Kristliku religiooni ja kristliku kiriku ajalugu algas Jeesuse ja tema apostlitega. Kristlus on religioon, mis põhineb Jeesuse Kristuse sünnil, elul, surmal, ülestõusmisel ja õpetusel. Tema õpetused, armastus- ja lunastusteemad ning võrdlusvõtted moodustasid aluse uuele usurühmale, mille arengu ja doktriinide kujunemise mõjutasid nii juudi religioossed traditsioonid kui ka rooma ja kreeka kultuurilised ja poliitilised tingimused.

Varakristlik aeg ja apostellik periood

Kristlus sai alguse 1. sajandil pKr pärast Jeesuse surma, kui Juudamaal tegutses väike juudi grupp, kuid levis kiiresti kogu Rooma impeeriumis. Apostlite aja jooksul koondasid jüngrid endale järgijaid, moodustasid kogudusi ja kirjavahetuse kaudu levitasid usku nii Judeas kui paljudes teistes linnades. Olulised varased kirjasõnad ja jutustused (mille alusel hiljem kujunes Uus Testament) aitasid kujundada ühtseid õpetusi ja praktikaid.

Perioodilised tagakiusamised ja legaleerimine

Esimesel ja teisel sajandil tekkisid kristlastele mitmesugused raskused: konfliktid juudi religioossete juhtidega, perekondlikud lahkhelid ja perioodilised tagakiusamised Rooma võimu poolt. Apostlite õpetused tõid varakiriku konflikti mõnede juudi usuvõimudega, mis tõi kaasa märtrisurma. Näiteks oli varajane märter tuntud Stefanuse surm ja hiljem Jaakobus Suure märtrisurma. Samal ajal aitasid ränded ja diasporaa kristlasi levitada evangeeliumi väljaspool Juudamaad.

Suurel pöördepunktil sai kristlus ametliku tunnustuse 4. sajandi alguses: konstantinuse aegne legaleerimine (nt Milani kõigi usuvabaduse edikt 313) ning hiljem, 380. aastal, Konstantini Vormi (Theodosius I) poolt kristluse väljakuulutamine riigireligiooniks muutsid kiriku positsiooni Rooma impeeriumis radikaalselt. See tõi kaasa nii kirikliku organiseerituse kasvu kui ka uued institutsionaalsed ülesanded ja sidemed riigivõimuga.

Teoloogilised vaidlused ja kirikukonsiilid

Religioonil olid skisma ja teoloogilised vaidlused, mille tulemusena tekkisid olulised kirikuerinevused ja uued liikumised. Varajased härmaste teoloogiliste kohtumiste ja konsiilide eesmärk oli selgitada põhiõpetusi – näiteks lahti kirjutati Kristuse jumalikkuse ja inimlikkuse suhe Nicene’ i konsiilil (325) ning hiljem Chalcedoni konsiilil (451) – ning kujundati kanonlikke tekste ja usuartikleid.

Suurte harude tekkimine

Skismade ja erimeelsuste tulemuseks kujunesid mitmed suuremad harud. Artiklis mainitud neli peamist haru – roomakatoliku kirik, ida õigeusu kirikud, idapoolne õigeusk ja protestantlikud kirikud – viitavad peamistele ajaloolistele suundadele. Täpsemalt võib eristada vähemalt järgmisi suuri suundi:

  • Roomakatoliku kirik – keskne hierarhia paavstiga ja traditsiooniline sakramentaalne praktika;
  • Ida ehk oikumeeniline õigeusk – mitmed rahvuslikud õigeusu kirikud, mille liturgia- ja teoloogilised traditsioonid arenesid Bütsantsi kultuuris;
  • Idapoolne/Orientaalne õigeusk – suured idapoolsed kirikud (sh mõningad, mis lahkusid Chalcedoni järeldustest) oma autonoomsete liturgiate ja teoloogiate tõttu;
  • Protestantlikud kirikud – tekkisid 16. sajandi reformatsiooniga (nt Martin Luther, John Calvin, Henry VIII), rõhutades Piibli autoriteeti ja usuõigustuse õpetust ning viies hiljem kaasa palju sektoreid ja denominatsioone.

Keskaeg ja misjonitöö

Keskajal levis see Põhja-Euroopasse ja Venemaale. Kirik mängis olulist rolli ühiskondlikes institutsioonides, hariduses ja kunstis. Monastitsism ja kloostritel põhinev kultuurikandmine aitasid säilitada tekstitraditsioone ja arendada õppimist. Uurimisajastul ja avastuste ehk kolonialismi ajastul levitati kristlust üle maailma: misjonitöö Aafrikas, Aasias ja Ameerikates, sageli koos koloniseerimise ja kultuurivahetusega, muutis usulise kaardistuse globaalsetel aladel. Uurimisajastul laienes kristlus üle kogu maailma; praegu on see maailma suurim religioon.

Juudi ja kristluse eristumine

Enamik esimesi kristlasi olid etniliselt juudid või juudi proselüüdid. Varakult tekitas raskusi mittejuudi usku pöördumine. Tekkis küsimus, kas nad pidid enne kristlaseks saamist "juudiks saama". Püha Peetruse otsus oli, et mitte, ja seda küsimust käsitleti edasi Jeruusalemma kontsiilil. See protsess aitas kristlusel kujuneda juudimusest eraldi religioosseks identiteediks.

Terminoloogia ja identiteet

Nimetust "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) kasutati esimest korda jüngrite kohta Antiookias, nagu on kirjas (Apostlite teod 11:26). Termin on sellest ajast alates tähistanud loendavalt mitmesuguseid usutavasid, kiriklikke traditsioone ja enesemääratlusi, millel on ühtlasi nii ühised usutunnistused kui ka suured erinevused liturgias, kirikuorganisatsioonis ja teoloogias.

Kokkuvõte ja tänapäev

Tänapäeva kristlus on mitmekesine ülemaailmne liikumine, mis hõlmab miljoneid inimesi, sadu kirikuid ja religioosseid praktikaid. Lisaks ajaloolistele ja dogmaatilistele vaidlustele on viimastel sajanditel toimunud kasvu- ja ümberkorraldusi: misjoniline levik Lõuna poolkeral, protestantlike denominatsioonide mitmekesistumine, ökumenealne koostöö ja dialoog teiste usunditega. Kristluse ajalugu on seega pidev protsess õpetuste tõlgendamisest, institutsioonilisest muutumisest ja kultuurilisest vastastikmõjust, mis jätkub ka tänapäeval.