AlegsaOnline.com

Natsi-Saksamaa (Kolmas Reich, 1933–1945) – definitsioon ja ajalugu

Natsi-Saksamaa (Kolmas Reich) — ülevaade ja ajalugu: Hitleri režiim, ideoloogia, sõjakuriteod, holokaust ja tagajärjed Euroopa poliitikas.

Autor: Leandro Alegsa

17-10-2025

Natsi-Saksamaa on periood, mil Adolf Hitleri natsipartei kontrollis Saksamaad. Seda nimetatakse mõnikord ka Kolmandaks Reichiks (saksa keeles Drittes Reich), mis tähendab "Kolmandat impeeriumi" või "Kolmandat kuningriiki". Esimene Saksa keisririik oli Püha Rooma keisririik. Teine oli teine Saksa keisririik aastatel 1871-1918. Natsid ütlesid, et nad teevad kolmandat, kuigi ise ei olnud kunagi monarhia üldse. Mõiste "Kolmas Reich" oli siiski populaarsem teistes riikides. Saksamaal oli see lihtsalt The Reich (hääldatakse 'rike') või Suur-Saksa Reich (saksa keeles Großdeutsches Reich).

Lisaks nimele kirjeldab see periood aastakümneid 1933–1945, mil riigis kehtis üheparteisüsteem. Hitleri võimule saamine algas 1933. aasta alguses, kui ta nimetati kantsleriks ning seejärel kasutati seadusandlikke ja erakorralisi meetmeid, et likvideerida poliitiline opositsioon, kaotada föderaalseid piiranguid ja koondada võim tema partei ja temanimelise riigijuhtimise ümber. Režiim kasutas massipropagandat, organiseeritud paraade, riiklikku kontrolli meedia ja hariduse üle ning sulges välja või hävitas kõik sõltumatud organisatsioonid ja poliitilised liikumised.

Võimu kindlustamine ja riigi struktuur

Natsirežiim ehitas üles hierarhilise võimu, kus oluliseks institutsiooniks olid parteiorganid (NSDAP) ning relvastatud üksused nagu SS ja SA, samuti salapolitsei Gestapo. Riigivõimu tsentraliseeriti, vähendati liidumaade autonoomiat ja kohaldati range bürokraatlikku ning kuritegelikku repressioonimehhanismi. Majanduspoliitika suunas riiki sõjaliseks mobilisatsiooniks: tööprojektid, relvastumine ja riigi kontroll eratööstuse üle aitasid vähendada tööpuudust, kuid tõid kaasa repressiivse poliitika ja sõjalise ekspansiooni prioriteedi.

Ideoloogia ja rassipoliitika

Natsivalitsus moodustati lähtuvalt ideest, et mõned rassid on teistest paremad. Natsid arvasid, et "aaria rass" (puhtad sakslased) on kõige parem rass ja väärivad võimu ja austust. See mõte saavutas austuse pärast seda, kui suur majanduslangus muutis paljud tähtsad inimesed vaeseks ja jõuetuks. Hitler süüdistas probleemides juudi kapitaliste ja kommunistlikke jõude. Ta suutis panna sakslased tundma, et nad on süütud ohvrid, kes pidid Euroopa üle võimu võtma.

Selle ideoloogia kohaselt kehtestati rida diskrimineerivaid seadusi ja poliitikaid, näiteks 1935. aasta Nürnbergi seadused, mis võtsid juutidelt kodakondsuse ja määratlesid „rase“ kodakondsuse aluseks. Rassipoliitika ei piirdunud juutidega — selle alla langesid ka romad, puuetega inimesed, homoseksuaalid, poliitilised vastased ja teised rühmad. Režiim rakendas süsteemset tagakiusamist, areste, sunnitööd ja massihoidlaid; sellest kasvas hiljem planeeritud genotsiid ehk holokaust, mille käigus tapeti miljonid inimesed.

Sõda ja kuriteod

Adolf Hitler juhtis Natsi-Saksamaad kuni selle lüüasaamiseni Teises maailmasõjas Berliini lahingus, mil ta end 1945. aastal tappis. Sõja algus 1939. aastal Saksamaa poolse Poola invasiooniga eskaleerus kiirelt maailmaülendavaks konfliktiks. Natsid viisid läbi agressiivset territoriaalset laienemist, okupeerides ja kontrollides suure osa Kesk- ja Ida-Euroopast kuni 1945. aastani.

Sõja käigus toime pandi ulatuslikke sõjakuritegusid: massimõrvad, holokaust, küüditamised ja rahvuste ning tsiviilelanike hävitamine okupeeritud aladel. Mõned saksa sõjaväelased ja partei juhid vastasid pärast sõja lõppu kohutega, eriti Nürnbergi kohtuprotsessidel, kus mõisteti süüdi ja karistati mitmeid tippejuhti. Paljud kurjategijad said karistuse, kuid osa õnnestus põgeneda või jääda varjatuks.

Lõpp, okupatsioon ja tagajärjed

Natside partei hävitati 1945. aastal, kuna selle juhid põgenesid, arreteeriti või tapeti ise. Mõned neist hukati sõjakuritegude eest Lääne- ja Nõukogude võimude poolt. Teised jäid ellu, mõned neist said tähtsaid ametikohti. Kuid nende rassipoliitika ei olnud Saksamaal enam kunagi võimul.

Kui natsirežiim hävitati Teise maailmasõja lõpus, jagati Saksamaa neljaks "okupatsioonitsooniks". Nõukogude Liit võttis Ida-Saksamaa. Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid võtsid osa Lääne-Saksamaast.

Pärast okupeerimist algas mitmeaastane denatsifitseerimise, õiguslike protsesside ja ühiskondliku ümberkujundamise periood. 1949. aastal loodi kaks Saksamaad: Föderaalne Vabariik Saksamaa (Lääne-Saksamaa) ja Saksa Demokraatlik Vabariik (Ida-Saksamaa). Lääneriikide toel toimus majanduse taastumine (sh Marshalli plaan), samal ajal kui Ida-Saksamaa kujunes Nõukogude mõjusfääri osaks.

Pärand ja mälestus

Natsi-Saksamaa pimedad kuriteod, eriti holokaust, on rahvusvaheliselt laialdaselt dokumenteeritud ja uuritud. Paljudes riikides on muuseumid, mälestusmärgid ja haridusprogrammid, mis aitavad meenutada ohvreid ja õpetada totalitaarsete ideoloogiate ohtlikkust. Saksamaal on ajalooõpe ja mälutöö keskne osa demokraatliku ühiskonna kaitsmisel ning sõjajärgsetes põlvkondades jätkuv arutelu süü, vastutuse ja taastamise teemadel.

Kokkuvõte: Natsi-Saksamaa 1933–1945 oli autoritaarne, rassistlik ja sõjaliselt agressiivne režiim, mille poliitikad tõid kaasa tohutu inimkannatuse, massimõrvad ning globaalse sõja. Selle ajastu uurimine ja mälestamine on jätkuvalt oluline, et mõista demokraatia ja inimõiguste väärtust ning vältida sarnaseid tragöödiaid tulevikus.

Ajalugu

Natsid tulid võimule 1933. aastal ja muutsid oma võimu absoluutseks "volitusnormide" ja rahvahääletusega. Nad tsentraliseerisid Saksamaa, asendades kohaliku omavalitsuse. Nad laiendasid oma "Schutzstaffel" ja andsid selle kontrolli kohaliku politsei üle ning käivitasid "Gestapo", et leida ja hävitada poliitilisi vaenlasi. Nad keelasid juutidele kohe tähtsad töökohad ja piirasid neid peagi ka muul viisil. Mõne aasta pärast ehitasid nad relvajõudusid kaugelt üle Versailles' lepingu piiride.

Teine maailmasõda: 1939-1945

1. septembril 1939 ründasid Saksa väed Poolat, millega algas Teine maailmasõda. Hitleri armee, millel oli üle miljoni sõduri, vallutas kergesti Poola, kaotades umbes 59 000 sõdurit. nende riiki ründas idast ka Nõukogude Liit. Poola kaotas üle 900 000 sõduri.

12. oktoobril 1939 saatis Hitler Ühendkuningriigile kirja, milles lubas rahu. Britid jätkasid sõda.

Hitler vallutas Prantsusmaa lahingus Prantsusmaa. Seejärel saatis ta Luftwaffe Inglismaad ründama. Winston Churchill, nüüdseks Ühendkuningriigi peaminister, ei andnud alla. Suurbritannia lahing kestis 1940. aasta juulist oktoobrini. Kui see ebaõnnestus, andis Hitler käsu Londoni massiliseks pommitamiseks. Ka see ebaõnnestus ja Hitler otsustas oma rassisõjas slaavlaste ja juutide hävitamiseks ida poole pöörduda. See andis Suurbritanniale aega võimu taastamiseks.

1941. aastal andis Hitler käsu "operatsioon Barbarossa". See kestis 22. juunist 1941 kuni 5. detsembrini 1941. Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin oli oma armeed nõrgestanud oma suurte puhastustega, mille käigus oli enne sõda tapetud palju vene ohvitsere.

Operatsiooni Barbarossa ajal hukkus palju rohkem nõukogude sõdureid kui sakslasi. Stalingradis hukkus aga mõlemal poolel umbes miljon sõdurit. Kui Nõukogude Liit suutis oma kaotused asendada, siis Saksamaa mitte.

Pärast Stalingradi kaotasid sakslased oma hoogu. Nõukogude armee õppis pikast sõjakäigust, võitles paremini ja sai palju uusi relvi väga tõhusatest tehastest. Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit võitlesid koos ja surusid väiksema Saksa armee vastu. Mais 1945 vallutasid nad Berliini, et võita sõda.

Paljud inimesed kõikidelt sõjapooltelt surid Euroopas sõdides, sealhulgas:

Umbes miljon saksa sõdurit.
Umbes miljon prantsuse, briti ja ameerika sõdurit.

Nõukogude Liidus sõdides:

Umbes 5 miljonit saksa sõdurit ja teiste fašistlike riikide sõdureid hukkus.
Umbes 7 miljonit nõukogude sõdurit hukkus nende vastu võitlemisel.
Umbes 2 miljonit nõukogude sõdurit suri natside koonduslaagrites ja sõjavangilaagrites nälja, haiguste, külmumise ja hukkamiste tagajärjel.
Umbes 10-15 miljonit nõukogude tsiviilisikut suri nälja, hukkamiste ja holokausti tagajärjel.

Pärast seda, kui liitlased võtsid Saksamaa üle, asutasid nõukogude võimud Saksa Demokraatliku Vabariigi. See oli sotsialistlik riik, mis järgis kommunismi. Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid ja Prantsusmaa lõid läänes Saksamaa Liitvabariigi. See oli demokraatlik riik.

Kristlased

Kui natsid Saksamaa üle võtsid, oli enamik inimesi riigis kristlased. Natsid tahtsid muuta inimeste mõtteviisi ja kristlikud kirikud ei meeldinud neile. Nad jälgisid tähelepanelikult preestreid ja sageli arreteerisid või karistasid neid. 1940. aastaks suleti preestrid kogu natside impeeriumist koos Dachau koonduslaagrisse.

Sellised natside juhid nagu Martin Bormann, Joseph Goebbels, Heinrich Himmler ja AlfredRosenberg, keda Hitler toetas, tahtsid lõpuks hävitada kristluse. Himmleril ja Rosenbergil olid paganlikud ideed. Teised, nagu Bormann, olid ateistid. Hitler ise vihkas kristlust, kuid ta teadis, et see oli Saksa poliitikas ja kultuuris oluline. Sellepärast ütles ta tavaliselt, et tahab kirikutest vabanemisega oodata kuni sõja lõpuni.

Natsid kohtlesid halvasti kristlikke kirikuid, kuid väiksemaid religioosseid rühmi, nagu juudid ja Jehoova tunnistajad, koheldi palju halvemini. Natsid püüdsid tappa kogu Euroopa juudi rahvast. Nad saatsid teiste religioonide esindajaid, nagu Jehoova tunnistajad, koondus- ja surmalaagritesse. Natside kampaania kirikute vastu kandis nime Kirchenkampf.

Natsid püüdsid Saksamaa protestantlikke kirikuid üle võtta, koondades need natsisõbralikuks rahvusriiklikuks kirikuks. Mõned protestandid toetasid seda ideed. Kui aga natsid püüdsid muuta Piiblit nii, et Jeesus ei olnud juut, asutas rühm pastoreid Konfessioonikiriku. Konfessioonikirik ei toetanud natside ideid religiooni kontrollimisest või Piibli muutmisest. Natsid muutsid kiriku ebaseaduslikuks ja arreteerisid sadu selle pastoreid.

Hitlerile ei meeldinud katoliku kirik ja ta oli mures selle mõju pärast Saksa poliitikale. 1933. aastal sõlmis tema uus valitsus Vatikaaniga lepingu (Reichskonkordat). Lepingus lubati, et katoliiklased saavad kontrollida oma kirikut, kuid öeldi, et preestrid ei tohi teha poliitikat. Seejärel sulges Hitler aga kõik katoliiklikud organisatsioonid, mis ei olnud kirik - näiteks katoliiklikud poliitilised erakonnad, noortegrupid, ametiühingud ja ajalehed. Ta mõrvas mõned nende rühmituste juhid ja lõpuks sulges kõik katoliku koolid. Seejärel hakkasid natsid ründama preestreid ja nunnasid ning arreteerisid paljud neist. Paavst Pius XI protesteeris teravalt Mit brennender Sorge (1937. aasta paavstlik entsüklika), milles öeldi, et natside ideed, nagu rassism, on halvad ja et natsid kiusavad kirikut taga.

Paljud sakslased olid vihased, et valitsus sekkub nende kirikutesse, kuid teisi see ei huvitanud eriti. Mõned püüdsid takistada valitsust tapmast usuvähemusi, näiteks juute. Kirikujuhid püüdsid takistada natside sekkumist nende religiooni. Kuna nad säilitasid riigist teatava sõltumatuse, võisid nad avalikult mõne valitsuse poliitikaga mitte nõustuda. Näiteks protesteerisid katoliku piiskop August von Galen ja protestantlik piiskop Theophil Wurm natside programmi vastu, mille kohaselt tapeti puudega ja haigeid inimesi. Mõned usujuhid, nagu Martin Niemöller, võtsid sõna inimõiguste eest Saksamaal. Mitmed preestrid ja pastorid hukati 1944. aasta Hitleri kukutamise vandenõule kaasaaitamise eest, sealhulgas pastor Dietrich Bonhoeffer ja Fr. Alfred Delp SJ.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on natsi-Saksamaa?

V: Natsi-Saksamaa oli periood, mil Adolf Hitler ja natsipartei kontrollisid Saksamaad. Seda nimetatakse mõnikord ka Kolmandaks Reichiks, mis tähendab "Kolmandat impeeriumi" või "Kolmandat kuningriiki".

K: Millised olid kaks esimest Saksa impeeriumi?

V: Esimene Saksa impeerium oli Püha Rooma keisririik, mis kestis aastast 800 või 962 kuni selle kokkuvarisemiseni 1806. aastal Napoleoni sõdades. Teine oli Saksa keisririik aastatel 1871-1918, mis lagunes 1918. aastal, kui keiser Wilhelm II oli sunnitud troonist loobuma, kui 1918. aastal moodustati Weimari Vabariik.

K: Kuidas juhtis Hitler natsi-Saksamaad?

V: Hitler juhtis Natsi-Saksamaad kuni selle lüüasaamiseni Teises maailmasõjas 1945. aastal, mille järel ta end tappis. Natsipartei hävitati samal aastal, kuna selle juhid põgenesid, arreteeriti või tapsid end ise. Mõned hukati sõjakuritegude eest Lääne- ja Nõukogude võimude poolt, teised aga jäid ellu ja said tähtsaid ametikohti.

K: Milline arusaam oli natsidel rassist?

V: Natsid uskusid, et "aaria rass" (puhtvalged sakslased) väärivad valitsemist kõigi teiste rasside üle. See idee sai austust pärast seda, kui Suur Depressioon muutis paljud tähtsad sakslased vaeseks ja jõuetuks. Hitler süüdistas nendes probleemides juute, kommuniste, liberaalid ja paljusid teisi ning tekitas paljudes sakslastes tunde, et nad on süütud ohvrid, kes peavad Euroopa üle võimu võtma.

K: Kuidas püüdsid natsid luua impeeriumi?

V: Natsid püüdsid luua impeeriumi kolooniate abil, võttes eeskujuks oma liitlase Itaalia kolooniad Aafrikas.

K: Mis juhtus Teise maailmasõja lõpus?

V: Teise maailmasõja lõpus jagati Saksamaa neljaks "okupatsioonitsooniks". Nõukogude Liit võttis Ida-Saksamaa, samas kui Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid võtsid osa Lääne-Saksamaast.