Natsism ehk natsionaalsotsialism: mõiste, ajalugu ja ideoloogia
Natsism (natsionaalsotsialism): põhjalik ülevaade ideoloogiast, ajaloost, rassipoliitikast ja holokaustist — Saksamaa 1920.–1945. aasta kuritegude selgitus.
Natsism (või natsionaalsotsialism; saksa keeles Nationalsozialismus) on Saksamaa natside parteiga seotud poliitiliste tõekspidamiste kogum. See sai alguse 1920. aastatel. Partei sai 1933. aastal võimule, millega algas Kolmas Reich. Nad püsisid Saksamaal kuni 1945. aastani, Teise maailmasõja lõpuni. Natsism on fašismi üks vorm ja kasutab bioloogilist rassismi. Suur osa selle liikumise filosoofiast põhines ideel, et "aaria rass", termin, mida nad kasutasid selle kohta, mida me täna nimetame germaani rahvaks, oli parem kui kõik teised rassid ja tal oli suurim võime ellu jääda. Natsismi rassistlike ja võimekate ideede kohaselt olid germaani rahvad Herrenvolk (härrasrahvas). "Alamad" rassid ja inimesed - juudid, romad, slaavlased, puudega inimesed ja teised - liigitati Untermenschen (alaminimesed).
Rassistlike ideede elluviimiseks keelati 1935. aastal Nürnbergi rassiseadustega mitte-arjalased ja natside poliitilised vastased riigiteenistusest. Samuti keelati igasugune seksuaalne kontakt "aarialaste" ja "mitteaarialaste" isikute vahel.
Natsid saatsid miljonid juudid, romad ja teised inimesed koondus- ja surmalaagritesse, kus nad tapeti. Neid tapmisi nimetatakse nüüd holokaustiks.
Sõna "nats" on saksakeelne lühend Nationalsozialist (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei toetaja). See tähendab "Natsionaalsotsialistlik Saksa Tööliste Partei".
Taust ja võimuletulek
Natsionaalsotsialismi eelkäija oli 1919. aastal asutatud Saksamaa Tööpartei (Deutsche Arbeiterpartei, DAP). Adolf Hitler astus sellesse parteisse 1920. aastal; peagi muutus partei nimeks Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei (NSDAP). 1923. aasta Müncheni (Beer Hall) putš ebaõnnestus, mille järel Hitler vangistati ja kirjutas oma raamatu Mein Kampf, kus ta kirjeldas ideoloogiat ja poliitilisi eesmärke. Suur osa NSDAP populaarsusest kasvas 1929–1933 kestnud majanduslanguse (Suur depressioon) taustal: tööpuudus, majanduslik ebastabiilsus ja rahvuslik alandus pärast Esimest maailmasõda tekitasid pinnase äärmuslikele lahendustele.
1933. aastal sai Hitler riigikantsleriks. Pärast Reichstagi tulekahju (1933) ja Erakorraliste volituste (Enabling Act) vastuvõtmist nõrgendati demokraatlikke institutsioone, keelati teised parteid ja viidi läbi Gleichschaltung — ühiskonna kiire kooskõlastamine natside nõuetega. 1934. aasta ööpäevane puhastus (Night of the Long Knives) likvideeris osa poliitilistest rivaalidest, mille kaudu kindlustati Hitlerile isiklik kontroll riigi üle.
Ideoloogia ja põhimõtted
Natsismi keskmes olid:
- Ultranatsionalism ja rahvuslik ülemvõim: riigi ja rahvuse täielik ülimus ning vastuseis rahvusvahelisele liberalismile.
- Rassism ja antisemitism: juute ja teisi gruppe peeti allasurutud või ohtlikeks ning nende õigused võeti ära.
- Führerprinzip: juhtimisepõhimõte, kus juht (Führer) on ülim autoriteet ja tema tahe on seadus.
- Bioloogiline determinism ja eugenika: inimeste rühmi hinnati geneetiliste omaduste järgi; püüti läbi selekteerimise ja steriliseerimise "parendada" rahvastikku.
- Anti-parlamentaarne ja autoritaarne valitsemine: demokraatia, sotsiaaldemokraatia ja kommunismi vastane retoorika.
- Militarism ja ekspansionism: idee eluruumist (Lebensraum) idas, mis õigustas agressiooni teiste riikide vastu.
- Propaganda ja masside mobiliseerimine: valitsus kontrollis meediat, haridust ja kultuuri, et kujundada avalikku arvamust.
Repressioonid, terror ja holokaust
Natside meetodid sisaldasid ulatuslikku represiooni: erapooletu õigussüsteemi asendamine poliitilise kontrolliga, salapolitsei (Gestapo) tegevus, politseivõimu ja erivägede (SA, SS) kasutamine. Esialgsed koonduslaagrid hakati looma juba 1933. aastal poliitiliste vastaste kinnipidamiseks; hiljem muutusid need süsteemiks, mis hõlmas ka sunnitööd ja massilisi mõrvu.
1938. aasta Kristallnacht (öine vägivallaakt juutide vastu) oli üheks verstapostiks antisemiitliku poliitika eskaleerumisel. 1941. aasta algusest alates, eriti idapoolsetes okupeeritud alades, teostasid tapmisi ka välikoosseisud (Einsatzgruppen). 1942. aastal korraldati Wannsee konverents, kus planeeriti juutide "lõplikut lahendust" — organiseeritud massimõrvade süsteemi, mis hõlmas surmalaagreid nagu Auschwitz, Treblinka, Sobibor ja teised. Holokaustis tapeti hinnanguliselt umbes kuus miljonit juuti ning mitme miljoni teise rühma liikmeid (romad, slaavlased, puudega inimesed, poliitilised vastased, homoseksuaalid jne).
Sõda, kokkuvarisemine ja järelmõjud
Natsi-Saksamaa agressioon viis Teise maailmasõjani (1939–1945): Poola sissetung 1939, Lääne-Euroopa vallutused 1940, rünnak Nõukogude Liidu vastu 1941 (Operatsioon Barbarossa) ning sõjategevuse laienemine kõikidele mandritele. Pöördepunktid, nagu Stalingradi lahing (1942–1943) ja Normandia dessant (1944), tähendasid natsirežiimi sõjalise edu lõppemist. Adolf Hitler hukkus 30. aprillil 1945, ja Saksamaa kapituleerus mais 1945.
Pärast sõda algasid Nürnbergi protsessid, kus paljud natside juhtfiguurid mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja kuritegudes inimkonna vastu. Saksa ühiskonnas algas denatsifitseerimise protsess; paljud natsirežiimi praktikad, sümbolid ja ideoloogiad on tänapäeval paljudes riikides seadusega keelatud või piiratud.
Mälestus, teadus ja tänapäevane tähendus
Natsismi kuritegude uurimine ja mälestamine on tänini oluline osa Euroopa ajaloo- ja mälukultuurist. Holokausti ja teiste koonduslaagrite ohvrite mälestuseks on rajatud mälestuspaiku, muuseume ja õppeprogramme. Samuti jälgitakse ja võideldakse tänapäevase neonatsismiga, mis püüab natside ideoloogiat uuesti levitada. Paljud riigid on keelanud natsieesmärkide propageerimise ja natsismi sümboolika avaliku kasutamise.
Kokkuvõte: Natsism oli vägivaldne, rassistlik ja autoritaarne ideoloogia ning praktika, mille rakendamine põhjustas ühe inimajaloo suurima tragöödia — laiaulatuslike inimõiguste rikkumiste ja massimõrvade laine Euroopas. Selle uurimine, mäletamine ja haridus on olulised, et mõista põhjuseid ja vältida sarnaste kuritegude kordumist tulevikus.
Natsionaalsotsialistliku partei märk
Natside võimuletulek
Natsi-Saksamaa juht Adolf Hitler kirjutas raamatu "Mein Kampf" ("Minu võitlus"). Raamatus öeldi, et kõik Saksamaa probleemid juhtusid seetõttu, et juudid kavandasid riigile kahju tekitamist. Ta ütles ka, et juudi ja kommunistlikud poliitikud kavandasid 1918. aasta vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja võimaldas Saksamaal nõustuda maksma tohutuid rahasummasid ja kaupu (reparatsioonid).
Ööl vastu 27. ja 28. veebruari 1933 pani keegi Reichstagi hoone põlema. See oli hoone, kus Saksa parlament pidas oma koosolekuid. Natsid süüdistasid kommuniste. Natside vastased ütlesid, et natsid ise tegid seda, et võimule saada. Samal päeval võeti vastu erakorraline seadus nimega Reichstagsbrandverordnung. Valitsus väitis, et selle eesmärk on kaitsta riiki inimeste eest, kes püüavad riigile kahju teha. Selle seadusega ei loetud enamikku Weimari vabariigi kodanikuõigusi enam. Natsid kasutasid seda teiste poliitiliste parteide vastu. Kommunistlike ja sotsiaaldemokraatlike parteide liikmed pandi vangi või tapeti.
Natsidest sai suurim partei parlamendis. Aastaks 1934 õnnestus neil muuta kõik teised erakonnad ebaseaduslikuks. Demokraatia asendati diktatuuriga. Adolf Hitlerist sai Saksamaa juht (Führer).
Natsi oli Hitleri standard tema Saksamaa presidendiks saamise ajal.
Teiste riikide ründamine
Natsi-Saksamaa liidrina (Führer) hakkas Hitler natside armeed naaberriikidesse viima. Kui Saksamaa ründas Poolat, algas Teine maailmasõda. Lääne riigid, nagu Prantsusmaa, Belgia ja Madalmaad, okupeeriti ja neid pidi Saksamaa käsitlema kolooniatena. Idamaades, nagu Poola ja Nõukogude Liit, plaanisid natsid aga slaavi rahvaste tapmist või orjastamist, et Saksa asunikud saaksid nende maa hõivata.
Natsid sõlmisid liite teiste Euroopa riikidega, näiteks Soome ja Itaaliaga. Kõik teised Euroopa riigid, kes liitusid Saksamaaga, tegid seda seetõttu, et nad ei tahtnud, et Saksamaa neid üle võtaks. Nende liitude ja sissetungide kaudu õnnestus natsidel kontrollida suurt osa Euroopast.
Holokaust
Holokausti ajal saadeti miljonid juudid, samuti romad (keda nimetatakse ka "mustlasteks"), puuetega inimesed, homoseksuaalid, poliitilised oponendid ja paljud teised inimesed Poola ja Saksamaa koondus- ja surmalaagritesse. Natsid tapsid miljonid neist inimestest koonduslaagrites mürgigaasi abil. Natsid tapsid ka miljoneid inimesi nendes rühmades, sundides neid tegema orjatööd, andmata neile palju toitu ja riideid. Kokku hukkus 17 miljonit inimest, neist 6 miljonit juuti.
Liitlaste võit
1945. aastal vallutas Nõukogude Liit Berliini pärast Saksa armee võitmist Venemaal. Nõukogude Punaarmee kohtus Ameerika ja Briti armeega, kes olid 6. juunil 1944. aastal Prantsusmaal Normandia poolt natside Euroopasse tunginud ja sõdinud otse üle Saksamaa. Natsid kaotasid, sest liitlastel oli palju rohkem sõdureid ja rohkem raha kui neil.
Berliini sissetungi ajal võis Hitler end koos oma uue naise Eva Brauniga punkris maha lasta. Ka teised natsid tapsid end, sealhulgas Joseph Goebbels vaid päev pärast seda, kui Hitler nimetas ta oma järeltulijaks. Natsid alistusid pärast seda, kui Punaarmee hõivas Berliini.
Kohtuprotsess natside üle
Pärast sõda pidasid liitlasvalitsused, nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Nõukogude Liit, natside juhtide üle kohtuprotsessi. Need kohtuprotsessid toimusid Saksamaal Nürnbergis. Seetõttu nimetati neid kohtuprotsesse "Nürnbergi kohtuprotsessideks". Liitlaste juhid süüdistasid natside juhte sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes, sealhulgas miljonite inimeste mõrvas (holokaustis), sõdade alustamises, vandenõus ja kuulumises ebaseaduslikesse organisatsioonidesse nagu Schutzstaffel (SS). Enamik natside juhte tunnistati kohtus süüdi ja nad saadeti vangi või hukati poomise teel.
Natsid pärast sõda
Alates 1945. aastast ei ole olnud natsiriiki, kuid on ikka veel inimesi, kes usuvad nendesse ideedesse. Neid inimesi nimetatakse sageli neonatsideks (mis tähendab uusi natsisid). Siin on mõned näited kaasaegsetest natsideedest:
- Germaani rahvad on kõigist teistest rahvastest kõrgemad.
- Paljud neonatsid muudavad "germaani" "kõigi valgete inimestega".
- Nad räägivad juutide ja mõnikord ka teiste rasside vastu. Näiteks:
- Nad ütlevad, et holokausti ei toimunud ja et see on juutide väljamõeldis.
- Ütleme, et Hitleril oli õigus, kui ta süüdistas juute Saksamaa probleemides pärast Esimest maailmasõda;
- Ütlevad inimestele, et nad vihkaksid juute ja teisi inimrühmi; ja
- Usuvad, et juutidel on maailmas liiga palju võimu.
Pärast sõda kehtestati Saksamaal ja teistes riikides, eriti Euroopas, seadused, mis muudavad ebaseaduslikuks väite, et holokausti ei ole kunagi toimunud. Mõnikord keelatakse ka selle poolt mõjutatud inimeste arvu kahtluse alla seadmine, mis tähendab, et ei tapetud nii palju inimesi, kui enamik inimesi arvab, kes seda kirjutas? On olnud vaidlusi selle üle, kas see mõjutab inimeste sõnavabadust. Teatud riigid, nagu Saksamaa, Austria ja Prantsusmaa, keelavad ka natsisümbolite kasutamise ning samuti on keelatud natside lubaduse positsiooni tegemine populaarse meediaallikaga, et takistada natside kasutamist.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on natsism?
V: Natsism on poliitiliste veendumuste kogum, mis on seotud Saksamaa natsiparteiga. See on äärmusparempoolne, fašistlik ideoloogia, mis on suuresti inspireeritud Oswald Spengleri töödest.
K: Millal sai natside partei võimule?
V: Natsipartei sai võimu 1933. aastal ja hakkas Saksamaal ellu viima oma ideid, mida nad nimetasid Kolmandaks Reichiks.
K: Mida uskusid natsid aaria rassi kohta?
V: Natsid uskusid, et ainult aaria (saksa) rass on võimeline ehitama rahvaid ja teised rassid on korruptiivsete jõudude, nagu kapitalism ja marksism, agendid. Samuti pidasid nad aarialast rassi "Master race'iks", mis tähendab, et nad arvasid, et nad on bioloogiliselt arenenumad kui teised inimesed ja väärivad võimu nende üle.
K: Milliseid reforme tahtsid mõned natsid ellu viia?
V: Mõned natsid tahtsid kaotada Saksamaal majanduslikud klassid ja et valitsus võtaks kontrolli suuremate ettevõtete üle. Need reformid oleksid läinud kaugemale sellest, mida Hitler oli kavandanud, nii et paljud neist natsidest mõrvati tema käsul ajal, mis sai tuntuks kui "Pikkade nugade öö".
K: Keda süüdistasid natsid Saksamaa kaotuses I maailmasõjas?
V: Natsid süüdistasid Saksamaa kaotuses I maailmasõjas juute; seda tuntakse kui "müüdi pistmist selga" (The Stab in the Back Myth). Samuti süüdistasid nad juute kiire inflatsiooni ja praktiliselt kõigi teiste majanduslike hädade eest, millega Saksamaa sel ajal silmitsi seisis, kuna nad kaotasid I maailmasõjas.
K: Millist propagandataktikat nad kasutasid juutide vastu?
V: Natsid kasutasid propagandataktikat, mida tuntakse kui patuoinaks pidamist juutide vastu, kus nad süüdistasid neid laisalt, kuid tõhusalt kõigis probleemides, millega Saksamaa tol ajal silmitsi seisis. Seda kasutati selleks, et õigustada nende poolt teise maailmasõja ajal juutide vastu toime pandud hirmutegusid.
K: Kuidas nad rakendasid rassistlikke ideid?
V: Rassistlike ideede rakendamiseks keelustati Nürnbergi rassiseadustega (loodud 1935. aastal) mitte-arjalased ja poliitilised vastased riigiteenistusest, keelates samal ajal igasuguse seksuaalse kontakti "aarialaste" ja "mitte-arjalaste" vahel. Miljonid juudid, romad ja teised inimesed saadeti koondus- või surmalaagritesse, kus nad tapeti; neid tapmisi nimetatakse nüüd "holokaustiks".
Otsige