Kristluse ajalugu

Juudi järjepidevus

Kristlus säilitas paljud tavad juudi traditsioonidest. Kristlus pidas juudi pühakirju pühaks ja kasutas Vana Testamendina peamiselt Septuaginta väljaannet ja tõlget ning lisas muid tekste Uue Testamendina. Kristlased tunnistasid Jeesust Iisraeli Jumalaks, kes oli võtnud inimliku kuju, ja pidasid Jeesust Messiaks (Kristuseks), kellest oli Vanas Testamendis ennustatud ja keda Iisraeli rahvas ootas.

Kristlus jätkas paljusid juudi tavasid: liturgiline jumalateenistus, sealhulgas suitsutus, altar, sünagoogi tavast kohandatud pühakirjalugemiste kogum, püha muusika kasutamine hümnides ja palvetes, religioosne kalender ning muud tüüpilised tunnused: ainult meeste preesterlus ja askeetlikud tavad (paastumine jne).

Postapostoolne kirik

Aega, mil enamik apostleid oli surnud ja nende ametikohad kristlike kogukondade juhtidena linnades olid üle võetud piiskoppide poolt, nimetatakse postapostoolseks perioodiks. See hõlmab tagakiusamise aega kuni kristliku jumalateenistuse legaliseerimiseni Konstantinoopoli ajal. Sellest perioodist pärineb ka mõiste "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) varaseim registreeritud kasutus. Terminit kasutas Antiookia Ignatius umbes 107. aastal.

Tagakiusamised

Varajased kristlased kannatasid mitmesuguste tagakiusamiste all. See tähendas isegi surma. Varaste märtrite hulka kuulusid Stefanus (Apostlite teod 7:59) ja Sebedeuse poeg Jaakobus (Apostlite teod 12:2). Suuremahulisemad tagakiusamised Rooma impeeriumi võimude poolt algasid 64. aastal, kui keiser Nero süüdistas neid Rooma suures tulekahjus, nagu Rooma ajaloolane Tacitus teatas.

Kirikliku traditsiooni kohaselt said pühakud Peetrus ja Paulus Roomas märtriks just Nero tagakiusamise ajal. Mitmed Uue Testamendi kirjutised mainivad tagakiusamisi ja väga raskeid aegu. 250 aasta jooksul olid ajad, mil kristlased kannatasid tagakiusamise all, sest nad keeldusid Rooma keisrit kummardamast. Seda peeti reetmiseks ja seda karistati hukkamisega. Kuid kristlik religioon jätkas levikut kogu Vahemere piirkonnas. Neljanda sajandi lõpus sai neist Rooma impeeriumi valitsev usuline jõud.

Kristlus legaliseeritud

Galerius andis 311. aasta aprillis välja edikti, mis lubas kristliku usu praktiseerimist. Aastal 313 kuulutasid Constantinus I ja Licinius Milano ediktis välja kristluse sallimise. Constantinus sai esimeseks kristlasest keisriks; ta oli kristlusest teada saanud oma emalt Helenalt.

391. aastaks, Theodosius I valitsemise ajal, oli kristlusest saanud Rooma riigireligioon. Kui kristlus legaliseeriti, võttis kirik haldamiseks samad provintsid kui keiserlik valitsus ja nimetas neid piiskopkondadeks. Rooma piiskop väitis end olevat kõrgeim kõigi teiste seas ja valis endale tiitli paavst.

Selle ajastu jooksul toimus mitu oikumeenilist kirikukogu. Need käsitlesid peamiselt kristoloogilisi vaidlusi. Nikaia kaks kirikukogu (324, 382) mõistsid arianismi hukka ja koostasid usu määratlemiseks Nikaia usutunnistuse. Efesose kirikukogu mõistis hukka nestoriaanluse ja kinnitas, et Neitsi Maarja on Theotokos ("Jumalasünnitaja" või "Jumala ema"). Võib-olla kõige tähtsam oli Kaltsedoni kontsiil, mis kinnitas, et Kristusel on kaks loomust, täielikult Jumal ja täielikult inimene, üheaegselt. See tähendas, et monofüsiitlus mõisteti hukka.

Konstantinoopoli kolossaalse kuju pea Musei Capitolini muuseumis

Varase keskaja kirik (476 - 800)

Varakeskiaja kirik nägi pigem "Rooma maailma ümberkujundamist" kui "Rooma impeeriumi langust". Seitsmendal sajandil toimunud moslemite sissetungidega hakkasid kristluse lääne- (ladina) ja idapoolsed (kreeka) alad omandama omaette kuju ning Rooma piiskopid olid rohkem huvitatud barbaarkuningatest kui Bütsantsi keisritest. See viis Karl Suure kroonimiseni "roomlaste keisriks" paavst Leo III poolt Roomas 800. aasta jõulupühal.

Varase keskaja paavstkond

Rooma linna mõjutasid varakeskiaja Itaalia sõjategevus väga tugevalt. Keiser Justinianus I vallutas itaalia kuningriigi Ostrogotid. Ta tegi Ravennast Itaalias territooriumi, millel oli oma valitseja, kuid keiserlik mõju oli sageli piiratud. Pärast langobardide sissetungi pidi Rooma ise enda eest hoolitsema. Nii leidsid paavstid end sunniviisiliselt varustamas linna paavsti valdustest saadud viljaga, pidamas läbirääkimisi lepingute üle, maksmas kaitseraha lombardia sõjapealikele ja, kui see ei õnnestunud, palkamas sõdureid linna kaitsmiseks. Lõpuks viis keisririigi suutmatus abi saata selleni, et paavstid pöördusid toetuse saamiseks teistest allikatest, eelkõige frankidest.

Kõrgema keskaja kirik (800 - 1499)

Kõrgkeskiaeg on ajavahemik alates Karl Suure kroonimisest 800. aastal kuni 15. sajandi lõpuni, mil toimus Konstantinoopoli langemine (1453), saja-aastase sõja lõpp (1453), Uue Maailma avastamine (1492) ja seejärel protestantlik reformatsioon (1515).

Investituurikontrofeerimine

Investituurivaidlus, mida tuntakse ka kui ilmaliku investeerimise vaidlust, oli keskaegse Euroopa tähtsaim konflikt ilmaliku ja usulise võimu vahel. See algas 11. sajandil vaidlusena Püha Rooma keisri Heinrich IV ja paavst Gregorius VII vahel. Küsimus oli selles, kes kontrollib piiskoppide ametisse nimetamist (investituur). Laialikule investituurile lõppemine tähendas olulist kuningliku võimu kaotust ja ambitsioonikate aadlike jaoks kaotust kirikureformi kasuks, nagu paavst kavatses.

Piiskopid kogusid tulusid oma piiskopkonna juurde kuuluvatelt valdustelt. Aadlikud, kes omasid maad (pärisorjad), andsid need maad oma perekonnas edasi. Kuningal oli siiski suurem kontroll oma piiskopide valduses olevate maade üle. Kuningad andsid piiskopkondi võimsatele sõpradele. Kui kuningas jättis piiskopkonna vabaks, sai ta raha kuni piiskopi ametisse määramiseni, mil ta pidi tulu tagasi maksma. Seda juhtus harva. Kirik tahtis selle ilmaliku investeerimise lõpetada vakantsete piiskopkondade simoonia ja muude probleemide tõttu. Seega oli investeerimiskonkurss osa kiriku püüdest reformida piiskopkonda ja saada paremaid piiskoppe.

Paavst Gregorius VII andis välja Dictatus Papae, mis ütles, et ainult paavst võib piiskopi määrata, katkestada või teisaldada. Keiser lükkas selle tagasi. Henrik vabandas pärast ekskommunikatsiooni ja oma hertsogite mässu ning sai andeks, kuigi konflikt jätkus. Sarnane vaidlus toimus Inglismaal kuningas Henrik I ja Canterbury peapiiskopi Püha Anselmi vahel. Inglismaa vaidlus lahendati 1107. aastal kokkuleppe teel, kus kuningas loobus piiskopiametist, kuid nõudis siiski truudusevannet. Hilisem Wormsi konkordaat (Pactum Calixtinum) lahendas keisririigi ametissenimetamise vaidluse sarnase kompromissiga.

Ristisõjad

Ristisõjad olid sõjalised konfliktid, mida kristlikud rüütlid viisid läbi kristlaste kaitseks ja kristlike alade laiendamiseks. Üldiselt viitavad ristisõjad paavstiriigi poolt toetatud sõjaretkedele Pühal maal moslemite vägede vastu. Oli ka teisi ristisõdasid islami vägede vastu Lõuna-Hispaanias, Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias, samuti teutooni rüütlite sõjakäigud paganlike linnuste vastu Ida-Euroopas ning (palju vähemal määral) ristisõjad katarismi või muude kristlike ketserite vastu.

Püha Maa oli Rooma impeeriumi ja seega Bütsantsi impeeriumi osa kuni islami vallutusteni seitsmendal ja kaheksandal sajandil. Seejärel oli kristlastel üldiselt lubatud külastada Püha Maa pühapaiku kuni 1071. aastani, mil seldžukitürklased sulgesid kristlaste palverännakud ja ründasid bütsantslasi, alistades nad Manzikert'i lahingus. Keiser Alexius I palus paavst Urban II-lt (1088-1099) abi islami agressiooni vastu. Raha saatmise asemel kutsus Urban II 27. novembril 1095 Clermont'i kirikukogul peetud kõnes kristluse rüütleid üles, ühendades palverännaku idee Pühale maale ja püha sõja pidamise idee uskmatute vastu.

Ida-Lääne skisma

Ida-Lääne skisma ehk suur skisma eraldas kiriku lääne (ladina) ja ida (kreeka) haruks, st lääne katoliikluseks ja ida õigeusuks. See oli esimene suurem jagunemine pärast seda, kui teatavad idapoolsed rühmad lükkasid tagasi Kalkedoni kirikukogu määrused (vt idapoolne õigeusk), ja see oli palju olulisem. Kuigi tavaliselt dateeritakse seda 1054. aastasse, oli Ida-Lääne skisma ladina ja kreeka kristluse pikaajaliste erimeelsuste tulemus paavsti primaadi ja teatavate õpetuslike küsimuste, nagu filioque, üle. Halbu tundeid süvendasid kultuurilised ja keelelised erinevused.

Skisma sai "ametlikuks" 1054. aastal, kui paavsti legaadid teatasid Konstantinoopoli patriarh Mihhail Cerulariuse ekskommuniseerimisest. Mõned päevad hiljem ekskommunikeeris ta legaadid. Lepitamiskatseid tehti 1274. aastal Lyonis ja 1439. aastal Baselis, kuid mõlemal juhul lükkasid ida hierarhid, kes olid liiduga nõus, ortodoksid tervikuna tagasi. Siiski saavutati leppimine lääne ja nende kirikute vahel, mida nüüd nimetatakse "ida riituse katoliku kirikuteks". Hiljuti, 1965. aastal tühistasid paavst ja Konstantinoopoli patriarh vastastikused ekskommunikatsioonid, kuigi skisma on endiselt olemas.

Mõlemad rühmad pärinevad varakirikust, mõlemad tunnustavad teineteise piiskoppide apostellikku järeltulekut ja teineteise sakramentide kehtivust. Kuigi mõlemad tunnustavad Rooma piiskopi primaati, mõistab ida-ortodoksia seda kui auprimaatiat, millel on piiratud või puudub kiriklik autoriteet teistes piiskopkondades.

Lääne skisma

Lääne skisma ehk paavstlik skisma oli pikem kriisiperiood Ladina kristluses aastatel 1378-1416, mil Rooma troonile oli kaks või enam pretendenti ja seega oli raske kindlaks teha, kes on tõeline paavst. Konflikt oli oma olemuselt pigem poliitiline kui õpetuslik.

Vaade üle Krak des Chavaliers'i müüride, peaaegu läbimatu ristisõdijate kindluse.

Kirik ja Itaalia renessanss (1399 - 1599)

Renessanss oli suurte kultuuriliste muutuste ja saavutuste periood, mida iseloomustas Itaalias klassikaline orientatsioon ja rikkuse kasv kaubavahetuse kaudu. Renessanss mõjutas nii Rooma linna, paavstiriiki kui ka paavstiriiki. Ühelt poolt oli see suure kunstilise patronaaži ja arhitektuurilise hiilguse aeg, mil kirik patroonis selliseid kunstnikke nagu Michelangelo, Brunelleschi, Bramante, Raffaello, Fra Angelico, Donatello ja da Vinci. Teisest küljest kindlustasid rikkad Itaalia perekonnad sageli oma liikmetele piiskopiametid, sealhulgas paavstiameti, millest mõned, nagu Aleksander VI ja Sixtus IV, olid tuntud ebamoraalsuse poolest.

Michelangelo Pietà Püha Peetri kirikus, Vatikani linnas

Protestantlik reformatsioon (1521 - 1579)

16. sajandi alguses alustasid kaks teoloogi, Martin Luther ja Ulrich Zwingli, liikumist, mille eesmärk oli kiriku reformimine. Erinevalt varasematest reformaatoritest pidasid nad korruptsiooni juurteks õpetusi (mitte lihtsalt moraalset nõrkust või kirikliku distsipliini puudumist) ja seega püüdsid nad muuta kaasaegseid õpetusi nii, et need vastaksid nende ettekujutusele "tõelisest evangeeliumist". Protestantlikku reformatsiooni nimetatakse nii, sest liikumise juhid "protesteerisid" kirikliku hierarhia ja paavsti vastu, valides sisuliselt oma reformide kehtestamise sellest eraldi. Mõistet "protestant" need juhid algselt siiski ei kasutanud; selle asemel nimetasid nad end "evangeelseks", rõhutades "tagasipöördumist tõelise evangeeliumi (kreeka keeles euangelion) juurde".

Protestantliku reformatsiooni algust seostatakse üldiselt Martin Lutheri ja 95 teesi avaldamisega 1517. aastal Wittenburgis Saksamaal. Varajane protest oli korruptsiooni, nagu simoonia, piiskopiametid ja armuandmiste müük, vastu. Protestantlikule seisukohale lisandusid aga sellised õpetuslikud muudatused nagu sola scriptura ja sola fide. Kolm kõige olulisemat traditsiooni, mis tekkisid vahetult protestantlikust reformatsioonist, olid luterlik, reformitud (kalvinistlik, presbüterlik jne) ja anglikaani traditsioon, kuigi viimane rühm määratleb end nii "reformitud" kui ka "katoliiklikuna" ning mõned alarühmad lükkavad tagasi "protestantlikuks" liigitamise.

Protestantliku reformatsiooni võib jagada kaheks erinevaks, kuid põhimõtteliselt samaaegseks liikumiseks, mis on õpetuslik reformatsioon ja radikaalne reformatsioon. Õpetaja reformatsioon hõlmas teatud teoloogiliste õpetajate (ladina keeles magistri), nagu Luther, Huldrych Zwingli, John Calvin, Cranmer jt, liitumist ilmalike õpetajatega, kes tegid koostööd kristluse reformatsioonis. Radikaalsed reformerid, lisaks sellele, et nad moodustasid kogukondi väljaspool riiklikku sanktsiooni, kasutasid sageli äärmuslikumaid õpetuslikke muudatusi, näiteks Nikaia ja Chalcedoni kontsiilide õpetuste tagasilükkamist. Sageli oli lõhe magistraalsete ja radikaalsete reformatorite vahel sama või veelgi ägedam kui üldine katoliiklaste ja protestantide vaenulikkus.

Protestantlik reformatsioon levis peaaegu täielikult Põhja-Euroopa piirides, kuid ei levinud teatud põhjapoolsetel aladel, näiteks Iirimaal ja osades Saksamaa osades. Magisteriaalsed reformijad olid kaugelt edukamad ja nende muudatused laiemalt levinud kui radikaalsed reformijad. Katoliku vastus protestantlikule reformatsioonile on tuntud kui vastureformatsioon ehk katoliku reformatsioon, mille tulemuseks oli traditsiooniliste õpetuste taaskehtestamine ja uute usukorralduste tekkimine, mille eesmärk oli nii moraalireform kui ka uus misjonitegevus. Vastureformatsiooni käigus pöördus umbes 33% Põhja-Euroopast tagasi katoliiklusele ning algatati misjonid Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja isegi Hiinas ja Jaapanis. Protestantlik laienemine väljaspool Euroopat toimus väiksemas mahus Põhja-Ameerika ja Aafrika piirkondade koloniseerimise kaudu.

Martin Luther

Martin Luther oli Augustinuse munk ja Wittenbergi ülikooli professor. Ta avaldas 1517. aastal 95 teesi ehk arutlusel olevate punktide loetelu, mis käsitles indulgentside müügi ebaseaduslikkust. Luther põlgas eelkõige aristotelistlikku filosoofiat ja kui ta hakkas oma teoloogiat arendama, sattus ta üha enam konflikti teiste õpetlastega. Peagi hakkas Luther välja töötama oma õigeksmõistmise teoloogiat ehk protsessi, mille kaudu inimene "õigeks" (õigeks) tehakse Jumala silmis.

Katoliku teoloogia kohaselt saab inimene õigeks armu järkjärgulise sissevoolu kaudu, mida ta võtab vastu usu kaudu ja teeb koostööd heade tegude kaudu. Lutheri õigustusõpetus oli teistsugune. Ta ütles, et õigeksmõistmine tähendab "kellegi õigeks kuulutamist", kus Jumal omistab Kristuse teened inimesele, kes jääb ilma loomupärase teenistuseta. Selles protsessis on head teod pigem ebaoluline kõrvalsaadus, mis ei aita midagi kaasa inimese enda õigeksmõistmise seisundile. Konflikt Lutheri ja juhtivate teoloogide vahel viis tema järk-järgult kirikuhierarhia autoriteedi hülgamiseni. 1520. aastal mõisteti ta paavsti bullaga Exsurge Domine ketserluse eest hukka, mille ta Wittenburgis koos kanoonilise õiguse raamatutega põletas.

Johannes Calvin

Johannes Calvin oli prantsuse vaimulik ja õigusteadlane, kellest sai reformatsiooni teise põlvkonna protestantlik reformaator. Ta oli tuntud selle poolest, et avaldas 1536. aastal "Kristliku usu instituudid" (hiljem muudetud), ja temast sai Genfi reformitud kiriku juht, millest sai 16. sajandi teisel poolel reformitud kristluse "mitteametlik pealinn". Tal oli linnas ja linnavolikogus suur autoriteet, nii et teda on (üsna häbiväärselt) nimetatud "protestantlikuks paavstiks".

Calvin kehtestas vanematekogu koos "konsistooriumiga", kus pastorid ja vanemad kehtestasid Genfi elanikkonna jaoks usulise distsipliini küsimused. Calvini teoloogia on kõige paremini tuntud tema (kahekordse) ettemääramise õpetuse poolest, mille kohaselt on Jumal igavesest ajast ette näinud, kes saavad päästetud (valitud) ja kes neetud (hukkamõistetud). Ettemääramine ei olnud Calvini teostes domineeriv idee, kuid näiliselt muutus see selliseks paljude tema reformitud järeltulijate jaoks.

Inglise reformatsioon

Vt ka: Inglise kodusõda

Erinevalt teistest reformatsiooniliikumistest sai Inglise reformatsioon alguse kuninglikust mõjust. Henry VIII pidas end läbinisti katoliku kuningaks ja 1521. aastal kaitses ta paavstlust Lutheri vastu tema tellitud raamatus "Seitsme sakramendi kaitse", mille eest paavst Leo X andis talle tiitli Fidei Defensor (usu kaitsja). Kuningas sattus aga paavstiriigiga konflikti, kui ta soovis tühistada oma abielu Aragoni Katariinaga, milleks tal oli vaja paavsti heakskiitu. Katariina oli paljude muude aadlisugulaste seas ka keiser Karl V tädi, paavstluse kõige tähtsama ilmaliku toetaja. Järgnenud vaidlus viis lõpuks Roomast lahkulöömiseni ja Inglismaa kuninga kuulutamiseni Inglise (anglikaani) kiriku juhiks. Inglismaa koges seejärel selliste monarhide nagu Edward VI ja Elizabeth I ning Canterbury peapiiskoppide nagu Thomas Cranmer ja William Laud alluvuses meeletute ja eklektiliste reformide perioodi, millest mõned olid radikaalsemad ja teised traditsioonilisemad. Tekkis riigikirik, mis pidas end nii "reformatuks" kui ka "katoliiklaseks", kuid mitte "roomlaseks" (ja kõhkles tiitlist "protestant"), ning muud "mitteametlikud" radikaalsemad liikumised, nagu näiteks puritaanid.

Martin Luther, autor Lucas Cranach vanema poolt

Vastureformatsioon

Vastureformatsioon ehk katoliku reformatsioon oli katoliku kiriku vastus protestantlikule reformatsioonile. Vastureformatsiooni sisuks oli uuendatud veendumus traditsioonilistes tavades ja katoliku õpetuse toetamine kui kirikliku ja moraalse reformi allikas ning vastus protestantismi leviku peatamiseks. Nii toimus uute usuliste ordude, näiteks jesuiitide asutamine, preestrite nõuetekohaseks väljaõppeks mõeldud seminaride rajamine, uuendatud ülemaailmne misjonitegevus ja uute, kuid õigeusu vaimulikkuse vormide, näiteks Hispaania müstikute ja Prantsuse vaimulikkuse koolkonna vaimulikkuse vormide arendamine. Kogu seda protsessi juhtis Trenti kirikukogu, mis selgitas ja kinnitas uuesti doktriini, andis välja dogmaatilised määratlused ja koostas Rooma katekismuse.

Kuigi Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa ja teised riigid mängisid vastureformatsioonis olulist rolli, oli selle keskmes Itaalia ja erinevad paavstid, kes kehtestasid Index Librorum Prohibitorumi (keelatud raamatute loetelu) ja Rooma inkvisitsiooni, mis oli ketserite ja nendega seotud kuritegude eest vastutusele võtvate kohtute süsteem. Püha Pius V (1566-1572) paavstkond oli tuntud mitte ainult selle poolest, et ta keskendus ketserluse ja maiste kuritarvituste peatamisele kirikus, vaid ka selle poolest, et ta keskendus rahva vagaduse parandamisele, püüdes otsustavalt tõkestada protestantismi atraktiivsust. Pius alustas oma pontifikaati suurte almustustega vaestele, heategevusele ja haiglatele ning paavst oli tuntud vaeste ja haigete lohutamise ja misjonäride toetamise poolest. Nende paavsti tegevused langesid kokku Rooma iidsete kristlike katakombide taasavastamisega. Nagu Diarmaid MacCulloch märkis: "Just siis, kui need iidsed märtrid taas ilmsiks tulid, hakkasid katoliiklased uuesti märtrisurma langema, nii ülemeremaade misjoniväljadel kui ka võitluses protestantliku Põhja-Euroopa tagasi võitmise eest: katakombid osutusid paljudele innustuseks tegevuseks ja kangelaslikkuseks."

Suured ärkamised

Esimene suur ärkamisaeg oli Ameerika kolooniate protestantide usulise entusiasmi laine umbes aastatel 1730-1740, mis rõhutas traditsioonilisi reformitud voorusi, nagu jumalikku jutlust, algelist liturgiat ja sügavat isiklikku süütunnet ning lunastust Kristuse Jeesuse poolt. Ajaloolane Sydney E. Ahlstrom nägi seda kui osa "suurest rahvusvahelisest protestantlikust murrangust", mis lõi ka pietismi Saksamaal, evangeelse ärkamise ja metodismi Inglismaal. See keskendus väljakujunenud koguduste vaimsuse taaselustamisele ja mõjutas peamiselt kongregatsioonilisi, presbüterlikke, hollandi reformitud, saksa reformitud, baptistlikke ja metodisti kirikuid, levides samas ka orjarahva seas. Teine suur ärkamisaeg (1800-1830. aastad) keskendus erinevalt esimesest kirikuta inimestele ja püüdis sisendada neile sügavat isiklikku päästetunnet, mida kogeti ärkamiskoosolekutel. See vallandas ka taastamisrühmituste, nagu mormoonid ja pühadusliikumine, alguse. Kolmas suur ärkamisaeg algas 1857. aastast ja oli kõige märkimisväärsem selle poolest, et see viis liikumise üle kogu maailma, eriti ingliskeelsetes riikides. Viimane rühm, mis tekkis "suurtest ärkamistest" Põhja-Ameerikas, oli pentecostalism, mille juured olid metodisti, Wesleyani ja pühaduse liikumises ning mis sai alguse 1906. aastal Azusa Streetil Los Angeleses. Pentecostalism viis hiljem karismaatilise liikumiseni.

Restauratsiooniajastu

Restauratsioonilisus viitab erinevatele mittekuuluvatele liikumistele, mis pidasid kaasaegset kristlust kõigis selle vormides kõrvalekaldumiseks tõelisest, algsest kristlusest, mida need rühmad püüdsid seejärel "rekonstrueerida", kasutades sageli Apostlite tegude raamatut kui "juhendit" või midagi sellist. Restauratsioonilisus arenes välja teisest suurest ärkamisajast ja on ajalooliselt seotud protestantliku reformatsiooniga, kuid erineb sellest selle poolest, et restauratsioonilistid ei kirjelda end tavaliselt kui Jeesuse ajast alates pidevalt eksisteerinud kristliku kiriku "reformimist", vaid kui kiriku taastamist, mis nende arvates oli mingil hetkel kadunud. Nimetust "restauratsioon" kasutatakse ka viimse aja pühade (mormoonide) ja Jehoova tunnistajate liikumise kirjeldamiseks.

Fašism

Fashism kirjeldab teatud seotud poliitilisi režiime 20. sajandi Euroopas, eriti natsi-Saksamaad. Kui Itaalia valitsus sulges katoliku noorteorganisatsioonid, andis paavst Pius XI välja entsüklika Non Abbiamo Bisogno, öeldes, et fašistlikel valitsustel on varjatud "paganlikud kavatsused", ning väljendas katoliku seisukoha ja fašismi ühildamatust, mis asetas rahva üle Jumala ja põhiliste inimõiguste ja inimväärikuse. Hiljem sõlmis ta kokkuleppeid Itaalia ja Saksamaa uute valitsejatega.

Paljud katoliku preestrid ja mungad said natside režiimi ajal tagakiusatud, näiteks koonduslaagri ohvrid Maximilian Kolbe ja Edith Stein (Püha Teresa Benedicta Risti). Lisaks aitasid paljud katoliku vaimulikud ja vaimulikud holokausti ajal juutidele varjupaika pakkuda, sealhulgas paavst Pius XII. Erinevad juhtumid, näiteks abi andmine alla kukkunud liitlaste lenduritele, viisid peaaegu selleni, et Natsi-Saksamaa tungis enne Rooma vabastamist 1944. aastal Vatikani.

Natsismi ja protestantismi, eriti Saksa luteri kiriku suhe on keeruline. Kuigi enamik Saksamaa protestantlikest kirikujuhtidest kommenteeris natside kasvavat juudivastast tegevust vähe, olid mõned, näiteks Dietrich Bonhoeffer (luterlik pastor), natside vastu. Bonhoeffer tunnistati hiljem süüdi Hitleri mõrvavandenõus ja hukati.

Fundamentalism

Fundamentalistlik kristlus on liikumine, mis tekkis peamiselt Briti ja Ameerika protestantluses 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses vastureaktsioonina modernismile ja teatud liberaalsetele protestantlikele rühmadele, mis eitasid kristluse põhilisteks peetavaid õpetusi, kuid nimetasid end siiski "kristlaseks". Seega püüdis fundamentalism taastada õpetused, mida ei saanud eitada ilma kristlikust identiteedist loobumata, "põhialused": Piibel kui Jumala sõna, mida peetakse ainsaks autoriteedi allikaks, Kristuse neitsiksünd, Jeesuse kaudu toimuva lepituse õpetus, Jeesuse kehaline ülestõusmine ja Kristuse peatset tagasitulekut.

Oikumeenia

Oikumeenia viitab üldjoontes kristlike rühmade vahelistele liikumistele, mille eesmärk on saavutada teatud ühtsus dialoogi kaudu. "Oikumeenia" tuleneb kreeka keelest οἰκουμένη (oikoumene), mis tähendab "asustatud maailma", kuid piltlikult öeldes midagi sellist nagu "universaalne ühtsus". Liikumist võib eristada katoliiklikuks ja protestantlikuks liikumiseks, kusjuures viimast iseloomustab "konfessionaalsuse" ümbermääratletud eklesioloogia (mida katoliku kirik muuhulgas lükkab tagasi).

Kreeka õigeusu kiriku puhul tehti pidevaid samme Ida-Lääne skisma lepitamiseks. 30. novembril 1894 avaldab paavst Leo XIII apostelliku kirja Orientalium Dignitas (Idakirikute kohta), milles kaitseb idapoolsete traditsioonide tähtsust ja jätkumist kogu kiriku jaoks. 7. detsembril 1965 anti välja Tema Pühaduse paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagoras I ühine katoliiklik-ortodoksne deklaratsioon, millega tühistati 1054. aasta vastastikune ekskommunikatsioon.

Mis puudutab katoliiklaste suhteid protestantlike kogukondadega, siis on loodud teatud komisjonid dialoogi edendamiseks ja koostatud dokumente, mille eesmärk on määratleda õpetusliku ühtsuse punktid, nagu näiteks 1999. aastal koos Luterliku Maailmaliiduga koostatud ühisdeklaratsioon õigeksmõistmisõpetuse kohta.

Protestantismi ökumeenilised liikumised on keskendunud sellele, et määrata kindlaks nimekiri õpetustest ja tavadest, mis on olulised kristlaseks olemise jaoks, ja seega anda kõigile rühmadele, kes vastavad nendele põhikriteeriumidele, (enam-vähem) võrdne staatus, kusjuures võib-olla oma rühmale jääb endiselt "esimene võrdsete seas" staatus. See protsess hõlmas "kiriku" mõiste ümbermõtestamist traditsioonilisest teoloogiast. See konfessionaalsuse nime all tuntud eklesioloogia väidab, et iga rühm (mis täidab "kristlaseks olemise" põhikriteeriumid) on suurema "kristliku kiriku" alarühm, mis on omakorda puhtalt abstraktne mõiste, millel puudub otsene esindatus, st ükski rühm või "konfessioon" ei pretendeeri sellele, et ta on "kirik". Ilmselgelt on see kiriklik teistsugune kui teised rühmad, kes tõepoolest peavad end "kirikuks". Kuid lisaks sellele, kuna "olulised kriteeriumid" koosnevad üldiselt usust pühasse Kolmainsusesse, on see põhjustanud tüli nende protestantlike oikumeeniliste liikumiste ja mittetriinitaarsete rühmade, nagu viimse aja pühad (mormoonid) ja Jehoova tunnistajad, vahel, keda need oikumeenilised rühmad sageli ei pea kristlasteks.