Operatsioon Barbarossa: Saksa invasioon Nõukogude Liitu (1941–1942)

Operatsioon Barbarossa (1941–1942): suurim Saksa invasioon Nõukogude Liitu — 3+ miljonit meest, karm talv, idarindel pöördepunkt ja Suur Isamaasõda.

Operatsioon Barbarossa (saksa keeles Unternehmen Barbarossa, nime saanud Friedrich I järgi) oli koodnimetus Euroopa teljeriikide invasioonile Nõukogude Liitu Teise maailmasõja ajal. Rünnak algas 22. juunil 1941 ja sellel osales rohkem kui 3 miljonit sõjaväelast 2900 km pikkusel rindel — see tegi sellest ajaloo ühe suurima moodustunud sõjalise operatsiooni. Operatsioonis kasutati laialdaselt mootorsõidukeid, raudteetransporti, hobuseid ning kõiki selle aja taktikalisi ja tehnilisi võtteid. Planeerimine algas 1940. aasta detsembris ja rünnak pidi algselt algama 15. mail 1941; viivitused ja ilmastikuolud lükkasid selle edasi.

Eesmärgid ja ideoloogiline taust

Operatsiooni peamised eesmärgid ei olnud ainult sõjalised. Saksamaa juhtkond seadis sihiks:

• hävitada Nõukogude sõjaline võimekus ja saavutada kiire otsustav võit idas;
• vallutada ressursirikkad alad, eelkõige Kaukaasia naftaväljad ja põllumajanduslikult olulised piirkonnad nagu Ukraina;
• ideoloogilised eesmärgid, mis hõlmasid Lebensraum’i ehk eluruumi omandamist idas ja kommunistliku võimu lõplikku hävitamist.

Sõjaline korraldus ja peavaldkonnad

Saksamaa jagas rünnaku kolmeks peaoperatiiviks: Army Group North, Centre ja South. Varustuse ja liikumise mahukus oli erakordne — osales sadu tuhandeid hobuseid, kümneid tuhandeid veoautosid ja rongikoose. Üks raskemaid logistilisi probleeme oli raudteede laius: Nõukogude laius oli teistsugune kui Euroopa mandriosa raudteedel, mistõttu liinide ja varustuse üleviimine oli aeganõudev.

Esialgsed edud ja tagasilöögid

Rünnak algas eduka läbimurdega ja sakslased põhjustasid Nõukogude vägedele suuri kaotusi, eriti suurtes ümbritsemistehingutes nagu Minski, Smolenski ja Kiievi lahingutes, kus võeti tohutul arvul sõjavange. Taktikaliselt haarati kontrolli oluliste majanduspiirkondade üle, eelkõige Ukrainas.

Kuid mitmed strateegilised otsused ja väljakutsed murdsid sakslaste edasiminekut:

• Hitleri otsused suunata vägesid osaliselt kõrvaleesmärkidele (näiteks Kiievi vallutamine) pikendasid operatsiooni ja hajutasid jõudusid;
• logistilised raskused ja pikkade tarneahelate ületamiseks vajalik aeg;
• habras ettevalmistus talveks — 1941–42. aasta talv saabus vara ja osade saksa vägede varustus ja riietus ei vastanud põhjatingimustele;
• muutuv nõukogude vastupanu, mobilisatsioon ja strateegiate paranemine, sealhulgas tankitootmise ja uute mudelite (näiteks T-34) kasutuselevõtt.

Talv, Moskva ja operatsioonide jätkumine

1941. aasta sügisel ja talvel suutsid sakslased jõuda Moskva lähedusse, kuid Operation Typhoon'i rünnak Moskva vallutamiseks ei saavutanud lõplikku edu. Karm talv ja nõukogude vasturünnak detsembris sundis sakslasi tagasi tõmbuma. Paljud saksa sõdurid kannatasid külma tõttu — varustus ei pidanud vastu ja mõnel rindel kasutati endiselt suvemundrit.

1942. aastal algas sakslaste järgmine suurrünnak „Fall Blau” (juhtum Sinine), mille eesmärk oli vallutada Kaukaasia ja selle naftaväljad. Rünnakult oodati mäetipu haaramist regiooni ressursside üle, kuid see kampaania ei toonud soovitud lõplikku edu ning lõppes hiljem katastroofilise kaotusega Stalingradi lahingus 1942–1943, mis kujunes pöördepunktiks sõjas idas.

Tsiviilelanike kannatused ja sõjakuriteod

Operatsioon Barbarossa märgib ka sügavat kriitikat ajaloo ja inimõiguste seisukohalt. Saksamaal ja koosseisudes tegutsenud üksused olid tihti kaasatud massimõrvadesse, juutide ja muude rühmade sistemaatilisse hävitamisse ning julmusesse tsiviilelanike vastu. Samuti kannatasid Nõukogude linnad — näiteks Leningrad — pikka aega piiramise ja nälja all, mil hukkus suur hulk tsiviilelanikke.

Tagajärjed ja ajalooline tähendus

Operatsioon Barbarossa avas idarinde, mis kujunes Teise maailmasõja peamiseks ja otsustavaks operatsioonialaks. Nõukogude Liit nimetas seda Suureks Isamaasõjaks; see muutis sõja olemuse ja otsustas suuresti Natsi-Saksamaa saatuse. Pikka ja verist sõjategevust idas iseloomustasid suured kaotused mõlemal poolel, ulatuslik häving tsiviilelanikkonna seas ning sõjategevuse julmus.

Pärast Saksa väeüksuste väljapõrgatust Nõukogude territooriumilt alustasid nõukogude väed vastupealetungi, vabastasid okupeeritud Ida-Euroopa alad, jõudsid lõpuks Saksamaale ja osalesid Berliini lahingus, mis lõppes Saksa kapituleerumisega. Idarind maksis inimese elusid ja ressursse erakordselt palju — hinnanguliselt kaotasid mõlemad pooled mitu miljonit inimelu ning sõjalis-poliitilised ja majanduslikud tagajärjed mõjutasid kogu 20. sajandi Euroopat.

Kokkuvõte

Operatsioon Barbarossa oli oma ulatuselt ja tagajärgedelt üks Teise maailmasõja keskseid sündmusi. See näitas nii kiirete kolonnide esialgseid taktikalisi edusid kui ka pika mässava ja logistiliselt kurnava sõjategevuse piiranguid. Inimsuse seisukohast avas rünnak tragöödia, mis hõlmas suurt hulka sõdurite ja tsiviilelanike ohvreid ning jättis sügavad tagajärjed Euroopale ja kogu maailmale.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Euroopa teljeriikide invasiooni koodnimetus Nõukogude Liidu vastu Teise maailmasõja ajal?

K: Millal algas operatsioon Barbarossa?

K: Kui suur oli operatsioon Barbarossa?

K: Millise kokkuleppe olid Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlminud enne operatsiooni Barbarossa?

K: Millal algas Saksamaa üllatusrünnaku planeerimine?

Küsimus: Millised olid natside ideoloogilised eesmärgid, mis sisaldusid operatsioonis Barbarossa?

K: Kas teljeriikide väed täitsid selle operatsiooniga oma eesmärgid?

Otsing