Lombardid (Longobardid): germaani hõim ja Itaalia valitsejad 568–774
Lombardid (ka longobardid) olid germaani rahvas, kes 6.–8. sajandil rajas ja valitses suurt osa Itaalia poolsaarest. Nende enda pärimuse järgi olid nad algselt pärit Lõuna-Skandinaaviast. Alguses praktiseerisid nad põlispaganlikke tavasid ja loodususkumusi; hiljem levis nende seas Odinile pühendumine (Odinit), mistõttu nad saidki hüüdnime "longobardid" ehk "pikad habemed". Nende keel kuulus germaani keelte rühma ja jättis Ida- ja Põhja-Itaaliasse kohanimede ja kultuurijälgede kaudu jälgi.
Päritolu ja ränne Itaaliasse
Umbes 560. aastal pKr oli lombardide juhiks ja sõjalise tähtsusega isikuks Audoin; tema pojana tõusis esile noor ja energiline liider Alboin. Alboin alistas mitmeid naabrahte ning 568. aasta kevadel juhtis ta suurte lombardite rännet Itaaliasse. Lombardide ajaloo kohaselt: "Seejärel kiirustasid langobardid Pannooniast lahkudes koos oma naiste ja lastega ning kogu oma varaga Itaaliat vallutama". Selle pealetungi järel asusid nad 6. sajandi lõpul ja 7. sajandi alguses välja võtma aladelt, mida varem kontrollisid Bütsants (Ravenna eksarkaat) ja teised kohalikud võimud.
Riik, haldus ja seadus
Lombardid rajasid Itaalias oma kuningriigi, mille halduskeskuseks sai Pavia. Nende poliitiline struktuur tugines kuningale, sõjalistele dukaatidele ja kohalikule väejuhtkonnale. Oluliseks dokumendiks on 643. aasta kuningas Rothari seadustik (Edictum Rothari), mis kodifitseeris lombardide tavaõigust ja pani aluse ametlikule õigussüsteemile. Lombardide ühiskond oli kildudeks jagatud: vaba sõdalaskond, maaomand ning talurahvas ja linnakogukonnad.
Religioosselt oli üleloomulik üleminek: algselt püsisid paljud lombardid paganlikud, osa neist oli arianistlikke kristlasi, kuid 7. sajandil ja hiljem toimus ulatuslik ühinemine roomakatoliku kirikuga — selle juures mängis olulist rolli näiteks kuninganna Theodelinda, kes toetaski katoliku usu levikut. Lõpuks võttis enamik lombardeid omaks kristlikud vaated.
Sisestruktuur ja sõjaline tegevus
Lombardeid iseloomustas sõjaline organisatsioon ja ratsavägi; nad pidid tihti kaitsma oma alasid Bütsantsi, frankide ja hilisemate rivaalide vastu. Pikemaajaliseks poliitiliseks murranguks kujunes 8. sajandi lõpp, mil Frankide kuningas Karl Suur 774. aastal vallutas Lombardide kuningriigi ja võttis Lombardi kuninga tiitli üle.
Lombardid olid kokku puutunud ka teiste ründajatega: lääne-Rooma järgses ajas ja keskajas pidid itaalia vürstid ja lombardid võitlema ristisõdade ja rohkete sissetungijatega — nimelt olid vastastiteks ka moslemid (Sarraseenide rannikualade ja Vahemere rünnakute puhul) ning hiljem lõuna-itaalia piirkondades tekkisid konfliktid normannidega. Normannid hakkasid 11. sajandil tegutsema Lõuna-Itaalias ja 11. sajandi jooksul vallutasid järjest migreeruvad normanniriigid mitmeid lombardipõhiseid vürstikondi, eriti Benevento ja teisi lõunaprovintse — see protsess kestis mitmel pool sajandite vältel ja muutis Italia poliitilist kaart oluliselt.
Kultuur ja pärand
Lombardid mõjutasid Itaalia arengut mitmel moel: nad ehitasid kindlusi ja kirikuid, panid aluse administratiivsetele üksustele ning nende õigusnormid ja tavandlikud õigused jätsid jälje keskaja õiguskultuuri. Kunstis ja arhitektuuris tekkis nn lombardide stiil (Lombard Romanesque), mida iseloomustavad lihtsama vormiga kirikud, ruudukujulised tornid ja kivornamendid. Nende pärand on näha ka tänapäeva kohanimedes (nt Lombardia nimetus) ja teistes kultuurilistes jälgedes Põhja- ja Kesk-Itaalias.
Lõpp ja järglased
774. aastal lõppes iseseisev Lombardide kuningriik, kui Karl Suur vallutas Pavia ja asetas itaalia kroonile frankide mõju. Siiski säilisid kohalikud lombardlikud institutsioonid ja duchood (hertsogkonnad) veel mõnda aega — eriti Benevento duchood Lõuna-Itaalias püsis iseseisvamana kuni normannide vallutusteni 11. sajandil. Lombardid sulandusid lõpuks teiste itaalialastega, kuid nende nimi ja mõju säilisid piirkondlikus identiteedis ja ajalooallikates.
Kokkuvõtlikult olid lombardid olulised varakeskaegse Itaalia kujundajad: sõjalised vallutajad, seadusandjad ja kultuuri kandjad, kelle pärand oli tunda nii poliitikas, õiguspraktikas kui arhitektuuris ja kohanimedes.
Lombardia valdused Itaalias: Lombardia kuningriik (Neustria, Austria ja Toscia) ning Spoleto ja Benevento Lombardia hertsogkonnad.
Küsimused ja vastused
K: Kes olid lombardid?
V: Lombardid olid germaani rahvas, kes valitsesid aastatel 568-774 enamikku Itaalia poolsaarest.
K: Kust leidsid langobardid, et nad olid algselt pärit?
V: Lombardid uskusid, et nad olid algselt pärit Lõuna-Skandinaaviast.
K: Keda kummardasid langobardid antiikajal ja hiljem?
V: Muinasajal kummardasid langobardid loodust, kuid hiljem kummardasid nad Odinit.
K: Miks said langobardid tuntuks kui "longobardid"?
V: Lombardid kasvatasid Odini auks pikad habemed ja said tuntuks kui "longobardid", mis tähendab "pikad habemed".
K: Kes juhtis langobardide rännet Itaaliasse?
V: Alboin, Audoini poeg, juhtis lombardide rännet Itaaliasse.
Küsimus: Millise usundi järgi järgis enamik langobardidest Itaaliasse saabudes?
V: Kui nad esimest korda Itaaliasse saabusid, järgis enamik langobardidest ikka veel oma vana usku.
K: Kellega võitlesid langobardid hilisematel aastatel?
V: Hilisematel aastatel võitlesid langobardid frankide ja hiljem moslemitega. Aastatel 1017-1078 pKr võitlesid nendega ka normannid.
