Paul von Hindenburg

Eesistujariik

1925. aasta valimised

1925. aastal ei olnud Hindenburgil huvi kandideerida avalikule ametikohale. Pärast esimest vooru külastas Hindenburgi admiral Alfred von Tirpitz, üks DNVP juhte, ja palus tal kandideerida.

Hindenburg nõustus lõpuks kandideerima valimiste teises voorus parteivälise sõltumatuna, kuigi ta oli konservatiiv. Kuna ta oli Saksamaa suurim sõjakangelane, võitis Hindenburg 26. aprillil 1925 toimunud teises hääletusvoorus valimised.

Ta sai abi, kui Baieri Rahvapartei (BVP), vahetas oma toetust Marx, SPD kandidaat ja Saksamaa Kommunistliku Partei (KPD), et mitte tagasi võtta oma kandidaadi Ernst Thälmann. Kui nad oleksid seda teinud, oleksid nende toetajad tõenäoliselt hääletanud SPD poolt ja Hindenburg ei oleks võinud võita.

Esimene ametiaeg

Hindenburg püüdis hoiduda päevapoliitikast ja olla tseremoniaalne president. Talle meeldis monarhia, kuid ta võttis oma vannet Weimari põhiseadusele tõsiselt.

Hindenburg kurtis sageli, et ta igatseb oma pensionipõlve vaikust ja et poliitika on täis ideid nagu majandus, millest ta ei saa aru.

Tema nõunike hulka kuulusid tema poeg Oskar, tema vana sõjaväe abiline kindral Wilhelm Groener ja kindral Kurt von Schleicher. Noorem Hindenburg oli oma isa adjutant ja kontrollis poliitikute juurdepääsu presidendile.

Schleicher mõtles välja presidendivalitsuse idee ja "25/48/53 valemi".

"Presidendi" valitsuse puhul vastutab kantsler presidendi ees), mitte aga Reichstagi ees. "25/48/53 valem" oli kolm põhiseaduse artiklit, mis võisid teha "presidendivalitsuse" võimalikuks:

• Artikkel 25 lubas presidendil laiali saata riigikogu.
• Artikkel 48 lubas presidendil allkirjastada erakorralisi seadusi ilma Reichstagi nõusolekuta. (Reichstag võis kuuekümne päeva jooksul pärast artikli 48 alusel vastuvõetud seaduste allkirjastamist lihtsa häälteenamusega tühistada).
• Artikkel 53 lubas presidendil nimetada kantsleri.

Schleicher soovis, et Hindenburg nimetaks ametisse kantsleri, kelle Schleicher valis. Kui see kantsler vajas mingeid seadusi, võis ta kasutada artiklit 48. Kui Reichstag peaks ähvardama tühistada mõne neist seadustest, võis Hindenburg ähvardada laialisaatmisega ja kuulutada välja uued valimised. Hindenburgile ei meeldinud see mõte, kuid tema poeg ja teised nõunikud survestasid teda sellega nõustuma.

Presidendi valitsus

Esimene katse "presidendivalitsuse" loomiseks aastatel 1926-1927 ebaõnnestus poliitilise toetuse puudumise tõttu. 1929-1930. aasta talvel pidas Schleicher mitmeid salajasi kohtumisi katoliku Keskerakonna (Zentrum) juhi Heinrich Brüningiga.

Seejärel asus Schleicher lõhkuma sotsiaaldemokraatide ja Saksa Rahvapartei "suure koalitsiooni" valitsust. Selle tulemusena langes valitsus 1930. aasta märtsis ja Brüning nimetati Hindenburgi poolt kantsleriks.

Brüning esitas esimesena eelarve, milles nõutakse järske kulukärpeid ja järske maksutõuse. Kui eelarve juulis läbi löödi, lasi Brüning Hindenburgil allkirjastada eelarve artikli 48 alusel hädaolukorra seaduseks. Kui Reichstag hääletas eelarve tühistamise poolt, lasi Brüning Hindenburgil Reichstagi laiali saata vaid kaks aastat pärast selle ametiaega ja lasi eelarve artikli 48 alusel uuesti vastu võtta. 1930. aasta septembri valimistel said natsid 17% häältest. Ka Saksamaa Kommunistlik Partei saavutas edu.

Brüning valitses artikli 48 kaudu; sotsiaaldemokraadid ei hääletanud kunagi tema artikli 48 eelnõude tühistamise vastu, et mitte korraldada uusi valimisi, millest saaksid kasu ainult natsid ja kommunistid.

1932. aasta valimised

1932. aasta märtsis toimunud valimiste esimeses voorus oli Hindenburg esikohal, kuid tal ei olnud absoluutset häälteenamust. 1932. aasta aprillis toimunud valimistel võitis Hindenburg Hitleri presidendiks.

Pärast presidendivalimiste lõppu pidas Schleicher 1932. aasta mais Hitleriga mitmeid salajasi kohtumisi ja arvas, et Hitler oli nõus toetama uut "presidendivalitsust", mida Schleicher ehitas.

Mais 1932 lasi Schleicher Hindenburgil vallandada Groeneri kaitseministri kohalt, et alandada nii Groenerit kui ka Brüningut. 31. mail 1932 vallandas Hindenburg Brüningi kantsleri kohalt ja asendas ta Schleicheri ettepanekul Franz von Papeniga.

von Papeni valitsus tahtis avalikult hävitada Saksa demokraatiat. Nagu Brüningi valitsus, oli ka von Papeni valitsus "presidendivalitsus", mis valitses artikli 48 abil.

Nagu Schleicher soovis, saatis Hindenburg Reichstagi laiali ja määras uued valimised 1932. aasta juuliks. Schleicher ja von Papen uskusid mõlemad, et natsid võidavad enamuse kohtadest ja toetavad von Papeni valitsust.

Natsipartei sai Reichstage'i suurimaks erakonnaks ja ootas, et Hitlerist saab kantsler. Kui Hindenburg kohtus 13. augustil 1932 Berliinis Hitleriga, lükkas Hindenburg Hitleri nõudmised kantsleri koha saamiseks tagasi.

Koosoleku protokolli pidas presidendi kantselei juhataja Otto Meißner. Protokolli kohaselt:

“

Härra Hitler teatas, et põhjustel, mida ta oli sel hommikul üksikasjalikult selgitanud Reichspresidendile, ei tule tema osalemine koostöös olemasoleva valitsusega kõne alla. Arvestades natsionaalsotsialistliku liikumise tähtsust, pidi ta nõudma endale ja oma erakonnale täielikku ja täielikku valitsuse ja riigi juhtimist. Vastusena ütles Reichspresident kindlalt, et ta peab sellele nõudmisele vastama selge, järeleandmatu ei-ga. Ta ei saa õigustada Jumala, oma südametunnistuse ega isamaa ees kogu valitsemisvõimu üleandmist ühele erakonnale, eriti erakonnale, mis on erapoolik nende endi vaadetest erinevate inimeste vastu. Selle vastu oli veel hulk muid põhjusi, mida ta ei soovinud üksikasjalikult selgitada, näiteks hirm rahutuste suurenemise ees, mõju välisriikidele jne. Herr Hitler kordas, et igasugune muu lahendus on tema jaoks vastuvõetamatu. Sellele vastas Reichspresident: "Nii et te lähete opositsiooni?" Hitler: "Mul ei ole nüüd alternatiivi".

”

Hindenburg andis välja pressiteate oma kohtumise kohta Hitleriga, milles näis olevat öeldud, et Hitler oli nõudnud absoluutset võimu ja et president oli sellest keeldunud. Hitler oli selle pressiteate peale vihane.

Kui Reichstag 1932. aasta septembris kokku tuli, oli selle esimene ja ainus tegu massiline umbusaldushääletus von Papeni valitsuse vastu. Vastuseks lasi von Papen Hindenburgil 1932. aasta novembris toimuvateks valimisteks Reichstagi laiali saata. Kuna 1949. aasta põhiseaduse kohaselt pidi umbusaldushääletusega kaasnema uue kantsleri valimine, ei saanud seda juhtuda.

Teistel 1932. aasta Reichstagi valimistel kaotasid natsid mõningast toetust, kuid jäid siiski suurimaks erakonnaks Reichstagis. Järgnes järjekordne läbirääkimiste voor ühelt poolt Hindenburgi, von Papeni ja von Schleicheri ning teiselt poolt Hitleri ja teiste natside juhtide vahel.

Hitler nõudis endiselt, et Hindenburg annaks talle kantsleriameti. Hindenburg ei saanud sellega nõustuda, nii et von Papen soovitas Hindenburgil välja kuulutada sõjaseisukord ja kaotada demokraatia.

Von Papen pani Oscar Hindenburgi plaani toetama ja nad veensid presidenti, et ta eiraks oma vannet põhiseadusele ja nõustuks selle plaaniga. Schleicher nägi von Papenis ohtu, nii et ta blokeeris sõjaseisukorra plaani, öeldes, et see paneks natside SA ja kommunistlikud punarinde võitlejad mässama ning et poolakad tungiksid sisse ja Reichswehr ei suudaks sellega toime tulla.

Hindenburg vihkas Hitleri ideed kantslerina, kuid Meißneri, von Papeni ja Oskar Hindenburgi survel otsustas president nimetada Hitleri kantsleriks. 30. jaanuari 1933. aasta hommikul vannutas Hindenburg Hitleri kantsleriks presidendipalees.

President Paul von Hindenburgi portree


1932. aasta valimiste 2. vooru hääletussedelid

Machtergreifung

Hindenburg mängis võtmerolli natside võimuhaaramises (Machtergreifung) 1933. aastal. Ta ei osalenud selle planeerimises, kuid ei peatanud Hitlerit. Hitleri juhitud "Rahvusliku koondumise valitsuses" olid natsid vähemuses. Enamik ministritest pärinesid von Papeni ja von Schleicheri valitsusest. Peale Hitleri olid ainsad teised natsiministrid Hermann Göring ja Wilhelm Frick.

Hindenburg arvas, et natside võim oli piiratud, eriti kuna tema lemmikpoliitik von Papen oli asekantsler ja Preisi Reichskomissar.

Hitleri esimene tegu kantslerina oli paluda Hindenburgil laiali saata Reichstag, et natsid ja D.N.V.P. saaksid suurendada oma kohtade arvu, Hindenburg nõustus sellega.

1933. aasta veebruari alguses lasi von Papen allkirjastada artikli 48 seaduseelnõu, mis piiras ajakirjandusvabadust. Pärast Reichstagi tulekahju kirjutas Hindenburg alla Reichstagi tulekahju dekreedile.

Uue Reichstagi avamisel 21. märtsil 1933 Krolli ooperimajas korraldasid natsid suurejoonelise tseremoonia, kus Hindenburg mängis peaosa, mis pidi tähistama järjepidevust Preisimaa-Saksa traditsiooni ja uue natsiriigi vahel.

Krolli ooperimajas toimunud tseremoonia mõjus nii, et paljud sakslased, eriti konservatiivsed sakslased, olid veendunud, et uue režiimi ajal läheb elu hästi. 23. märtsil 1933 kirjutas Hindenburg volitusaktile alla.

Hindenburg oli endiselt väga populaarne, kuid tema tervislik seisund halvenes. Natsid hoolitsesid selle eest, et kui Hindenburg avalikult esines, oli Hitler temaga koos ja et Hitler oli presidendi suhtes alati väga lugupidav. Natside propagandistid lootsid, et inimesed arvavad, et Hindenburg meeldib Hitlerile ja Hitler muutub populaarsemaks.

Ainus kord, kui Hindenburg üritas natside seaduseelnõu peatada, oli 1933. aasta aprilli alguses. Reichstag oli vastu võtnud seaduse kutselise avaliku teenistuse taastamise kohta. Selles öeldi, et kõik Reichi, liidumaade või kohalike ringkondade juures töötavad juudi riigiteenistujad tuleb viivitamatult vallandada.

Hindenburg keeldus sellele seadusele alla kirjutamast, kui kõik I maailmasõja juudi veteranid, sõja ajal avalikus teenistuses teeninud juudi riigiteenistujad ja need juudi riigiteenistujad, kelle isa oli veteran. Hitler nõustus, et seadus allkirjastataks, kuigi ta uskus, et juudid olid püüdnud suure sõja ajal Saksamaad õõnestada. Just Hindenburg oli see, kes ütles, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja sellepärast, et poliitikud ja teised "torkasid sõjaväele selga". Hindenburg ei uskunud seda juttu. Ta ütles seda, et tema sõjaaegne asetäitja Erich von Ludendorff ei kirjutaks oma mälestustesse halba. Hitler aga uskus seda lugu ja kasutas seda võimu saavutamise eesmärgil.

Hindenburg jäi presidendiks, kuni ta suri 2. augustil 1934 oma kodus Neudeckis Ida-Preisimaal kopsuvähki.

Päev enne Hindenburgi surma lendas Hitler Neudecki ja külastas teda. Hindenburg, kes oli vana ja seniilne, arvas, et ta kohtub keiser Wilhelm II-ga, ja kutsus Hitlerit "Teie Majesteet".

Ta jäi Saksamaa viimaseks presidendiks kuni 1945. aastani, mil Hitleri testamendiga nimetati presidendiks Karl Dönitz. Pärast Hindenburgi surma kuulutas Hitler presidendi ametikoha lõplikult vabaks, ühendades selle sisuliselt kantsleri ametiga pealkirja "Führer ja Reichskantsler" all, tehes end Saksamaa riigipeaks ja valitsusjuhiks.

Matmine

Hindenburg maeti Tannenbergi mälestuspaika Tannenbergi lähedal Ida-Preisimaal (täna: Stębark, Poola). Kuid Hindenburg ütles alati, et ta tahtis olla maetud oma naise kõrvale. 1945. aastal eemaldasid Saksa väed tema ja tema naise kirstud, et päästa neid lähenevate Nõukogude vägede eest.