John Wesley (1703-1791) oli üks metodisti kiriku asutajatest. Ta oli anglikaani vaimulik ja kristlik teoloog, kes juhtis metodisti liikumist selle varajases ajajärgus. Wesley elu ja teenistus jagunevad sageli kolme perioodi: õpingud ja Oxfordi „Püha Klubi” (Holy Club) asutamine, misjonitöö Savannah's, Georgia osariigis ning pikk ja viljakas tegevus Inglismaal pärast tagasipöördumist. Kogu elu jooksul leidis Wesley, et tema töö jäi Inglismaa kiriku raamidesse; tema enda sõnul jäi tema liikumine hästi anglikaani kiriku piiridesse.
Varane elu ja Oxford
Wesley sündis 1703. aastal Epworthis, Lincolnshire'is, perekonnas, kus religioossus ja haridus mängisid suurt rolli. Ta õppis Oxfordis, kus tema ja tema vend Charles koos sõpradega moodustasid nii‑öelda „Püha Klubi” — organiseeritud rühma, mis pühendus piiblitundidele, palvetele ja heategevusele. See rühm sai hiljem nimest „metodistid” tuntuks, sest liikmed rakendasid oma kristlikku elu korrapäraste meetodite järgi.
Savannah ja pöördepunkt
Pärast ordinatsiooni läks Wesley misjonitööle Ameerikasse, Savannah'sse, Georgia osariiki. Sealsete raskuste ja kirikliku vastuseisu tõttu naasis ta Inglismaale pettununa. Aastal 1738 toimus tema elus pöördepunkt – nn Aldersgate'i kogemus, kus tal tekkis selge kindlustunne oma lunastuse ja armu kohta. Ta kirjeldas seda kui hetke, mil tema süda „omaette kummaliselt soojaks sai” ja ta sai selguse usu aluseks oleva asjaolude kohta. See kogemus tõi tema õpetusse tugeva rõhuasetuse isiklikule usukogemusele ja lunastuse veendumusele.
Meetod ja organiseerimine
Pärast Aldersgate'i hakkas Wesley aktiivselt väljapool kirikuruume jutlustama — katuseta leidis ta kuulajad rehete õues, teetanude juures ja teistel avalikel kohtadel. Ta lõi metodisti liikumise organisatsioonilise aluse: ühendused (societies), klassid (class meetings) ja band'id (väikesed vaimulikud tugigrupid), ning ta kasutas ringkäivaid (itinerant) jutlustajaid ehk „circuit riders”, et jõuda kiiresti paljude kogudusteni. See organisatsioon ja pidev rändamine võimaldasid liikmete kasvatamist, distsipliini ja laialdast äratustööd.
Teoloogia ja rõhuasetused
Wesley teoloogia rõhutas isiklikku usukogemust, armu toimimist ja püha elu püüet. Ta oli arminiuse pooldaja, vastandudes karmile ettevalmimisõpetusele, ning rõhutas prevenient ehk eelarmu (jumaliku algatuse) rolli inimeksistuses. Tema õpetuse keskmes olid:
- õigusus usus (justification by faith) — usu tähtsus inimese päästmiseks;
- pühaks kasvamine ehk Christian perfection — kristliku elu siht püüda armastusjärgset täiuslikkust ja pühadust;
- sõna ja sakramendid tähtsus — kuigi Wesley toetas uuenduslikke meetodeid, jäi ta anglikaani rituaalide ja sakramentide väärtustamise juurde.
Tegutsemine ühiskonnas ja pärand
Wesley ei piirdunud üksnes jutlustamisega. Ta asutas koole, korraldas heategevust, tegeles vanglate olukorra parandamise ja vaeste abistamisega ning astus välja orjuse vastu — ta kritiseeris orjapidamist ja avaldas selle kohta tekste, mis mõjutasid avalikku arvamust. Koos vennaga Charlesiga mõjutas ta ka kiriklikku muusikat: Charlesi laulud ehk hümnid said laialt kasutatavaks ja jäid metodisti traditsiooni osaks.
- Wesley koostas rohkesti kirjutisi, sealhulgas jutlusi ja ajalehti ning tuntud teoseid nagu «A Plain Account of Christian Perfection» (selgitus tema pühaks kasvamise õpetusest) ja Piibli selgitused (Notes on the New Testament).
- Teda iseloomustas erakordne rännakute aktiivsus: ta sõitis elus kümneid tuhandeid miile hobuse seljas ning pidas omale üle 40 000 jutluse (arvud on ligikaudsed, aga annavad aimu tema töömahust).
- 1784. aastal asus Wesley korraldama ametlikke ordinatsioonimenetlusi Ameerikas, mis hiljem aitas kaasa metodismi eraldumisele anglikaani kirikust, kuigi Wesley ise püüdis liikumist kirikus hoida.
John Wesley suri 2. märtsil 1791. Tema ajalooline mõju ulatub kaugele: metodismist kasvanud kirikud levisid üle maailma, tema organisatsioonilised põhimõtted ja rõhuasetus isiklikule usule ning sotsiaalsele kohustusele mõjutasid modernset protestantismi ja ühiskondlikke reforme.
