Louisiana Purchase oli Ameerika Ühendriikide presidendi Thomas Jeffersoni poolt 1803. aastal soetatud suurmaastikuline maaost. Ta ostis Louisiana territooriumi Prantsusmaalt, mida sel ajal juhtis Napoleon Bonaparte, 15 000 000 USA dollari eest. Alguses olid Ameerikasse läkitatud esindajad volitatud kulutama kuni 10 miljonit dollarit, et katta New Orleans ja vajaduse korral Mississippi jõe läänekallas; seejärel pakkus Prantsusmaa kogu Louisiana territooriumi hinnaga 15 miljonit dollarit. Jefferson toetas tehingut, kasutas oma põhiseaduslikke volitusi lepingute sõlmimiseks ning allkirjastati ametlik ostuleping 30. aprillil 1803; Senat ratifitseeris lepingu oktoobris 1803 ja territooriumi ametlik üleandmine toimus 20. detsembril 1803.
Napoleon Bonaparte oli nõus maa maha müüma mitmel põhjusel: tal oli suurte sõjaliste kulutuste katmiseks raha vaja (Suure Prantsuse sõja taust), Prantsusmaa oli mures oma võimekuse pärast säilitada kolooniaid pärast Haiti revolutsiooni, ning Briti mereväe ähvardus tegi Lääne-Atlandi hoidmise keeruliseks. Pakkumine oli Ameerika jaoks geopoliitiline võimalus: see eraldas Euroopa suurriikide otsese kontrolli üle laia aluse ja tagas ligipääsu olulistele sadamatele ja veeteedele.
Ostuga lisandus umbes 828 394 ruutmiili (ligikaudu 530 miljonit akrit) ning USA pindala praktiliselt kahekordistus. See ala hõlmas täielikult kaasa arvatud tänapäeva osariikide alasid nagu Oklahoma, Nebraska, Kansase, Iowa, Missouri ning suuri osi Louisiana, Texase, Minnesota, Colorado, New Mexico, Wyomingi, Montana, Põhja-Dakota ja Lõuna-Dakota territooriumist. Ost sisaldas ka väikest maatükki, mis tänapäeval jääb osa Kanadast. Arvestades maa ulatust, tuli tehingu hind umbes 2,8 senti akri kohta — see on üks ajaloo odavamaid territoriaalseid osttehinguid.
Louisiana Purchase andis USA kontrolli Mississippi jõe ja New Orleans'i sadama üle — mis oli oluline kaupade väljaveo ja taluprodukti rahaks tegemise tarbeks — ning vähendas oluliselt Euroopa suurriikide otsest ohte Lääne pool. Samas ei tähendanud leping, et uus valitsus automaatselt kontrolliks või asustaks kogu alad: paljud alad olid asustatud või kasutuses kohalike indiaanlaste rahvaste poolt ning ostuga algasid konfliktid, lühemad ja pikemad läbirääkimised maaõiguste küsimustes ning sundränne ja vägivallajuhtumid, mis mõjutasid oluliselt põlisrahvaste elu. Lisaks süvendas territoriaalne laienemine ka vaidlusi orjanduse üle — uute alade staatus (kas neil lubatakse orjapidamist või mitte) meenutas ja suurendas lõunapoolseid ja põhjaosariikide pingeid.
Ost soodustas ka teaduslikke ja geograafilisi uurimisi. Kuulsaim ekspeditsioon oli Lewise ja Clarki juhtimisel läbiviidud retk, mis uuris Louisiana Purchase'i ja Oregoni territooriumi; nad alustasid St. Louisist ja liikusid mööda Missouri jõge. Lewis ja Clark (ekspeditsioon 1804–1806) kaardistasid alasid, kogusid loodusteaduslikke proove, sõlmisid suhteid mõningate põlisrahvastega ning dokumenteerisid transpordivõimalusi ja ressursse — see teave oli tähtis Ameerika edasisele laienemisele lääne suunas.
Louisiana ost on Ameerika ajaloos üks tähendusrikkaimaid ja vastuolulisemaid sündmusi: see kiirendas riigi territoriaalset kasvu ja majanduslikku arengut, muutis geopoliitilist tasakaalu Põhja-Ameerikas ning pani aluse edasisele asustamisele ja poliitilistele konfliktidele, mille tagajärjed mõjutasid Ameerika ühiskonda veel sajandeid.
