Oxfordi liikumine oli 1833. aastal Inglismaa kirikus sündinud usuline ja liturgiline ärkamisliikumine, mille keskuseks oli Oxfordi ülikoolis. Liikumise liikmeid hakati tavaliselt nimetama "traktaarlasteks" (Traktaadid ajale, mis on nende ideid ja õpetusi kokkuvõtvate traktaatide, pamflettide ja esseede seeria); vastased kasutasid vahel ka juhtfiguuride nimesid, kutsudes neid Newmanite (enne 1845. aastat) või Puseyite (alates 1845. aastast) järgi, viidates John Henry Newmani ja Edward Bouverie Pusey'le. Juhtfiguuride hulka kuulus samuti John Keble.

Taust ja eesmärgid

Liikumise põhieesmärk oli taastada Inglise kirikus teatud "katoliku" või traditsioonilisi kristlikke õpetusi ja jumalateenistuse vorme. Traktaarlased rõhutasid:

  • sakramentide tähtsust ja missa (liturgia) keskset rolli;
  • apostelliku järjepidevuse (kiriku ühenduse jätk) olulisust — nad pidasid anglikaani kirikut apostellikuks ühenduseks, seotud PühaPeetruse ja teiste apostlite traditsiooniga;
  • kiriklike rituaalide, liturgilise rikkuse ja vaimuliku autoriteedi tähtsust;
  • kristliku traditsiooni ja ajaloolise õpetuse kõrget väärtust dogmaatiliste ja moraalsete küsimuste käsitlemisel.

Põhikirjandus ja ideoloogia

Traktaarlaste avaldatud töid koguti peamiselt traktaatidesse, mis propageerisid hilisemalt tuntud "kõrge kiriku" (high church) vaadet — suuremat rõhku sakramentidele, liturgiale ja ajaloolisele kirikulisele autoriteedile võrreldes nn madala kiriku (low church) protestantliku lähenemisega. Nad püüdsid ka argumenteerida, et anglikaani kirikul on õigus säilitada vana risti- ja missaõpetus ning selle kaudu sidet laiemate traditsioonide, sh roomakatoliku ja ida-ortodoksi praktikatega.

Newmani pöördumine ja mõjud

Üks liikumise kõige tuntumaid pöördeid oli Tract 90 (traktaat 90), kus John Henry Newman uuris ja tõlgendas anglikaani usutunnistust viisil, mis tekitas laialdast vaidlust. Pärast selles traktaadis esitatud väiteid jõudis Newman järeldusele, et anglikaani, ida-ortodoksi ja Rooma kirik ei ole ainult õiguslikult või ajalooliselt seotud harudena, vaid tal tekib vajadus otsida täielikku ühtsust Roomaga; see viis Newmani hilisemas elus katoliiklusse pöördumiseni ja ta sai hiljem kardinaliks. Mõned teised traktaarlased, näiteks Henry Edward Manning, läksid samuti Rooma poole (Manning konverteerus 1851. aastal). Samal ajal jäid paljud, sh Edward Bouverie Pusey ja John Keble, anglikaani kirikusse püüdes seda seestpoolt reformida ja säilitada.

Peamised usulised ja praktilised jooned

  • suurenenud rituaalsus ja liturgiline sügavus (riietus, liturgia, sakramentide tähistamine);
  • sakramentide (eelkõige armulaua) rõhutamine kui kiriku keskset teenimist;
  • tõsisem pühendumus vaimuliku elule ja preestri rolli austamine;
  • kalduvus vaadata kiriku õpetuse ja traditsiooni olulisuse poole kui pelgalt Piibli üksiktekstide formaalse tõlgenduse asemel.

Tänapäevane tähendus ja konfliktid

Tänapäeval on Oxfordi liikumise pärand nähtav eelkõige anglikaani kiriku "anglo-katoliku" või kõrgekultusliku (high church) suundumuse näol — see on kirikus üks konservatiivsemaid ja liturgiliselt rikkamaid voole. Anglo-katoliku rühmad on ajalooliselt olnud väiksemad, kuid mõjuvõimsad oma liturgilise ja teoloogilise püsivuse poolest.

Viimastel aastakümnetel on anglikaani kirikus tekkinud intensiivseid vaidlusi näiteks naiste pühitsemise ja naispiiskoppide küsimuse üle. On juhtumeid, kus mõned anglo-katoliiklased ei ole suutnud aktsepteerida kiriku otsuseid selles valdkonnas ning on otsustanud lahkuda ja pöörduda Rooma poole (näiteks mainitakse ajaloos juhtumeid, kus on lahkunud piiskop Burnham, piiskop Newton ja mitukümmend preestrit), kuna nad ei toetanud ideedist, et naispiiskopid või naispreestrid peaksid olema lubatud. Sellised lahkumised on sageli seotud sooviga leida teoloogiliselt ja liturgiliselt ühtsemat kodu katoliku kirikus.

Pärand

Oxfordi liikumine avaldas püsivat mõju anglikaani kiriku liturgiale, teoloogiale ja identiteedile. See tõi kaasa suurema pühendumuse sakramentidele, liturgilise rikkuse taastamise paljudes kirikutes ning tekitas pikaajalise diskussiooni kiriku autoriteedi, traditsiooni ja reformi piiri üle. Liikumise mõjud ulatuvad nii 19. sajandi konversioonidest Rooma katoliku kiriku poole kui ka moodsamatest liturgilistest uuendustest anglikaani praktikas.