John Wesley
John Wesley (1703-1791) oli üks metodisti kiriku asutajatest. Ta oli anglikaani vaimulik ja kristlik teoloog. Ta oli metodisti liikumise varajane juht. Wesley elul oli kolm erinevat etappi. Esimene Oxfordi ülikoolis koos "Püha Klubi" asutamisega, teine siis, kui Wesley oli misjonipreester Savannah's, Georgia osariigis, ja kolmas pärast Wesley tagasipöördumist Inglismaale. Kogu oma elu jooksul jäi Wesley Inglismaa kirikusse. Ta ütles a, et tema liikumine jäi hästi anglikaani kiriku piiridesse.
Varajane elu
John Wesley sündis Epworthis, Inglismaal. Ta oli Oxfordi ülikooli lõpetanud Samuel Wesley poeg ja Inglismaa kiriku vaimulik. Aastal 1669 abiellus Samuel Susanna Annesleyga. Nii Samuel kui ka Susanna kasvasid üles samas linnas.
1696. aastal määrati Samuel Welsey Epworthi rektoriks. Seal sündis John. Wesley laste varajase hariduse andsid nende vanemad Epworthi pastoraadis. Iga last, sealhulgas tüdrukuid, õpetati lugema niipea, kui nad oskasid kõndida ja rääkida.
Oma varases nooruses oli John Wesley'l sügav religioosne kogemus. Viieaastaselt päästeti John põlevast pastoraadist. See pääsemine jättis talle sügava mulje. Ta pidas end Jumala jaoks eristatud, "põlemisest välja rebitud märgiks".
John võeti vastu Charterhouse'i kooli Londonis. Seal elas ta (mõnda aega) seda usuelu, mida ta oli kodus õppinud. Tema elulookirjutaja Tyerman ütleb, et ta läks Charterhouse'i pühakuna, kuid muutus hooletuks usuliste kohustuste täitmisel ja lahkus sealt patustajana.
John Wesley
Oxfordi üliõpilane
Juunis 1720 astus Wesley Christ Churchi, Oxfordi ülikooli, kus ta sai 40 naelsterlingi aastaraha kui Charterhouse'i stipendiaat. Tema tervis oli kehv ja tal oli raske hoida end võlgadest eemal. Seal järgis ta koos oma venna Charlesiga ranget usuelu. Ta käis sageli kirikus, palvetas ja aitas inimesi. Ta külastas vangide vanglaid. Mõned neist olid hukkamõistetud. Ta koostas 1721. aastaks õppimise, jumalateenistuse ja jumalateenistuse ajakava igaks nädalapäevaks. Seda võib veel näha tema varaseimast päevikust 15. aprillist 1725 kuni 12. veebruarini 1727. Wesley vennad ja mõned teised tema "Püha klubi" õpetlased nimetati "metodistideks", sest nad järgisid seda ranget eluviisi.
Misjonär Gruusias
John ja Charles läksid Gruusiasse anglikaani kiriku misjonipreestriteks. Nende lootus paljude indiaanlaste ristiusku pööramiseks ei täitunud. Pärast Johni ebaõnnestunud armulugu pöördusid vennad koju tagasi. Atlandi ookeani ületamise ajal oleks tugev torm nende paat peaaegu uppunud. John oli väga hirmul, kuid märkas, et mõned moraavia kristlased olid rahulikud. See pani teda mõtlema, et tema usk ei ole sama, mis nende oma. Nad olid kindlad, et Jumal on nende patud usu kaudu Kristusesse andeks andnud.
Taastumise algus
1738. aastal kuulis ta Lutheri eessõna Rooma kirjale ja kirjutas nüüdseks kuulsaks saanud read: "Ma tundsin, et mu süda on kummaliselt soojenenud". Ta teadis siis, et Jumal on talle andeks andnud ja et ta on Jumala poolt vastu võetud. See muutis tema teenistuse revolutsiooniliselt. Charlesil oli umbes samal ajal sarnane päästekogemus. John Wesley kirjutas palju raamatuid Pühakirja ja kristliku elu kohta. Charles Wesley aitas teda paljude laulude kirjutamisel, mida ta kirjutas. Need hümnid toetasid sõnumit, mida John jutlustas.
Isiksus ja tegevus
Wesley reisis pidevalt, tavaliselt hobuse seljas. Ta jutlustas paljudele inimestele. Mõne aja pärast käskisid mõned anglikaani juhid tal oma kirikutes mitte jutlustada. Pärast seda jutlustas ta õues. Mõnikord kuulasid tema jutlusi tuhanded inimesed. Tema järgijad jäid anglikaani kirikusse, kuid moodustasid "ühinguid", et üksteist usus aidata. Liikumise kasvades uuris ja saatis Wesley välja jutlustajaid, alustas heategevusorganisatsioone ja hoolitses haigete eest.
Tema järgijaid kutsuti metodistideks. Nad levisid paljudesse riikidesse. Peagi oli neid palju ka Ameerika kolooniates. Pärast Vabadussõda oli Ameerikas vähe anglikaani preestreid. Wesley saatis sinna kaks superintendenti metodistide eest hoolitsema. Lõpuks said metodistid nii Ameerikas kui ka Inglismaal eraldi konfessiooniks.
