Natsism (või natsionaalsotsialism; saksa keeles Nationalsozialismus) on Saksamaa natside parteiga seotud poliitiliste tõekspidamiste kogum. See sai alguse 1920. aastatel. Partei sai 1933. aastal võimule, millega algas Kolmas Reich. Nad püsisid Saksamaal kuni 1945. aastani, Teise maailmasõja lõpuni. Natsism on fašismi üks vorm ja kasutab bioloogilist rassismi. Suur osa selle liikumise filosoofiast põhines ideel, et "aaria rass", termin, mida nad kasutasid selle kohta, mida me täna nimetame germaani rahvaks, oli parem kui kõik teised rassid ja tal oli suurim võime ellu jääda. Natsismi rassistlike ja võimekate ideede kohaselt olid germaani rahvad Herrenvolk (härrasrahvas). "Alamad" rassid ja inimesed - juudid, romad, slaavlased, puudega inimesed ja teised - liigitati Untermenschen (alaminimesed).

Rassistlike ideede elluviimiseks keelati 1935. aastal Nürnbergi rassiseadustega mitte-arjalased ja natside poliitilised vastased riigiteenistusest. Samuti keelati igasugune seksuaalne kontakt "aarialaste" ja "mitteaarialaste" isikute vahel.

Natsid saatsid miljonid juudid, romad ja teised inimesed koondus- ja surmalaagritesse, kus nad tapeti. Neid tapmisi nimetatakse nüüd holokaustiks.

Sõna "nats" on saksakeelne lühend Nationalsozialist (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei toetaja). See tähendab "Natsionaalsotsialistlik Saksa Tööliste Partei".

Taust ja võimuletulek

Natsionaalsotsialismi eelkäija oli 1919. aastal asutatud Saksamaa Tööpartei (Deutsche Arbeiterpartei, DAP). Adolf Hitler astus sellesse parteisse 1920. aastal; peagi muutus partei nimeks Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei (NSDAP). 1923. aasta Müncheni (Beer Hall) putš ebaõnnestus, mille järel Hitler vangistati ja kirjutas oma raamatu Mein Kampf, kus ta kirjeldas ideoloogiat ja poliitilisi eesmärke. Suur osa NSDAP populaarsusest kasvas 1929–1933 kestnud majanduslanguse (Suur depressioon) taustal: tööpuudus, majanduslik ebastabiilsus ja rahvuslik alandus pärast Esimest maailmasõda tekitasid pinnase äärmuslikele lahendustele.

1933. aastal sai Hitler riigikantsleriks. Pärast Reichstagi tulekahju (1933) ja Erakorraliste volituste (Enabling Act) vastuvõtmist nõrgendati demokraatlikke institutsioone, keelati teised parteid ja viidi läbi Gleichschaltung — ühiskonna kiire kooskõlastamine natside nõuetega. 1934. aasta ööpäevane puhastus (Night of the Long Knives) likvideeris osa poliitilistest rivaalidest, mille kaudu kindlustati Hitlerile isiklik kontroll riigi üle.

Ideoloogia ja põhimõtted

Natsismi keskmes olid:

  • Ultranatsionalism ja rahvuslik ülemvõim: riigi ja rahvuse täielik ülimus ning vastuseis rahvusvahelisele liberalismile.
  • Rassism ja antisemitism: juute ja teisi gruppe peeti allasurutud või ohtlikeks ning nende õigused võeti ära.
  • Führerprinzip: juhtimisepõhimõte, kus juht (Führer) on ülim autoriteet ja tema tahe on seadus.
  • Bioloogiline determinism ja eugenika: inimeste rühmi hinnati geneetiliste omaduste järgi; püüti läbi selekteerimise ja steriliseerimise "parendada" rahvastikku.
  • Anti-parlamentaarne ja autoritaarne valitsemine: demokraatia, sotsiaaldemokraatia ja kommunismi vastane retoorika.
  • Militarism ja ekspansionism: idee eluruumist (Lebensraum) idas, mis õigustas agressiooni teiste riikide vastu.
  • Propaganda ja masside mobiliseerimine: valitsus kontrollis meediat, haridust ja kultuuri, et kujundada avalikku arvamust.

Repressioonid, terror ja holokaust

Natside meetodid sisaldasid ulatuslikku represiooni: erapooletu õigussüsteemi asendamine poliitilise kontrolliga, salapolitsei (Gestapo) tegevus, politseivõimu ja erivägede (SA, SS) kasutamine. Esialgsed koonduslaagrid hakati looma juba 1933. aastal poliitiliste vastaste kinnipidamiseks; hiljem muutusid need süsteemiks, mis hõlmas ka sunnitööd ja massilisi mõrvu.

1938. aasta Kristallnacht (öine vägivallaakt juutide vastu) oli üheks verstapostiks antisemiitliku poliitika eskaleerumisel. 1941. aasta algusest alates, eriti idapoolsetes okupeeritud alades, teostasid tapmisi ka välikoosseisud (Einsatzgruppen). 1942. aastal korraldati Wannsee konverents, kus planeeriti juutide "lõplikut lahendust" — organiseeritud massimõrvade süsteemi, mis hõlmas surmalaagreid nagu Auschwitz, Treblinka, Sobibor ja teised. Holokaustis tapeti hinnanguliselt umbes kuus miljonit juuti ning mitme miljoni teise rühma liikmeid (romad, slaavlased, puudega inimesed, poliitilised vastased, homoseksuaalid jne).

Sõda, kokkuvarisemine ja järelmõjud

Natsi-Saksamaa agressioon viis Teise maailmasõjani (1939–1945): Poola sissetung 1939, Lääne-Euroopa vallutused 1940, rünnak Nõukogude Liidu vastu 1941 (Operatsioon Barbarossa) ning sõjategevuse laienemine kõikidele mandritele. Pöördepunktid, nagu Stalingradi lahing (1942–1943) ja Normandia dessant (1944), tähendasid natsirežiimi sõjalise edu lõppemist. Adolf Hitler hukkus 30. aprillil 1945, ja Saksamaa kapituleerus mais 1945.

Pärast sõda algasid Nürnbergi protsessid, kus paljud natside juhtfiguurid mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja kuritegudes inimkonna vastu. Saksa ühiskonnas algas denatsifitseerimise protsess; paljud natsirežiimi praktikad, sümbolid ja ideoloogiad on tänapäeval paljudes riikides seadusega keelatud või piiratud.

Mälestus, teadus ja tänapäevane tähendus

Natsismi kuritegude uurimine ja mälestamine on tänini oluline osa Euroopa ajaloo- ja mälukultuurist. Holokausti ja teiste koonduslaagrite ohvrite mälestuseks on rajatud mälestuspaiku, muuseume ja õppeprogramme. Samuti jälgitakse ja võideldakse tänapäevase neonatsismiga, mis püüab natside ideoloogiat uuesti levitada. Paljud riigid on keelanud natsieesmärkide propageerimise ja natsismi sümboolika avaliku kasutamise.

Kokkuvõte: Natsism oli vägivaldne, rassistlik ja autoritaarne ideoloogia ning praktika, mille rakendamine põhjustas ühe inimajaloo suurima tragöödia — laiaulatuslike inimõiguste rikkumiste ja massimõrvade laine Euroopas. Selle uurimine, mäletamine ja haridus on olulised, et mõista põhjuseid ja vältida sarnaste kuritegude kordumist tulevikus.