Idakirik, ametlikult õigeusu kirik, on kristlik kirik, mille järgijatele tavaliselt viidatakse kui õigeusklikele. Seda kristluse traditsiooni nimetatakse ka õigeusu kristluseks või õigeusuks. Kuigi mõnikord kõnekeeles kasutatakse sarnast nimetust ka teise, õigeusu kogudustega mitteühenduses oleva rühma kohta — seda näitab ka idakirikuteks ja viide —, on õigeusu kirik eraldi traditsioon oma ajaloo, õpetuse ja liturgiaga. Maailmas on hinnanguliselt sadu miljoneid õigeusklikke; enamik elab Ida-Euroopas ja Lähis-Idas, kuid õigeusklikke kristlasi leidub kõikjal maailmas.
Õigeusu kirik õpetab, et tema juured ulatuvad otseselt selle asutamiseni, mille aluseks on Jeesus Kristus ja tema apostlite õpetus. Kirik rõhutab seetõttu apostlitelt edasi antud püha traditsiooni. Traditsioon hõlmab nii Piibli tekste kui ka kirikulikke liturgiaid, kirikuisasid, kirikukogunemisi ja liturgilisi kombeid, mis on edasi kantud põlvest põlve.
Jumalateenistust nimetatakse üldiselt jumalateenistuseks või jumalateenistuse käsituses sageli ka pühaks liturgiaks. Õigeusu liturgia ja sakramentide tähendus on sarnane teiste traditsioonide, näiteks Rooma-Katoliku Kiriku omadega ning eriti armulauale, kuid rituaalid, keelekasutus, ikoonid ja liturgilised vormid on sageli erinevad.
Ajalooline taust
Õigeusu kiriku areng on tihedalt seotud Bütsantsi (Ida-Rooma) kiriku ja Konstantinoopoli mõjuga. Püsiv eraldumine Läänekirikust kulmineerus 1054. aasta suure skismaga (suure skisma), mille järel tekkisid autonoomsed ja sõltumatud õigeusu patriarhaadid, sealhulgas Konstantinoopoli (Istanbuli), Aleksandria, Antiokia, Jeruusalemma ja hiljem ka Moskva patriarhaat. Õigeusu mõju levis Ida-Euroopasse ja slaavi rahvasteni läbi kirikliku missiooni (nt Püha Metoodius ja Kirill), samuti läbi piirkondlike kristianiseerimisprotsesside.
Õpetus ja sakramendid
Õigeusu teoloogia rõhutab jumaliku päästetööd Jeesuses Kristuses, pühitsemist (theosis) ehk inimese osadust Jumala armust, sakramentide olulisust ja pühakirja ning traditsiooni ühest ning terviklikust tõlgendusest. Kirikus tunnustatakse üldiselt seitset peamist sakramenti (mõned nimetavad neid pühadeks saladusteks):
- Baptism (ristimine)
- Chrimisation (kinnitus/viimistleja) ehk kaitsme õnnistamine
- Eucharistia (armulaud)
- Meiere (konsenkratsioonide järgne meeleparandus, konfessioon)
- Abielu
- Pihitöö (preesterluse ordineerimine)
- Õnnistamine (haige määrimine jne)
Sakramentide kaudu väljendub kirikus jumalik arm ja kogukonna osadus. Ristimine kombineeritakse sageli khrismaatimisega ning lapsi võetakse tavaliselt kohe ristimise teel kirikuliikmeks.
Jumalateenistus ja rituaalid
Peamine jumalateenistusevorm on Püha Liturgia (Divine Liturgy), mida peetakse enamasti pühapäeviti ja pidupäevadel. Liturgia on rikas liturgiliste tekstide, laulu, viisi, ikoonide ja protsessioonide poolest. Oluline osa on ikoonide kirikus venerateerimisel: ikoonid ei ole lihtsalt dekoratsioonid, vaid vaimse palve ja piibelliku väljenduse kesksed elemendid. Liturgias kasutatakse sageli suitsutamist, liturgilisi riideid ja ikooniseina (ikonostaas), mis eraldab altariruumi rahvaosast.
Kiriklik kord ja juhtimine
Õigeusu kirik ei ole üks keskselt juhtiv institutsioon, vaid koosneb mitmest autonoomsest (autokeefalseks tunnistatud) kirikust ja patriarhaadist, mis on sisemiselt organiseeritud regiooni või rahvuse alusel. Iga autonoomne kirik juhib oma asju, kuid nad jagavad ühiseid liturgilisi ja teoloogilisi aluseid. Kõrgeima au sees on patriarhid ja metropoliidid, aga iga piirkondlik kirik säilitab oma iseseisvuse ja ordinaarsuse.
Monastitsism ja vaimuelu
Monastitsism on õigeusu elus väga tähtsal kohal. Kloostrid — eriti tuntud on Athose mäe (Mount Athos) ja teiste pühakodade kogukonnad — on olnud vaimse elu, õpetuse ja palve keskused. Kloostrites on kujunenud tugev palverännaku, lugemise ja liturgilise praktika traditsioon, mis on mõjutanud kogu kiriku elu.
Pühad, kalender ja paast
Õigeusu kalender sisaldab mitmeid tähtpäevi, mille tähtsaim on ülestõusmispühade (Pascha ehk Õndsad pühad) tähistamine. Suur Nädal ja Paastuaeg on keskse tähtsusega — paastude praktika, päeva- ja nädalapäevade palved, liturgilised teenistused ja pidustused on pühade jooksul eriliselt rõhutatud. Kirik kasutab mõnikord Juliuse kalenderjääki (vanakalendrit), mistõttu kiriklikud kuupäevad võivad erineda läänelikest kalendri tähistustest.
Kiriku kunst ja arhitektuur
Õigeusu kunst on tuntud ikoonikunsti, moosaiikide ja freskode poolest. Kirikuhooned on sageli ehitatud rist-ruudu plaaniga, väärtustades ruumilise keskse altariruumi ja kupOLi sümboolikat. Ikonostaas, altaripühaduse varjamine ja kirikuruumi sümboolika loovad ruumi, kus liturgiline dramaatika ja salmide kord on osa pühast kogemusest.
Tänapäevane levik ja mitmekesisus
Õigeusu kirik on mitmekesine nii keeleliselt, rahvuslikult kui ka kultuuriliselt. Peamised kesksed piirkonnad on Ida-Euroopa, Balkani regioon, Vene ja Post-nõukogude maad, Kaukaasia, samuti Lähis-Ida ja diasporaa kogu maailmas. Tänapäeval tegutsevad õigeusu kirikud ka Ameerikas, Austraalias ja Lääne-Euroopas, kohandades mõningaid elukohapõhiseid vajadusi, samas pidades kinni liturgilisest ja dogmaatilistest aluspõhimõtetest.
Õigeusu kirik keskendub pühakirja ja traditsiooni ühisusele, sacramentaalsetele kogemustele ning senaalsele palve- ja liturgilisele elule, olles samal ajal paikne kultuurilise ja ajaloolise pärandi kandja paljudes rahvustes ja piirkondades.
