Inglise kirik (Church of England) on Inglismaa juhtiv kristlik kirik. See on seadusega asutatud kirik: selle ametlikuks juhiks on Inglismaa monarh (varem Elizabeth II; alates 2022 kuningas Charles III). Inglise kirik on anglikaanikirikukoguduse emakirik ning tema peakorter asub Londonis Westminsteris asuvas Church House'is.

Ajalugu

Inglise kiriku ajalugu ulatub tagasi keskajasse, kuid tema eraldumine Rooma katoliku kirikust sai otsustavaks 16. sajandil. Kuninga Henry VIII ja parlamenti kaudu kehtestati kuninga ülemvõim (Act of Supremacy, 1534), mis tõi kaasa poliitilise ja kirikliku eraldumise paavstist. Järgnesid usulised ja liturgilised reformid, mille tulemuseks oli Elizabeth I valitsemisajal (Elizabethan Settlement, 1559) kujunenud eripära – säilitada paljuski katoliku traditsioone, kuid rakendada protestantlikke õpetuslikke reforme.

17.–19. sajandil kujunes Inglise kirik edasi nii usu- kui ka avaliku eluga seotud institutsioonina. 19. sajandi Oxfordi liikumine tõi kirikus tagasi katoliku traditsiooni elemente, samas kui reformatsioon ja protestantliku reformatsiooni pärand (sh kolmkümmend üheksa artiklit ja ühine palveraamat) jäid olulisteks juhisteks.

Õpetus ja liturgia

Inglise kirik iseloomustub sageli kui samaaegselt katoliiklik ja reformitud. Ta rõhutab nii apostlikku järjepidevust kui ka reformatsioonist pärit piibellikku õpetust.

  • Katoliiklik – inglise kirik peab end osaks Jeesuse Kristuse universaalsest kirikust, rõhutades sidet varajase apostliku kirikuga ja traditsiooniliste usutunnistustega nagu apostlite usutunnistus, nikaia usutunnistus ja ateanaatlik usutunnistus.
  • Reformitud – kirikut on kujundanud 16. sajandi õpetuslikud ideed ning sellest kõnelevad selgelt kolmkümmend üheksa artiklit ning ühine palveraamat, mis reguleerib jumalateenistuse korda ja liturgiat.

Õpetuses pannakse rõhku Piiblile, sakramentidele (eriti ristimisele ja armulaua tähendusele), apostlikule järjepidevusele ja liturgilisele elule. Samal ajal on anglikanismil lai spekter teoloogilisi ja liturgilisi väljendusi — alates anglo‑katoliiklikust traditsioonist kuni liberaalsema ja evangeelse pühendumiseni Piiblile.

Struktuur ja juhtimine

Inglise kirik on organiseeritud parishes (kogudused), dioceses (piiskopkonnad) ja kahe provintsi (Canterbury ja York) süsteemi alusel. Provintside eesotsas on vastavalt Canterbury peapiiskop (Archbishop of Canterbury) ja Yorki peapiiskop. Praktikas on suur roll piiskoppidel, preestritel ja koguduse nõukogudel.

Kiriku seadusandlik ja juhtiv organ on General Synod, mis koosneb kolmeks jaotusest: House of Bishops (piiskoppide maja), House of Clergy (vaimulike maja) ja House of Laity (maailikute maja). General Synod menetleb canons'e, liturgiat, usupõhimõtteid ja haldusküsimusi.

Vaimulik teenistus ja sotsiaalne roll

Pastoraalne töö katab nii jumalateenistused, sakramentaalsed teenistused kui ka sotsiaalse abistamise (haridus, heategevus, nõustamine, kogukonnatöö). Inglise kirik mängib tugevat rolli avalikus elus — tal on kohustused nii religioosses kui ka tsiviilõiguslikus mõttes (nt registreeritud abielud, kirikulised tseremooniad ning osalus avalikus diskussioonis moraal- ja sotsiaalteemadel).

Kaasaegsed küsimused ja arengud

Viimastel aastakümnetel on Inglise kirik peatanud ja otsinud lahendusi mitmetes vastuolulistes küsimustes: naiste ordineerimine (naised pappideks alates 1994, piiskoppideks alates 2014), suhtumine samasooliste suhete ja abielusse, liturgilised reformid ning kiriku roll sekulariseeruvas ühiskonnas. Need teemad tekitavad kirikus ja kogudustes erinevaid vaateid ning neid arutatakse aktiivselt General Synodis.

Lisaks Inglismaa kirikule tegutsevad Ühendkuningriigis ja Inglismaal mitmed teised protestantlikud ning kristlikud konfessioonid, mis ei ole anglikaani osaduse moodustavad — need hõlmavad metodiste, baptiste, evangeelseid gruppe ja vaba­kogudusi. Inglise kirik on siiski anglikaanluse keskmeks ning tal on suur mõju nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.