Ermächtigungsgesetz (Volitusseadus) 1933 – Hitleri diktaatorlike volituste alus

Ermächtigungsgesetz 1933 (Volitusseadus) – kuidas Hitleri seadus andis diktaatorlikud volitused; põhjalik ajalooline ülevaade taustast, protsessist ja tagajärgedest.

Saksamaa parlament (Reichstag) võttis 23. märtsil 1933. aastal vastu volitusseaduse (saksa keeles Ermächtigungsgesetz). See oli teine suur samm pärast Reichstagi tulekahju dekreeti, millega natsid said diktaatorlikud volitused, kasutades selleks suuresti seaduslikke vahendeid. Seadus võimaldas kantsler Adolf Hitleril ja tema kabinetil kehtestada seadusi ilma Reichstagi osaluseta.

Võimaldamisseaduse ametlik nimetus oli Gesetz zur Behebung der Not von Volk und Reich ("Seadus rahva ja impeeriumi hädaolukorra leevendamiseks").

Taust ja vastuvõtmine

Volitusseadus järgnes 27. veebruari 1933. aasta Reichstagi tulekahju järel välja kuulutatud hädaolukorra-meetmetele (Reichstagi tulekahju dekreet), mis suspenderdasid mitmeid kodanikuõigusi ja võimaldasid poliitilist represseerimist. Hirmu ja vägivalda kasutades — eriti SA ja SS jõudude kohalolek — loodi õhkkond, kus opositsioonilised delegeedid ei saanud normaalselt tegutseda. Kommunistliku partei parlamendiliikmed olid peamiselt kinnipidamiste või sundseisundite tõttu eemal, samal ajal kui Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD) oli ainus suur partei, mis seadusele avameelselt vastu hääletas. Mitmed keskmised ja konservatiivsed parteid toetasid seaduse vastuvõtmist pärast kindlustusi ja läbirääkimisi nende huvide osas.

Seaduse sisu ja õiguslik ulatus

• Põhifunktsioon: seadus andis kantslerile ja tema valitsusele õiguse välja anda seadusi, sh seadusi, mis võisid erineda Vabariigi põhiseadusest, ilma et oleks vaja Reichstagi heakskiitu.
• Aja piirang: seadus oli esialgu ajutine — kehtis määratud perioodi (neli aastat) —, kuid see oli mõeldud ja kasutati praktikas pikemaajalise võimu konsoolideerimiseks ning seda ka pikendati.
• Rajatõkete eemaldamine: seadus tõkestas parlamendi rolli seaduslike kontrollimehhanismide vahendajana ja võimaldas täidesaatval võimul tegutseda peaaegu piiramatult.

Kohtumine demokraatliku süsteemi lõppemisega

Praktikas tähendas volitusseadus demokraatlike institutsioonide kiiret alistamist. Seda kasutati:

• riigi ja kohalike omavalitsuste töö installeerimiseks natsipartei kontrolli all (Gleichschaltung),
• poliitiliste vastaste vabanemata õigusaktide ja määrustega kõrvaldamiseks ning parteide ja ametiühingute surve alla võtmiseks ja lõpuks keelustamiseks,
• õigusliku alusena rassilise ja poliitilise tagakiusamise õigusaktide vastuvõtmiseks, mis viisid näiteks juutide, vasakpoolsete ja teiste rühmade süsteemse diskrimineerimise ja represseerimiseni.

Pärast president Paul von Hindenburgi surma 1934. aastal ühendas Hitler presidendi ja kantsleri ametid, muutudes riigipeaks (Führer), kuid volitusseaduse kaudu saadud õigusandlik võim jäi tema käes ning aitas lõplikult likvideerida konstitutsioonilist kontrolli ja tasakaalu.

Õiguslik ja ajalooline tähendus

Volitusseadus on ajalooliselt märgiline näide sellest, kuidas demokraatlikud protseduurid ja õigusriigi reeglid võivad olla kasutatud ja muudetud autoritaarse võimu ülesehitamiseks. Kuigi seadus andis esialgseid "õiguslikke" aluseid kabinetile seadusi kehtestada, ei peitnud see ära faktorit, et hääletamine ja seaduse vastuvõtt toimusid ajal, mil opositsioon piirati ja valitsus kasutas vägivalla- ja ähvardusvahendeid. Selle tagajärjel kadus Saksamaal kiiresti parlamentaarne kontroll ning vabadused, mis iseloomustasid Weimari Vabariiki.

Järeldus

Ermächtigungsgesetz 1933 ei olnud lihtsalt üks seaduslik muudatus — see tähistas suurt murdosa Saksamaa poliitilises ajaloos, mis andis natsionaalsotsialistlikule režiimile seadusliku aluse totalitaarse võimu kehtestamiseks. Selle uurimine ja mäletamine on oluline, sest näitab, kuidas õiguslikud meetodid kombinatsioonis vägivalla ja hirmuga võivad viia demokraatia hävitamiseni. Õigusajalooliselt ja poliitiliselt on see juhtum hoiatuseks demokraatia kaitse vajalikkusest ja institutsioonide sõltumatuse tähtsusest.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli volitusakti nimi saksa keeles?

K: Millal võttis Saksamaa parlament volitusakti vastu?

K: Mida võimaldas volitusakt kantsler Adolf Hitleril ja tema kabinetil teha?

K: Kuidas said natsid diktaatorlikud volitused, kasutades selleks suuresti seaduslikke vahendeid?

K: Mis on volitusakti teine nimetus?

K: Kes kehtestas selle seaduse vastuvõtmise tõttu seadusi ilma Reichstagi osaluseta?

Otsing