Võimaldav seadus
Saksamaa parlament (Reichstag) võttis 23. märtsil 1933. aastal vastu volitusseaduse (saksa keeles Ermächtigungsgesetz). See oli teine suur samm pärast Reichstagi tulekahju dekreeti, millega natsid said diktaatorlikud volitused, kasutades selleks suuresti seaduslikke vahendeid. Seadus võimaldas kantsler Adolf Hitleril ja tema kabinetil kehtestada seadusi ilma Reichstagi osaluseta.
Võimaldamisseaduse ametlik nimetus oli Gesetz zur Behebung der Not von Volk und Reich ("Seadus rahva ja impeeriumi hädaolukorra leevendamiseks").
Volitusakti vastuvõtmine
Natsid kirjutasid volitusakti, et saavutada täielik poliitiline võim, ilma et nad vajaksid enamuse toetust Reichstagis ja ilma, et nad peaksid läbirääkimisi oma koalitsioonipartneritega.
Propaganda
24 tunni jooksul pärast Saksamaa kantsleriks nimetamist 30. jaanuaril 1933 mõjutas Hitler oskuslikult propagandaminister Joseph Goebbels, kes kirjutas:
Nüüd on lihtne jätkata võitlust, sest me saame kasutada kõiki riigi ressursse. Raadio ja ajakirjandus on meie käsutuses. Me lavastame propaganda meistriteose.
Valimistele eelnevatel päevadel korraldasid natsid tänavavägivalda, et hirmutada opositsiooni ja tekitada hirmu kommunismi ees. Reichstagi põletamine kuus päeva enne valimisi oli kampaania keskne sündmus.
Vägivald
Hiljem samal päeval kogunes Reichstag hirmutavates tingimustes, kus SA mehed tunglesid istungisaalis ja väljaspool seda. Hitler rõhutas oma kõnes kristluse tähtsust saksa kultuuris. Selle eesmärk oli eelkõige rahustada varem liitlaseks olnud katoliku Keskerakonda. Osaliselt sisaldas see partei esimehe Ludwig Kaasi nõutud tagatisi.
Kõik erakonnad, välja arvatud SPD, hääletasid volitusakti poolt. Kuna kommunistide delegaadid eemaldati ja 26 SPD saadikut arreteeriti või peideti, oli lõpphääletus 441, kes toetasid volitusakti ja 94 (kõik sotsiaaldemokraadid) olid selle vastu.
Tagajärjed
Kommunistliku partei saadikud - ja ka mõned sotsiaaldemokraatlikud saadikud - olid juba vangistatud ja kommunistlikud mandaadid kuulutati valitsuse poolt peagi pärast valimisi "passiivseks". Ülejäänud vabad parlamendiliikmed hirmutati parlamendisaali ümbritsevate SA-de poolt. Lõpuks hääletasid ainult sotsiaaldemokraadid seaduseelnõu vastu.
Briti tabloid Daily Express kirjeldas juutide reaktsioone Saksamaa vastu suunatud boikoti kohta kui "Juudamaa kuulutab Saksamaale sõja" (25. märts 1933).
Presidendi tagajärjed
President von Hindenburg paistis olevat rahul Hitleri kindla käega. Volitusakti kabinetikonverentsil teatas von Hindenburgi esindaja, et eakas president tõmbub tagasi valitsuse igapäevastest asjadest ja et volitusakti tulemusel vastuvõetud seaduste puhul ei ole presidendi koostöö vajalik.
Seotud leheküljed
- Võimaldamisakt (Üldine)
Küsimused ja vastused
K: Mis oli volitusakti nimi saksa keeles?
V: Volitusõiguse seaduse nimi oli saksa keeles Ermהchtigungsgesetz.
K: Millal võttis Saksamaa parlament volitusakti vastu?
V: Saksamaa parlament (Reichstag) võttis volitusakti vastu 23. märtsil 1933. aastal.
K: Mida võimaldas volitusakt kantsler Adolf Hitleril ja tema kabinetil teha?
V: Volitusakt võimaldas kantsler Adolf Hitleril ja tema kabinetil võtta vastu seadusi ilma Reichstagi osaluseta.
K: Kuidas said natsid diktaatorlikud volitused, kasutades selleks suuresti seaduslikke vahendeid?
V: Natsid omandasid diktaatorlikud volitused, kasutades selleks suures osas seaduslikke vahendeid kahe peamise sammu kaudu, esiteks Reichstagi tulekahju dekreediga ja teiseks volitusakti vastuvõtmisega.
K: Mis on volitusakti teine nimetus?
V: Teine nimi volitusaktile on Gesetz zur Behebung der Not von Volk und Reich ("Gesetz zur Behebung der Not von Volk und Reich").
K: Kes kehtestas selle seaduse vastuvõtmise tõttu seadusi ilma Reichstagi osaluseta?
V: Tänu selle seaduse vastuvõtmisele said kantsler Adolf Hitler ja tema kabinet kehtestada seadusi ilma Reichstagi osaluseta.
