Katoliiklus: definitsioon, õpetus ja globaalne levik

Katoliiklus on katoliku kirikute traditsioonid ja uskumused. See viitab nende teoloogiale, liturgiale, moraalile ja vaimsusele. Mõiste viitab tavaliselt kirikutele, nii lääne- kui ka idakirikutele, mis on täielikus ühenduses Püha Tooliga. Katoliiklus hõlmab nii usulisi õpetusi ja sakramentaalset praktikat kui ka mitmesuguseid pühendunuid eluviise — preestrid, mungad, nunnad ja laikudest koosnevad kogukonnad. Selle tuum on Jeesuse Kristuse järgimine läbi kiriku õpetuse ja sakramentide, mis katoliiklaste jaoks vahendavad armu ja ühendust Jumalaga.

2012. aastal oli kogu maailmas üle 1,1 miljardi katoliiklase. See moodustab üle 17% maailma elanikkonnast. Hilisemates hinnangutes (näiteks 2018–2019) on katoliiklaste arv olnud umbes 1,3 miljardit, kusjuures määravaks on rahvastiku kasv Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja osades Aasias.

Sõna "katoliiklus" tuleneb kreekakeelsest sõnast catholikismos (καθολικισμός). See tähendab "terviku järgi". Termin rõhutab kiriku universaalset (katholikos = "üleriigiline, üldine") iseloomu — õpetuse ja sakramentide mõttes suunatust kogu kristlaskonna jaoks.

Õpetus ja põhikontseptsioonid

Katoliku õpetuse keskmes on Kolmainu Jumal (Isa, Püha Poeg ja Püha Vaim), Jeesuse Kristuse pääste töö, Piibel ja apostlik traditsioon ning sakramentide tähtsus. Katoliku kirik rõhutab sakramentide rolli kui nähtavaid armu vahendeid; peamised sakramendid on ristimine, armulau, kinnitamine, pattude andeksandmine (pihi sakrament), abielu, preestriamet (pühitsemine) ja viimse õnnistuse sakrament (haigete õnnistamine).

Kiriklik struktuur ja juhtimine

Katoliku kiriku hierarhia keskmes on paavst, kes istub Roomas ja keda peetakse Püha Peetruse järglaseks. Paavsti kõrval on kardinalid, piiskopid ja preestrid. Kirik jaguneb piiskopkondadeks ning kogudusteks. Lisaks ladina (lääne) riitusele eksisteerib ka palju idakatoliiklikke rituaalseid traditsioone, mis tunnustavad paavsti autoriteeti, kuid järgivad eri liturgilisi ja kanonilisi tavasid.

Liturgia, palve ja vaimsus

Liturgiline elu, eelkõige missa, on katoliiklaste keskne jumalateenistus. Missa sisaldab sõna kuulutamist, pühakirjalugemist ja püha armu (Euharistia) tähistamist. Katoliku vaimsus katab laia spektri: kontemplatiivne palve, liturgiline palve, pihtimine, pühakute austamine ja palved neile, samuti palverännakud ja sakramentaalsete esemete kasutamine (nt ristid, ikoonid, reliikviad).

Ajalooline taust

Katoliiklus sai alguse esimesel sajandil Jeesuse ja apostlite ümber koondunud kristlastest. Läbi sajandite on kirik kujunenud olulise institutsiooni ning mänginud suurt rolli Euroopa, Lähis-Ida, Aafrika, Aasia ja Ameerikate ajaloos. Olulised pöördepunktid olid näiteks kiriku varajane konsolideerumine, keskaegne kiriku mõju, reformatsioon, Trento kirikukogu vastused 16. sajandil ning Vatikani I ja II kirikukogud, mis käsitlesid teoloogiast kuni modernse maailma väljakutseteni.

Põhilised traditsioonid ja rituaalid

Ladina (roomakatoliku) ritus — kõige levinum liturgiline traditsioon, mida praktiseeritakse enamikus katoliku kogudustes maailmas.
Idakirikud (nt Maronii, Ukraina, Süüria, Koptide katoliiklikud kirikud) — säilitavad oma liturgilised keele- ja kultuuritavasid, kuid on täielikus ühendes Püha Tooliga.

Sotsiaalõpetus ja kultuurimõju

Katoliku sotsiaalõpetus rõhutab inimväärikust, vaeste ja haavatavate kaitset, sotsiaalset õiglust ning rahu edendamist. Kirik on ajalooliselt panustanud haridusse, meditsiiniteenustesse ja humanitaarabisse läbi koolide, haiglate ja heategevuslike organisatsioonide võrgustiku. Samas on kirikul olnud ka vastuolulisi rolle poliitikas ja kultuuriküsimustes, mida arutatakse avalikult nii usu sees kui väljaspool.

Globaalne levik ja demograafia

Katoliiklus on tänapäeval üks maailma suurimaid usulisi traditsioone, tugevalt esindatud Lõuna-Ameerikas, Lääne-Euroopas, Filipiinidel, Aafrikas ja osa Aasias. Kuigi Euroopas on viimastel aastakümnetel nähtud sekulariseerumise märke, kasvab kiriku liikmete arv paljudes arengumaades, kus noorem rahvastik ja aktiivne kiriklik elu toetavad koguduste laienemist.

Tänapäeva väljakutsed ja dialoog

Kaasaegsel katoliiklusel on mitmeid väljakutseid: kiriku ja ühiskonna vaheline dialoog eetiliste küsimuste üle, seksuaalsuse ja perekonna teemad, preestrite puudus mõnes regioonis, skandaalid, mis on nõudnud läbipaistvuse suurendamist, ning vajadus kohaneda kiiresti muutuva maailmaga. Samal ajal jätkub interreligioosne ja ökumeeniline dialoog teiste kristlike konfessioonide ning teiste usunditega.

Oluline pärand ja tuntud tavad

Katoliiklus mõjutab kunstilist, arhitektuurilist ja kultuurilist pärandit maailmas — kirikud, katedraalid, muusika, maalid ja filosoofilised traditsioonid. Pühakute kultus, pühade päevade tähistamine ja palverännakud (nt Lourdes’, Santiago de Compostela) on jätkuvalt olulised praktikad paljude katoliiklaste elu- ja usuilmastikus.

Üldiselt on katoliiklus mitmekesine traditsioon, mis püüab säilitada apostlikku õpetust ja samal ajal vastata kohalike kogukondade vajadustele üle maailma.

Katoliiklaste osakaal 2005. aasta riikides

Omadused

Sõna "katoliiklus" viitab paljudele asjadele, sealhulgas tema religioossetele tõekspidamistele (mida nimetatakse "teoloogiateks" ja "doktriinideks") ja jumalateenistuse vormile (mida nimetatakse liturgiaks). Sõna viitab ka katoliku usuliste tõekspidamiste kohta eetika (asjad, mis on õiged ja valed). Samuti viitab see viisidele, kuidas katoliku usu liikmed oma usku elavad ja praktiseerivad.

Paljud inimesed kasutavad sõna "katoliiklus", et rääkida katoliku kiriku usutunnistusest, mille juhti nimetatakse "Rooma piiskopiks" ja sageli "paavstiks". Katoliku kirik asub Vatikani linnas, mis on väike iseseisev riik Roomas, Itaalias. Mõnikord viitab see sõna ka teiste kristlike kirikute uskumustele, sealhulgas ida-ortodoksi kirikutele, kellel on palju katoliku kirikuga sarnaseid uskumusi, kuid kes ei usu, et Rooma piiskop on nende juht.

Sõna "katoliiklus" kasutatakse sageli selleks, et teha vahet katoliku kristlaste ja teiste, protestantlikeks kristlasteks nimetatavate uskumuste vahel. Katoliku ja õigeusu kirikud kasutavad uskumuste kindlaksmääramiseks kirikujuhte, keda nimetatakse piiskopideks. Protestandid aga kasutavad uskumuste kindlaksmääramiseks sageli iga liikme enda arusaama Piiblist. Protestandid kasutavad Piibli mõistmiseks 16. sajandi protestantliku reformatsiooni suuniseid. See on maailma suuruselt teine religioosne konfessioon sunniitide järel.

Kust tuli sõna "katoliiklane"

Vanim dokument, milles kasutatakse nime "katoliku kirik", on Ignatiuse kirjutatud kiri. Ignatius elas Antiookia iidses linnas. Aastal 107 kirjutas Ignatius kirja, mis oli adresseeritud kristlikule kogukonnale iidses Smürna linnas. Selles kirjas julgustas Ignatius kristlikku kogukonda olema lojaalne oma juhile, piiskopile. Ignatius kirjutas:

"Kus iganes on piiskop, seal olgu ka rahva hulk, nagu ka katoliku kirik on seal, kus on Jeesus Kristus."

Rühmad, kes nimetavad end "katoliiklaseks"

Paljud erinevad kristlaste konfessioonid (rühmad) nimetavad end "katoliiklasteks". Sageli on neil rühmadel erilised uskumused oma juhtide, mida nimetatakse piiskoppideks, kohta. Nad usuvad, et Jeesus Naatsaretlane (keda kristlased usuvad Jumala Pojaks) määras esimesed piiskopid, kes määrasid tulevased piiskopid, kes lõpuks määrasid iga kogukonna praegused piiskopid. Seda juhtide ametisse määramist nimetatakse "apostellikuks pärimuseks".

Rühmad, kes kasutavad enda kohta mõistet "katoliiklane", on:

katoliku kirik, mida nimetatakse ka roomakatoliku kirikuks.
Ida- ja ida-ortodokssed
Vana katoliku, anglikaani ja mõned luterlikud ja muud rühmad.
Kogukonnad, kes usuvad, et nad on kaotanud oma "apostelliku järglase", kuid palusid mõnel teisel kogukonnal "ordineerida" nende jaoks uusi juhte. ("Ordineerimine" või "pühitsemine" on sõna tseremoonia jaoks, mis teeb piiskopi või uue usuliidri.)

Mitte kõik kogukonnad ei usu, et teised kogukonnad kasutavad mõistet "katoliiklane" õigesti. Samuti ei usu kõik kogukonnad, et teistel kogukondadel on ka apostellik suktsessioon. Näiteks katoliku kirik usub, et ida-ortodoksidel on apostellik pärandamine. Samas ei usu katoliku kirik, et seda on ka anglikaani või luterlaste puhul.

Ida-ortodoksidel on sarnased uskumused anglikaanide ja luterlaste kohta. Mitte kõik ida-ortodokssed ei usu, et katoliku kirikul on apostellik õigusjärglus. Ida-ortodoksi kirikute eri liikmetel on erinevad arvamused.

Anglikaanid ja luterlased usuvad aga üldiselt, et kõik kristlased on osa "katoliku" kirikust. Need rühmad mõistavad mõistet "katoliiklane" väga erinevalt.

Ajalugu

Kuidas see algas

Katoliiklus sai alguse Jeesus Naatsaretlasest, juudi mehest, keda kristlased usuvad, et ta on Jumala Poeg, mis on kristlik uskumus, mida tuntakse kolmainsusena (Isa, Poeg ja Püha Vaim). Katoliiklased usuvad, et Jeesus on juudi kuninga Taaveti järeltulija ammustest aegadest. Jeesus löödi roomlaste poolt risti 33. aastal pKr. Katoliiklased usuvad, et Jeesus tõusis surnuist üles ja rääkis oma järgijatele, keda nimetatakse kaheteistkümneks apostliks. Samuti usuvad nad, et Jeesus tõusis taevasse ja saatis seejärel Püha Vaimu oma järgijate juhatamiseks sündmuse ajal, mida tuntakse nelipühana.

Üks tema järgijatest, apostel nimega Püha Peetrus, määrati Jeesuse poolt juhiks ja hiljem sai temast esimene paavst ehk Rooma piiskop, kuid peagi pärast seda võeti ta Roomas vangi ja suri märtrisurma. Katoliiklased usuvad, et pühale Peetrusele anti "taevariigi võtmed", mis tähendab, et Jeesus tegi temale ja apostlitele ülesandeks pattude andeksandmise. Katoliiklased usuvad, et püha Peetrus andis Kristuse poolt talle antud apostelliku võimu (võime pühitseda preestreid ja pühitseda armulaua) edasi paavstidele, kes jätkavad võimu edasiandmist paavstiameti kaudu tänapäevani. Praegusel ajal on paavst Franciscus, kes on katoliku kiriku juht. Sõna paavst tuleneb ladinakeelsest sõnast "isa".

325. aastal leppis esimene Nikaia kirikukogu kokku, kuidas kirikut korraldada. Konsiilium leppis kokku, et kirikul on viis patriarhi (patriarh oli kiriku kõrgeim juhi tüüp). Need viis juhti olid Rooma (paavst), Aleksandria, Antiookia, Konstantinoopoli ja Jeruusalemma peapiiskopid. Rooma patriarhi austati kui "esimest võrdsete seas".

Vaidlused kiriku sees

Aja jooksul eraldusid katoliku kirikust mitmed rühmad erinevate teoloogiliste arvamuste tõttu. See põhjustas kirikust lahkulööke, mida nimetatakse skismaideks. Enamik skismaid juhtus seetõttu, et inimestel olid erinevad arusaamad sellest, mis on tõde.

451. aastal toimus kiriklik lõhe, kui kõik kirikujuhid, kes kogunesid Kirikukogul Kaltsedoni linnas, ekskommunikeerisid (lõid välja) kolm juhti, sest nad olid monofüsitismi poolt ega nõustunud seisukohaga, et Jeesusel oli kaks loomust (täielikult jumalikku ja täielikult inimlikku). Need kolm olid Egiptuse, Süüria ja Armeenia piiskopid. Loomulikult ei nõustunud ka need kolm piiskoppi sellega, et neid ekskommunikeeriti, nii et nende alluvuses olevaid kirikuid tuntakse tänapäevalgi idapoolsete õigeusu kirikutena.

1054. aastal eraldus katoliku kiriku idapoolne osa Ida-Lääne skisma käigus. Paavstile järgnenud kirik Lääne-Euroopas sai tuntuks kui Rooma-Katoliku Kirik. Ülejäänud maailma kirikud, mis ei arvanud, et paavst peaks kõiki kristlasi juhtima, said tuntuks õigeusu kirikuna. "Õigeusklik" tähendab "õige usk"; kuna nad usuvad, et nad on säilitanud varakiriku õpetusi, roomakatoliiklased aga mitte.

Järgmine suur lahkulöömine oli protestantlik reformatsioon. Protestandid astusid vastu Rooma kiriku kehtivale keskvõimule ja lükkasid tagasi paljud tavad, uskumused ja distsipliinid. Reformatsioon sai alguse Saksamaal, kus Martin Luther saatis kirikule oma muutmisnõuded. Euroopa poliitika tõttu toetasid paljud rahvad Lutherit. Luterlik kirik sai alguse. Hiljem sai alguse kalvinistlik ehk presbüterlik kirik.

Inglismaal asutas kuningas Henry VIII anglikaani kiriku. Ta tahtis oma esimesest naisest lahutada; kuid paavst ei lubanud seda, kuna abielu oli kehtiv. Alguses oli kuningas Henry VIII kirik, Inglismaa kirik, väga sarnane katoliku kirikule. Peamine erinevus seisnes selles, et kiriku pea oli kuningas, mitte paavst. Hiljem, tema poja Edward VI ajal, muutus anglikaani kirik rohkem reformitud ehk protestantlikuks. Anglikaanid ja mitmed teised protestantlikud konfessioonid usuvad endiselt, et nad on reformitud katoliiklased. Puritanism tekkis anglikaanide seas, kes arvasid, et reformid ei läinud piisavalt kaugele.

Pärast reformatsiooni tekkisid paljud teised kirikud, sest varasemate protestantlike õpetuste uskumuste ja tavade üle tekkisid erimeelsused. USA 2010. aasta religioossete koguduste ja liikmeskonna uuringu kohaselt moodustab see enamiku protestantlikest konfessioonidest Ameerika Ühendriikides. Neid on umbes 314 000. Kaks näidet nendest protestantlikest (või reformitud) kirikutest on metodisti ja baptisti kirikud.

Religioossed uskumused

Samad aspektid katoliiklaste ja teiste kristlaste

Kümme käsku
Usk, et Jumal teab kõike, et Jumalal on piiramatu võim ja et kõik, mida Jumal teeb, on hea.
Usk, et Jeesus Kristus suri maailma pattude eest, tõusis üles ja ühel päeval "tuleb ta jälle kirkuses, et mõista kohut elavate ja surnute üle".
Jumala kummardamise tähtsus.
Piibli eksimatus

Mis erineb idapoolsetest õigeusklikest kristlastest

Rooma piiskopi (tuntud ka kui paavst) ülemvõimu.
Filioque-klausel (Nikaia usutunnistus)

Mis erineb peavoolu protestantidest

Katoliiklased usuvad Kristuse tegelikku kohalolekut armulauas (seda nimetatakse transsubstantiatsiooniks).
Rooma-katoliiklased usuvad, et Jumal annab patud andeks lepitus-sakramendi (meeleparanduse) kaudu, mis viiakse läbi preestri kaudu, samas kui enamik protestante ei usu sellesse sakramendisse.
Rooma-katoliiklased usuvad, et oluline on elada Pühakirja ja traditsiooni järgi, millest lähtub kiriku õpetus (piiskopid, kes on ühenduses paavstiga), samas kui enamik protestante usub Sola Scriptura (ainult Piiblit).
Rooma-katoliiklased usuvad, et paavsti autoriteet (väga konkreetsetel, pidulikel juhtudel, mida nimetatakse "ex Cathedra") ja Piibel on eksimatu, samas kui enamik protestante usub eksimatu Piiblile, kuid mitte eksimatu paavstile. Paavsti eksimatus on katoliku kiriku ajaloos kahel korral kuulutatud eksimatuks. Üks kord, kui väideti, et Maarja on ilma patuta eostatud, ja teine kord, kui väideti, et Maarja võeti taevasse ihu ja hingega.
Rooma-katoliiklased kasutavad piiblit, mis sisaldab sageli mõningaid tekste, mida protestandid tavaliselt ei kasuta. Kõige tuntumaid neist nimetatakse deuterokanonilisteks raamatuteks.
Rooma-katoliiklased austavad pühakuid, eriti Neitsi Maarjat (Jumalaema). "Pühakute austamine" tähendab, et roomakatoliiklased austavad pühakuid (inimesi taevas) eriliselt, sest nad usuvad, et pühakud võivad nende eest otse Jumala poole palvetada. Paljud protestandid ei tee seda, sest nad peavad "pühakute austamist" "pühakute kummardamiseks". Kuna nad usuvad, et kummardada tuleks ainult Jumalat, siis nad ei austa. Paljud protestandid ei usu ka lihtsalt, et igasugune austamine on vajalik.
Katoliiklastel on välja töötatud marioloogia, samas kui enamikul protestantidel seda ei ole.

Küsimused ja vastused

K: Mis on katoliiklus?

V: Katoliiklus on katoliku kirikute traditsioonid ja uskumused, sealhulgas nende teoloogia, liturgia, moraal ja vaimsus.

K: Kui palju oli 2012. aastal katoliiklasi kogu maailmas?

V: 2012. aastal oli maailmas üle 1,1 miljardi katoliiklase.

K: Kui suure osa maailma rahvastikust moodustab katoliiklus?

V: Katoliiklus moodustab üle 17% maailma rahvastikust.

K: Milline on sõna "katoliiklus" päritolu?

V: Sõna "katoliiklus" tuleneb kreekakeelsest sõnast catholikismos (καθολικισμός), mis tähendab "terviku järgi".

K: Kas kõik katoliku kirikud on täielikus osaduses Püha Tooliga?

V: Jah, termin "katoliiklus" viitab tavaliselt nii lääne- kui ka idakirikutele, mis on täielikus osaduses Püha Tooliga.

K: Mida hõlmab katoliiklus?

V: Katoliiklus hõlmab katoliku kirikute traditsioone ja uskumusi, samuti nende teoloogiat, liturgiat, moraali ja vaimsust.

K: Mis on Püha Tool?

V: Püha Tool on katoliku kiriku keskvalitsus, mis hõlmab paavsti ja Rooma kuuriat.