlikke jumalateenistusi sisaldab Pühakirja lugemist, juhi juttu Pühakirja kohta, laulmist, ühist palvetamist ja väikest aega koguduse tööks. Kristlased võivad koguneda spetsiaalsetes hoonetes, mida nimetatakse ka kirikuteks, või õues, või koolides või kõikjal, kus kristlased tunnevad, et neid on vaja.

Peamine jumalateenistus katoliku kirikutes on missa ja paljude õigeusu kirikute peamist jumalateenistust nimetatakse jumalikus liturgias. Mõlemas kirikus on koos teiste jumalateenistuse osadega kesksel kohal armulaud ehk armulaua või armulaua andmine. Siin palub preester palve abil Jumalal muuta väike kogus leiba ja veini selliseks, mida katoliiklased ja õigeusklikud usuvad Jeesuse tõeliseks ihuks ja vereks, kuid muutmata leiva ja veini õnnetusi (välimust, maitset, värvi jne). Seejärel võib igaüks saada osa. Paljudes protestantlikes kirikutes toimuvad missaga sarnased jumalateenistused, mõnes iga nädal, mõnes paar korda aastas. Mõned protestandid usuvad, et Jeesus on õhtusöömaaja jumalateenistusel tõesti kohal, ja mõned usuvad, et leib ja vein on sümbolid, mis aitavad neil meeles pidada, mida Jeesus tegi.

Katoliku kirik on välja töötanud lühikese tseremoonia, euharistilise õnnistuse, millega kummardatakse Jeesust, kes on kohal euharistias. Samuti võivad nad külastada kirikuhoonet, et palvetada euharistia kohalolekul, euharistilisel kummardamisel.

Õigeusu ja katoliku kiriku vaimsus tähtsustab inimese meelte, näiteks nägemise ja ilusate asjade kasutamist. Katoliku vaimsus hõlmab sageli kujude ja muude kunstiliste kujutiste, küünalde, suitsuainete ja muude füüsiliste esemete kasutamist meeldetuletuseks või abivahenditena palvetamisel. Õigeusu kirikud kasutavad samuti küünlaid, suitsutusaineid, kellasid ja ikooni, kuid mitte kujusid. Õigeusu ja katoliku jumalateenistuses kasutatakse ka liigutusi, näiteks ristimärki, mida igaüks teeb, puudutades esmalt otsaesist, siis rinda, ühte õlga, siis teist õlga. Katoliku ja õigeusu jumalateenistuses kasutatakse ka kummardamist, põlvili laskumist ja kummardamist.

Sakramentide

Katoliiklikus usus ja praktikas on sakrament religioosne sümbol või sageli riitus, mis näitab jumalikku armu, õnnistust või pühadust kristlasele, kes selle vastu võtab. Sakramentide näited on ristimine ja missatöö." Sõna pärineb ladinakeelsest sõnast sacramentum, mida kasutati kreeka keele sõna "müsteerium" tõlkimiseks.

Kaks kõige sagedamini kasutatavat sakramenti on ristimine ja armulaua (armulaua). Enamik katoliiklasi kasutab seitset sakramenti: Ristimine, kandidaadi rituaalne sukeldumine, millega ta võetakse vastu kirikusse; konfirmatsioon, lepingu sõlmimine; armulaud, rituaal, mille käigus tarbitakse Jeesuse ihu ja verd kujutavat pühitsetud leiba (hapnemata, röstitud leivakettaid) ja veini; pühadused, patukahetsuse lepitamine (ülestunnistus), haigete salvamine ja abielu. Mõned kristlikud konfessioonid eelistavad neid nimetada ordinatsiooniks. Need on Kristuse poolt kõigile usklikele antud käsud, mis leiduvad Uues Testamendis.

Liturgiline kalender

Rooma-katoliiklased, anglikaanid, idakristlased ja traditsioonilised protestantlikud rühmitused keskenduvad oma jumalateenistuses liturgilisele kalendrile. Mõned sündmused, mis on osa sellest kalendrist, on "pühad päevad", näiteks pühad, mis austavad mingit sündmust Jeesuse või pühakute elus, paastuajad, näiteks paastuaeg, ja muud sündmused, näiteks memoria. Kristlikud rühmad, kes ei järgi liturgilist traditsiooni, peavad sageli mõningaid pühi, nagu jõulud, lihavõtted ja nelipüha. Mõned kirikud ei kasuta liturgilist kalendrit.

Sümbolid

Need on mõned sümbolid, mida mõned konfessioonid või üksikud kirikud võivad kasutada:

• Alpha ja Omega - Kreeka tähed Alpha ja Omega on kreeka tähestiku esimene ja viimane täht. A ja O on viide Jumalale, kes nimetab end Ilmutusraamatus "alfaks ja oomeks" (kreeka tähestiku esimene ja viimane täht).
• Chi - Kreeka täht Chi on "Kristuse" esimene täht (kreeka keeles Χριστός "Christos").
• Chi Rho - Kreeka tähed Chi ja Rho on kreeka keeles "Kristuse" kaks esimest tähte: Christos. Tavaliselt jookseb Rho (ρ) pikk tüvi üles ja alla läbi Chi (χ) risti.
• Kristlik rist - Rist on kristluse kõige levinum sümbol. Kristlased usuvad, et nende päästja Jeesus Kristus löödi roomlaste poolt risti. Rist on oluline, sest Jeesus suri ohvrina usklike pattude eest. See sümboliseerib Jumala armastust inimkonna vastu.
• Kruusifiks - Rist on rist, mille peal ripub veel Jeesuse keha. See on populaarsem sümbol katoliiklaste ja ortodokside seas. Sellel on sama tähendus kui ristil.
• Tuvi - Tuvi on lind ja Püha Vaimu sümbol. Kui Jeesus ristiti, tuli Püha Vaim tema juurde tuvina ja puhkes tema peal.

• Ichthys - Kreeka keeles tähendab sõna ichthys /iktheews/ "kala" ja moodustab akronüümi "Ίησοῦς Χριστός, Θεοῦ Υἱός, Σωτήρ", mis tähendab kreeka keeles "Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja".
• Tall - Tall võib olla Jeesuse enda sümboliks, keda kujutatakse inimohvrina.
• Karjane - Karjane on ka Jeesuse enda sümbol ja seda on kasutatud juba varaseimas kristlikus kunstis. Piiblis nimetab Jeesus ennast heaks karjaseks, kes hoolitseb oma lammaste eest.
• INRI - INRI on ladinakeelne akronüüm "Iēsus Nazarēnus, Rēx Iūdaeōrum", mis tähendab "Jeesus Natsaretlane, juutide kuningas". See on sõnum, mis pandi ristile kui kuritegu, mille eest teda karistati. Kristlased kasutavad seda nüüd sümbolina, et Jeesus on Messias ehk kõikide kuningate kuningas.
• Rõngad, mis on omavahel seotud - kolm omavahel seotud rõngast on Kolmainsuse sümbol. Iga rõngas on täielik ring, mis tähistab iga täielikku Kolmainsuse isikut. Kuid iga rõngas on lukustatud kahe teise rõngaga, mis näitab, et iga jumalikku isikut ei saa Kolmainsusest eraldada.

"Ihthys" ehk "Jeesuse kala" kasutasid mõned varakristlased ja seda kasutatakse tänapäevalgi.


Euharistia


Kristlik rist on kristluse sümbol


Monument, millega austatakse õigust jumalateenistusele, Washington, D.C.

Ajalugu

Kristlusel on olnud pikk ajalugu alates Jeesuse ja tema apostlite ajast kuni tänapäevani. Kristlus sai alguse 1. sajandil pKr juudi sektina, kuid levis kiiresti kogu kreeka-rooma maailmas. Kuigi Rooma impeeriumi ajal oli see algselt tagakiusatud, sai sellest hiljem riigireligioon. Keskajal levis see Põhja-Euroopasse ja Venemaale. Uurimisajastul laienes kristlus üle kogu maailma ja on nüüdseks maailma suurim religioon.

Religioonil olid skisma ja teoloogilised vaidlused, mille tulemusena tekkis kümme peamist haru või rühmitust: Katoliiklus, ida-ortodoksia, idakirik (nestoriaanlus), idakirik (miafüsitism), luterlus, reformitud kirikud (kalvinism), anglikaanius, anabaptism, evangeelsus - viimased viis sageli rühmitatakse ja nimetatakse protestantismiks - ja mittetriinitarism.

Kristluse tüübid

Inimesed, kes nimetavad end kristlasteks, võivad näidata või elada oma usku erinevalt. Samuti võivad nad uskuda erinevatesse asjadesse. Läbi ajaloo on kristluse kümme peamist rühma või "konfessiooni" olnud (ida)õigeusklikud, idakirik (nestoriaani kirik), idakiriklased (miafüsiidid), katoliiklased, anglikaani kirik, luterlased, reformitud, anabaptistid, evangeelsed ja mittetriinlikud kirikud. Viimased kuus koondatakse sageli protestantide alla, kuid ka nontrinitaarsed kirikud on sagedamini eraldi rühmitatud. Kõik kristlased ei kasuta neid nimetusi. Mõned usuvad, et kristlus on suurem ja hõlmab ka teisi. Mõned usuvad, et kristlus on väiksem ja ei hõlma kõiki neid kirikuid.

Erimeelsused

Mõned neist rühmadest ei suutnud kokku leppida teatud punktides kristliku õpetuse (mida nimetatakse "doktriiniks") või praktika osas. Esimene lõhe toimus 5. sajandil pärast Efesose kirikukogu. Konsiilium nõustus, et nestoriaanlus oli vale. Assüüria Idakirik ei nõustunud ja jagunes teistest. Vaidlus käis Jeesuse olemuse üle. Kas teda tuleks pidada Jumalaks ja inimeseks ühes ühendatud olemusena või kahes eraldi olemusena? Enamik piiskopidest, järgides paavsti (Rooma piiskopi), keeldus jäämast osadusse iga piiskopiga, kes ei ütleks "kaks eraldi olemust". Seda arutati ka umbes 20 aastat hiljem toimunud Kaltsedoni kirikukogu ajal. Kristlastest, kes ei nõustunud kirikuõpetajate ekskommuniseerimise otsusega, said mittekalkedoonia õigeusklikud. Suurimad mittekalkedoonilised kirikud on Egiptuse koptide õigeusu kirik, Etioopia õigeusu kirik, armeenia ja mõned Liibanoni õigeusu kirikud. Üldiselt nimetatakse neid kirikuid idapoolseteks õigeusu kirikuteks. Hiljutised arutelud roomakatoliku paavst Johannes Paulus II ja kopti õigeusu paavst Shenouda III vahel viisid järeldusele, et nad usuvad lõppude lõpuks paljuski samu asju, kuigi kopti kirik ei tunnusta Rooma paavsti oma juhina.

Kolmas jagunemine toimus 11. sajandil. Seda nimetatakse suureks skismaajaks. Selle põhjuseks oli peamiselt kreeka keelest ladina keelde valesti tõlgitud usutunnistus. Erimeelsusi süvendas see, et kaks kultuuri ei mõistnud sageli teineteist. Samuti käitusid paljud Lääne-Euroopast pärit ristisõdijad halvasti. Lääne-Euroopa kristlasi juhtis Rooma piiskop, keda tuntakse ka paavstina. Neid nimetatakse katoliku kirikuks. Enamik kristlasi Ida-Euroopas, Venemaal, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias ning Kirde-Aafrikas kuulub õigeusu, nestoriaani ja miafüsiidi kristlusse, mida juhivad teiste linnade või piirkondade piiskopid.

15. sajandil tegi trükipressi leiutamine Piibli lugemise ja uurimise lihtsamaks. See tõi aastate jooksul kaasa selle, et paljud mõtlejad pöördusid tagasi piibellike ideede juurde ja lahkusid katoliku kirikust. Nad algatasid protestantliku reformatsiooni. Kõige olulisemad protestantlikud juhid olid Jan Hus, Martin Luther ja Johannes Calvin. Hiljem läksid mõned neist rühmadest omavahel eriarvamusele, nii et need konfessioonid jagunesid taas väiksemateks rühmadeks. Tänapäeval kuuluvad suurimad protestantlikud konfessioonid evangeelsesse, luterlikku ja reformitud kristlusse. Inglismaal viis sarnane protest paavsti vastu, esmalt poliitiline ja hiljem usuline, Inglismaa kirikuni, millel on piiskopid ja mis nimetab end ametlikult reformitud katoliiklaseks, kuid mida sageli nimetatakse protestantlikuks. Anglikaani kirikukoguduse koosseisu kuuluvad mitmed kirikud, mida nimetatakse "episkopaalseks" või "episkopaalseks", sest neil on piiskopid. Mõne anglikaani kiriku jumalateenistuse stiil on lähemal protestantlikele jumalateenistustele, teised jumalateenistused sarnanevad rohkem katoliiklastele, kuid ükski neist ei aktsepteeri paavsti või ei ole tema poolt aktsepteeritud. Anabaptistid tekkisid samuti erimeelsustest luterlike ja reformitud protestantidega selle ajal, mida sageli nimetatakse radikaalseks reformatsiooniks. Evangeelsed kirikud tekkisid reaktsioonina sellele, mida nad peavad reformivajadusteks peavoolu protestantismis. Seda võib näha anglikaani kiriku vastaste mittekonformistlike liikumiste tekkimises Suurbritannias ja ärkamisliikumiste ajal, eelkõige mitmete suurte ärkamiste ajal Suurbritannias ja Põhja-Ameerikas. Nende evangeelsete reformi-, uuendus- ja ärkamisliikumiste tulemusena tekkinud või esilekerkinud konfessioonide hulka kuuluvad kveekerid, baptistid, moraavlased, metodistid, restauratsiooniliikumine (Stone-Campbell), adventistid, pühadusliikumine, nelipühilased, fundamentalistlik liikumine, karismaatiline liikumine, messiaanlik judaism jt, sealhulgas paljud iseseisvad ja mittekonfessionaalsed kirikud. Üldiselt erinevad mõned protestantlikud konfessioonid, eriti anabaptismi ja evangeelsuse raames, katoliku, õigeusu, nestoriaani ja miafüsiidi kirikutest selle poolest, et nad on loobunud mõnest traditsioonilisest sakramendist, neil puudub ordineeritud preesterlus ja nad ei armasta sama palju Jeesuse ema Maarjat kui katoliku ja idakirikud.

• Rühmadel on erinevad arusaamad Jumala olemusest.
• Rühmadel on erinevad arusaamad Püha Vaimu olemusest ja tööst uskliku elus.
• Paavst on kõigi katoliiklaste juht. Teistel kirikutel on paavstiga sarnased juhid. Näiteks ida-ortodoksi kirikus nimetatakse neid patriarhideks. Veel teised rühmad lasevad igal kirikul ise otsustada.
• Mõned kristlased ütlevad, et naised ei tohi saada preestriteks või pastoriteks.
• Mõned kristlased ütlevad, et abielus inimesed ei tohi saada preestriks.
• Mõned kristlased ütlevad, et preestrid saavad patud andeks anda, andes välja Jumala andeksandmise, teised ütlevad, et ainult Jumal saab seda teha.
• Tänapäeval on ateismi tõus ja traditsioonilise kristliku loomisloo teaduslik vaidlustamine pannud mõned uskuma "noore maa kreatsionismi" ehk Piibli esimeste peatükkide sõna-sõnalisele tõlgendamisele, teised aga väidavad, et need Piibli osad ei ole sõna-sõnalt tõesed, vaid pigem luule.
• Enamik kristlasi peab pühapäeval jumalateenistust, kuid mõned usuvad, et laupäev on tõeline "hingamispäev" ja seda tuleks pidada.
• Mõned kristlased usuvad, et ristimine peab tähendama täielikku vee alla minekut, teised panevad veidi vett pähe.
• Mõned kristlikud rühmad ristivad lapsi, samas kui baptistid ristivad ainult neid, kes on ise otsustanud Jeesusele järgneda.

Pildikomplekt mitmete kuulsate kristlaste jaoks erinevatest valdkondadest

Demograafia

Hinnanguliselt on kristlasi umbes 2,2 miljardit, kes jagunevad umbes 34 000 erinevasse konfessiooni, seega on kristlus maailma suurim religioon. Kristlaste osakaal maailma rahvastikust on viimase saja aasta jooksul olnud umbes 33%. See on põhjustanud kristluse leviku kogu maailmas, peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas. See on endiselt peamine religioon Euroopas, Ameerikas, Filipiinidel ja Lõuna-Aafrikas. Siiski on see mõnes piirkonnas vähenemas, mõned neist on; Okeaania (Austraalia ja Uus-Meremaa), Põhja-Euroopa (koos Suurbritannia, Skandinaavia ja teiste paikadega), Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada Ontario, Briti Columbia ja Quebeci provintsid, Ameerika Ühendriikide lääne- ja põhjaosa ning osa Aasiast (eriti Lähis-Ida, Lõuna-Korea, Taiwan ja Macao).

Enamikus arenenud maailma riikides on viimastel aastakümnetel vähenenud nende inimeste arv, kes käivad kirikus, kuid väidavad end olevat kristlased. Mõned usuvad, et see on tingitud ainult sellest, et paljud ei kasuta enam regulaarset liikmelisust, näiteks kirikutes, samas kui teised usuvad, et see on tingitud sellest, et inimesed võivad mõelda, et religioon ei ole enam oluline.

Oikumeenia

Enamik kirikuid on pikka aega näidanud, et nad tahavad olla tolerantsed teiste ususüsteemide suhtes, ja 20. sajandil on kristlik oikumeenia (eri taustaga kristlaste ühendamine) arenenud kahel viisil. Üks viis oli suurem koostöö rühmade vahel, näiteks protestantide Edinburghi misjonikonverents 1910. aastal, 1948. aastal protestantlike ja õigeusu kirikute poolt algatatud Kirikute Maailmannõukogu õigluse, rahu ja loomise komisjon ning sarnased riiklikud nõukogud, näiteks Austraalia Kirikute Rahvuslik Nõukogu koos rooma-katoliiklastega.

Teine võimalus oli erinevate kirikute liitude loomine, et nad saaksid ühineda. Kongregatsionalistlik, metodisti ja presbüterlik kirik ühinesid 1925. aastal Kanada Ühendatud Kirikuks ja 1977. aastal Austraalia Ühendatud Kirikuks. Lõuna-India kirik moodustati 1947. aastal anglikaani, metodisti, kongregatsionalistliku, presbüterliku ja reformitud kiriku liitmisel. Ja muid selliseid moodustamisi on aastate jooksul teinud erinevad kristlikud rühmad.

Seotud leheküljed

• Christian
• Katoliiklus
• Usuvabadus
• Judaism
• Islam