Nelipühitsus on evangeelse kristluse üks usunditest. See usub isiklikku kogemust Jumalaga Püha Vaimu ristimise kaudu (Apostlite teod 2:38); see on sama, mis Piibli kirjelduses nelipüha päeval. Nelipühitsus on sarnane karismaatiliste rühmadega, kuid see tekkis varem ja eraldus peamistest kirikuharudest. Karismaatilised kristlased kaldusid vähemalt alguses jääma oma konfessioonidesse ja ei eraldunud.

Ajalugu ja tekkimine

Nelipühitsus kui eraldi liikumine sai alguse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, eriti Ameerika Ühendriikides. Liikumise varaseid etappe iseloomustas rõhk isiklikule usuelule, vaimulikele kogemustele ja sõnumile uuestisünnistest ning Püha Vaimu andidest. Esimesed suured liikumised ja kirikud, mis nelipühitsuse nimetust kasutasid või temast lähtusid, tekkisid 1900.–1930. aastatel, pärast mis järgis tugev rahvusvaheline levik.

Peamised õpetused ja usutunnistused

  • Püha Vaimu ristimine: usutakse, et see on iseseisev kogemus evangeelse ristimise ja usu kõrval, mis tugevdab usku ja annab võime Jumala teenimiseks.
  • Vaimulised anded: rõhutatakse Püha Vaimu andide olemasolu ja toimimist, näiteks keeltes rääkimine, profetiseerimine, tervendamine ja imeteod.
  • Isiklik suhe Jeesusega: rõhk on isiklikul pöördumisel, pattude tunnistamisel ja usu väljendamisel igapäevaelus.
  • Pühad sakramendid ja teenistus: paljud nelipühitsuslikud kirikud praktiseerivad ristimist ja viimset õhtusöömaaja variatsioone, kuid sakramentidele antakse sageli erinev tähendus võrreldes traditsiooniliste konfessioonidega.

Tavad, jumalateenistused ja teenistus

Nelipühitsuslikud jumalateenistused on sageli elavad ja emotsionaalsed: kasutatakse kaasaegset muusikat, vabadust vaimulike väljendite osas ning rõhutatakse tunnistamist ja kogemustepõhist teenimist. Teenistustel võib olla oluline koht ka tervendamis- ja palveistungitel, kus otsitakse Püha Vaimu juhtimist ning tervenemist nii vaimsel kui füüsilisel tasandil.

Erinevused karismaatilise liikumisega

Kuigi nelipühitsus ja karismaatiline liikumine jagavad paljusid rõhuasetusi (nt Püha Vaimu anded), on mõningaid olulisi erinevusi:

  • Nelipühitsus tekkis ja kasvas sageli eraldi denominatsioonina, samas kui karismaatilised kristlased jäid algselt tihti oma konfessioonidesse (katoliku, luterliku jt) ning püüdsid tuua karismaatilisi kogemusi olemasolevatesse kirikutesse.
  • Õpetuse fookus ja terminoloogia võivad erineda: nelipühitsus rõhutab sageli Püha Vaimu ristimist kui teist märgatavat kogemust pärast uskumist.

Leviku ja tänapäeva olukord

Nelipühitsuslikud kirikud on tänapäeval üle maailma laiali — eriti Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja osa Aasias on nad kiiresti kasvanud. Paljud rahvusvahelised misjoniorganisatsioonid ja suured kirikud on nelipühitsuse mõjul tugevnenud ning liikumine on mõjutanud laiemalt ka teiste kristlike suundade teenimiskorda, muusikat ja teoloogilist mõtlemist.

Kriitika ja arutelud

Nelipühitsust on kritiseeritud mitmel põhjusel: mõned usuvad, et rõhutamine vaimuliste nähtuste üle võib viia tasakaalustamatuse või emotsionaalse ülevuse poole; teised tõstatavad küsimusi õpetuse ja piibellikku seletuse kohta keeltes rääkimise ja muude väidetavate imetegevuste osas. Samuti on arutelusid mari privatiseerimise, juhtimismudelite ning teoloogilise täpsuse üle.

Kes võiksid liigutusega tutvuda

  • Inimesed, kes otsivad isiklikku vaimset kogemust ja sügavamat tööd Püha Vaimuga.
  • Nad, kes hindavad elavat jumalateenistust, muusikat ja kaasaegset vormi.
  • Kriitiliselt meelestatud otsijad, kes soovivad võrrelda õpetusi Piibli ja traditsioonidega ning küsida küsimusi iseloomu, viljakuse ning kogukonna elujõulisuse kohta.

Tervikuna esindab nelipühitsus laia ja mitmekesist evangeelset liikumist, mille keskmes on Püha Vaimu roll usuelus, kristlase igapäevaelus ja koguduse teenimises. Liikumise sees on palju erinevaid traditsioone, rangingust ja rõhuasetusi, mistõttu on kasulik uurida nii kohalikke kogudusi kui ka rahvusvahelisi allikaid, kui soovitakse teemat põhjalikumalt mõista.