LZ 129 Hindenburg oli suur Saksa õhulaev, mis valmis 1936. aastal ja kandis nime Paul von Hindenburgi auks. Need tüüpi õhulaevu nimetati Zeppeliinideks. Koos teise hiigelõhilaevaga, LZ 130 Graf Zeppelini, oli Hindenburg oma valmimisajal maailma suurimate õhulaevade hulgas.

Disain ja põhijooned

Hindenburg oli jäik õhulaev (rigid airship) — selle kanderaam oli valmistatud alumiiniumisulamist (duralumiinist), mille sees paiknesid gaasiruumid. Peamised tunnusjooned olid:

  • pikkus: umbes 245 meetrit;
  • kõrgus: ligikaudu 40–42 meetrit;
  • gaasimahutavus: umbkaudu 200 000 m³ (peamiselt vesinikku täis gaasikamberdades);
  • ajamid: neli peamist propellerit, mis töötasid diiselmootoritega;
  • mugavused: luksuslikud reisijate kajutid, söökla, salong ja vaatekäärud — õhulaev oli loodud nii reisijate kui ka posti ja lasti vedamiseks.

Hindenburg suutis mahutada kümneid reisijaid ja väga suure meeskonna — see oli mõeldud Atlandi-ülesteks regulaarlendudeks ning ühendas mugavuse ja suurmahtu.

Teenistus ja avalik tähelepanu

Zeppelin sai palju reklaami ning muutus kiiresti tuntuks. Poksija Max Schmeling lendas sellega tagasi Saksamaale pärast Joe Louise'i võitmist Ameerika Ühendriikides. Hindenburg osales ka 1936. aasta suveolümpiamängude avatseremoonial Berliinis, mis lisas õhulaevale palju avalikku tähelepanu. See kõik kuulus Zeppelini ettevõtte plaane: luua regulaarne ja prestigeerikas õhulaevade laevastik Atlandi-üleseks transpordiks.

Kasutusperiood ja lendude iseloomustus

Hindenburgi esiklend toimus 1936. aasta alguses. Järgneval perioodil tegi õhulaev mitmeid edukaid Atlandi-ülesi lende, sidudes Saksamaad Ameerika Ühendriikidega ning teenindades nii reisijaid kui ka postisaadetisi. Lendude trajektoorid ja graafikud olid mõeldud sagedasteks ja suhteliselt kiireteks Atlandi-ületusteks, kasutades õhulaeva suurust ja kütusesäästlikkust võrreldes tol ajal kasutusel olnud lennukitega.

Lakehursti katastroof (1937) ja tagajärjed

Hindenburg hävines dramaatiliselt 6. mail 1937, maandumisel USA-s New Jersey osariigis Lakehurstis. Õhulaev süttis ja põles kiiresti, sündmuse kohta on jäänud tuntud helisalvestus (Herbert Morrisoni kuulus lause "Oh, the humanity!") ning ulatuslik filmimaterjal. Katastroofis sai surma kokku 36 inimest — enamik hukkunutest oli pardal ning üheksa või üks õnnetuses hukkunud oli maapealsete meeskonna hulgas. Sündmus põhjustas laialdast šokki ja pani lõpu suuremahulisele reisijate‑õhulaevade ärile.

Põhjuseni jõuti alles osaliselt: uurimised tõid välja mitu võimalikku süüteallikat, sealhulgas elektrostaatilise tühjenemise maandumisprotsessis ja gaasilekke plus õhulaeva välispinna (katteloori) kergestisüttivus. Tänapäevased uurimused toetavad enamasti hüpoteesi, et vesinikuga täidetud gaasiruumide leke ja järgnenud süttimine (võimalikuks päästikuks elektrostaatiline säde) olid katastroofi põhielemendid, kuid lõplik konsensus puudub. Hindenburg kasutas vesinikku, mis oli tol ajal levinud ja odavam kui leegiga mittesüttiv heliuim.

Mõju ja pärand

Hindenburgi katastroof tähistas ajastut, mil reisijate õhulaevadelt hakatakse loobuma: katastroof ja sellest tekkinud avalik hirm vähendasid nende usaldusväärsust ning kujundasid lennunduse tulevikku — edaspidi keskenduti peamiselt lennukitega toimuvatele regulaarlendudele. Hindenburgi hävingust on saanud ka hoiatus tehnoloogia ja turvalisuse piiride kohta ning sündmus on jätkuvalt uurimise ja populariseeriva ajalookirjanduse objektiks.

Oluline: Hindenburgi lugu ühendab endas nii inseneritehnilisi saavutusi kui ka tragiat — see on meeldetuletus nii suurtest ambitsioonidest kui ka riskidest, mis kaasnevad uute ja suurte transpordisüsteemide rakendamisega.