Anglikaanius on kristluse sees olev konfessioon, mida moodustavad peamiselt Inglismaa kirik ja anglikaani osaduskond — see hõlmab ka mitmeid autonoomseid anglikaani kirikuid üle maailma. Mõiste anglikaanius tähistab neid kogudusi ja inimesi, kes on aktsepteerinud Inglise reformatsiooni tulemusi ning on säilitanud seose Inglise kiriku ajaloolise doktriini ja korraldusega.

Ajalugu

Anglikaani kiriku tekkimist mõjutas terve rida ajaloolisi sündmusi. Inglise reformatsiooni käigus säilitas Inglismaa kirik palju varasemat katoliku vaimulikkust — sealhulgas piiskopid, preestrid ja diakonid — ning suure osa liturgiast ja sakramentaalsest elust. Otsustavaks pöördepunktiks oli paavsti kõne- ja ülemvõimu otsene tagasilükkamine Inglismaa kiriku suhtes, eriti kuningas Henry VIII valitsemise ajal (16. sajandil) ning sellele järgnenud seadusandlike aktidega (näiteks Act of Supremacy).

Elizabeth I valitsusajal kujunes välja nn Elizabethi kompromiss (Elizabethan Settlement), mis püüdis leida tasakaalu traditsiooni ja reformi vahel. Anglikaani identiteedi ajalooline termin on ladinakeelne ecclesia anglicana, mis on dokumenteeritud vähemalt alates aastast 1246 ja tähendab sõna-sõnalt "inglise kirik" (keskaegne ladinakeelne väljend).

Õpetus ja liturgia

Anglikaanluse õpetus paikneb mitmel tasandil: pühakiri, traditsioon ja mõistus on sageli nimetatud kui olulised alused (sagedalt nimetatakse seda ka Richard Hookeri väljendiga kolmejalgsena). Liturgias on anglikaani kirikul tugev traditsioon: paljud kirikud kasutavad Book of Common Prayer tüüpi jumalateenistuse vorme, mis annavad ühise raamistiku pühitsemiseks, palveks ja sakramentide jagamiseks.

  • Sakramentaalsus: anglikaanlus tunnistab tavapäraselt vähemalt kahte "suurt" sakramenti — ristimine ja armulaud — ning palju kirikuid käsitlevad teisigi kui sakramente (õpetus, abielu, ordineerimine, palve haigete jaoks vms).
  • Piibel ja artiklid: Pühakiri on õpetuse aluseks; ajalooliselt mängisid olulist rolli ka Thirty-Nine Articles ja muud reformatsiooniajast pärit usulised kokkuvõtted.
  • Mitmekesine liturgia: on nii nn "high church" (liturgiline, ritualistlik, rikas sakramentaalne kujundus) kui "low church" ja "broad church" suundi, mis rõhutavad erinevaid rõhuasetusi jumalateenistusel ja õpetuses.

Organisatsioon ja maailmakirik

Anglikaanlus ei ole ühe keskse autoriteedi all; see koosneb autonoomsetest rahvuslikest või piirkondlikest kirikutest, mida nimetatakse provintsideks. Ühendusena tuntakse neid sageli kui Anglikaani Osaduskonda (Anglican Communion). Iga provints on iseseisev, kuid paljud tunnevad end osana laiemast traditsioonist ning on teoloogiliselt ja ajalooliselt seotud Canterbury peapiiskopiga kui tähendusliku, kuigi mitte hierarhiliselt käskiva, vaimse figuuriga. Provintsid kogunevad aeg-ajalt sellistel foorumitel nagu Lambeth Conference, kus arutatakse ühiseid teemasid.

Kiriklik struktuur põhineb episkopaalsel korraldusel: piiskopid, preestrid ja diakonid teenivad kohalikes kogudustes ning on osa apostellikust järjepidevusest, mille paljud anglikaanid peavad oluliseks.

Mitmekesisus ja tänapäevased küsimused

Anglikaanlus on teoloogiliselt ja kultuuriliselt väga mitmekesine — sees on nii traditsioonilisemaid "high church" ja katoliku-taolisi gruppe kui ka liberaalsemaid ja evangeelsemaid "low church" suundi. See mitmekesisus on rikkaid võimalusi, ent ka pingeallikas seoses kaasaegsete küsimustega:

  • ordineerimine ja pühitsemine (näiteks naiste ordineerimine ja naiste piiskopiks pühitsemine on mitmes provintsis aktsepteeritud, kuid teistes vaidlustatud);
  • vaated seksuaalsusele ja perekonnale — erinevad kirikud on võtnud eri seisukohti samasooliste paaride ja nende kogukonna rolli kohta;
  • suhted teiste kristlike konfessioonidega — anglikaanlus püüab tihti olla sillaks roomakatoliikluse ja protestantismi vahel, mistõttu nimetatakse seda mõnikord ka “keskteeks” (via media); samas ei olda sellega alati päri ega tunnistata automaatselt protestantlikuks konfessiooniks.

Oma nägu ja pärand

Anglikaanlus on mõjutanud tugevalt nii Inglismaa kultuuri kui ka paljude teiste riikide kiriklikku ja ühiskondlikku elu — haridusasutused, heategevus, muusika- ja liturgiline pärand ning teoloogiline mõtlemine. Sõna "anglikaani" kasutatakse laialdaselt inimeste, institutsioonide, kirikute, traditsioonide ja ideede kirjeldamiseks, mis on kujunenud riiklikult asutatud Inglismaa kiriku ja anglikaani osaduskonna mõjul — need kirikud on sageli ühenduses omavahel, kuid säilitavad oma autonoomia.

Kokkuvõtlikult on anglikaanius rikkalik ja mitmekesine kristlik traditsioon, mis püüab säilitada sidet ajaloolise kiriku struktuuridega ja samal ajal reageerida kaasaegse maailma küsimustele. Selle ajaloolised juured, liturgiline pärand ja geograafiline levik teevad sellest olulise osa tänapäeva kristlusest.