Paul Ludwig Hans Anton von Beneckendorff ja von Hindenburg (2. oktoober 1847 - 2. august 1934) oli saksa kindralstaap ja riigimees.

Varajane elu ja sõjaväeteenistus

Hindenburg sündis aadliperekonnas ja astus noores eas Preisi armeesse. Ta teenis eri väeosades ja võitles ka Franco-Prussi sõjas 1870–1871. Tema karjääris avaldusid konservatiivne maailmavaade ja lojaalsus monarhiale; ta püsis sõjaväes mitme aastakümne, tõustes järk-järgult kõrgematele auastmetele. 1911. aastal lahkus ta ametlikult teenistusest, saades pensionile jõudnud vanamehena.

Esimene maailmasõda ja kuulsus

Hindenburg lahkus sõjaväest 1911. aastal. Esimese maailmasõja alguses astus ta uuesti armeesse. Ta sai kuulsaks, kui võitis 1914. aastal Tannenbergi lahingu.

Pärast Tannenbergi edu tõsteti ta rahvuslikuks kangelaseks ja talle anti kõrgeid sõjalisi auastmeid; ta töötas tihedas koostöös kindral Erich Ludendorffiga, kellet peeti tema sõjaväeliseks strateegiliseks partneriks ja de facto rahu ajal ka sõjaajalise juhtimise üheks määravaks figuuriks. Hindenburg juhtis saksa vägesid idarindel ja hiljem sai tähtsa koha sõjaväe kõrgeimas juhtimises.

1920. aastad — tagasitulek poliitikasse

Hindenburg läks 1919. aastal uuesti pensionile, kuid naasis avalikku ellu veel kord 1925. aastal, kui ta valiti Saksamaa teiseks presidendiks.

Presidendina esindas ta paljuski konservatiivset ja rahvuslikku poliitikat. Kuigi ta ei olnud demokraatliku vabariigi suurim pooldaja, aktsepteeris ta ametisse astudes Weimari põhiseadust ning temalt oodati rahu ja stabiilsust pärast sõja-aegset kriisi. Ametiajal kasutas ta sageli presidendivolinat, sealhulgas erakorralisi volitusi (Artikkel 48), et määrata kantslereid ja juhtida riigi sise- ja majanduspoliitikat.

1930. aastad, natside tõus ja otsused, mis muutsid ajalugu

Ta oli 84-aastane ja halva tervisega, kuid pidi 1932. aastal kandideerima ainsana Adolf Hitleri vastu. Ta püüdis peatada natside partei võimuletulekut, kuid pidi jaanuaris 1933 nimetama Hitleri kantsleriks. Märtsis kirjutas ta alla 1933. aasta volitusaktile, mis andis Hitleri valitsusele erivolitused. Hindenburg suri järgmisel aastal, mille järel Hitler kuulutas presidendi ametikoha vabaks ja tegi end riigipeaks.

Tõsiasi, et Hindenburg oli 1932. aastal säilinud demokraatliku presidendivalimiste võitjana, andis kummaski etapis ja eelkõige 1933. aasta alguses konservatiivsele eliidile ja natsidele võimaluse kasutada tema ametilist legitiimsust. Tema otsus nimetada Hitler kantsleriks 30. jaanuaril 1933 ja hiljem allkirjastada volitused (Ermächtigungsgesetz) võimaldas natsidel kiiresti de-facto ühemehevalituse kehtestada. Hindenburgi tervis ja kõrge iga ning konservatiivsete poliitikute surve mängisid selles otsuses olulist rolli.

Iseloom ja suhe natsidega

Hindenburg oli isiklikult konservatiivne, patriarhaalne ja sageli vastu revolutsioonilistele ideedele. Ta kaldus eelistama traditsioonilisi riigistruktuure ning usaldas sageli sõjaväliseid ja konservatiivseid poliitikuid. Kuigi ta ei olnud natsismiga ideoloogiliselt nõus, tekitasid poliitilised kompromissid ja arvamus, et natsid on kontrollitavad, olukorra, kus tema nõusolek ja ametlik toetus aitasid Hitleri kiirel võimu koondumisel.

Surm ja pärand

Hindenburg suri 2. augustil 1934. Tema surm andis Adolf Hitlerile võimaluse ühendada presidendi ja kantsleri ameti üheks juhtivaks teutorlikuks positsiooniks ning tugevdada diktatuuri. Hindenburgi pärand on vastuoluline: mõned nägid temas sõjaväelast ja rahvusliku stabiilsuse garantiid, teised nägid tema otsustes põhjust, miks demokraatia kukkus ja miks natsid võimule tulid.

Tema isiklikku mälestusmärki varjutas hiljem natside režiimi kuritegude tagajärg ning pärast Teist maailmasõda eemaldati paljusid talle pühendatud mälestusmärke või neile antud nimesid muudeti.

Tuntud nimetused tema auks

Tema auks nimetati 1937. aastal tulekahjus hävinud kuulus tseppeliin Hindenburg, samuti on tema ametiajal ehitatud Hindenburgdamm, mis ühendab Sylt'i saart Schleswig-Holsteini mandriga.

Lisaks on tema nimega seotud mitmeid sõjajärgseid mälestusmärke ja kohanimetusi, mis on ajaloo jooksul saanud erineva tähenduse sõltuvalt poliitilisest kontekstist ja ühiskondlikust suhtumisest.

Kokkuvõte

Paul von Hindenburg on saksa ajaloo mõjukas ja vastuoluline figuur: sõjategelane, rahvuslik kangelane, hilisem riigipea, kelle otsused 1930. aastate alguses aitasid kaasa natside võimu kindlustamisele. Tema elu ja tegevus pakuvad olulisi õppetunde demokraatia haavatavuse, sõjalise autoriteedi mõjude ja poliitiliste kompromisside riskide kohta.