Nõukogude Liit

Pühad

Nõukogude Liidu vabariigid

Nõukogude Liit koosnes 15 vabariigist. Need olid kas Nõukogude Sotsialistlikud Vabariigid või Nõukogude Sotsialistlikud Föderatiivsed Vabariikid. Iga vabariik oli iseseisev ja tegeles oma kultuuriküsimustega. Samuti oli igaühel õigus liidust lahkuda, mida nad 1991. aastal ka tegid.

Liitvabariigid erinesid sellest, et neil oli suurem autonoomia ja nad koosnesid ise osariikidest. Neid nimetati sageli autonoomseteks sotsialistlikeks nõukogude liiduvabariikideks. Neid oli mitmeid. Enamik neist eksisteerib siiani; kuigi nad on nüüd vabariigid, iseseisva riigi sees. Tatari ASSRist sai näiteks Tatarstani Vabariik (see asub Kaasani ümbruses).

Nõukogude vabariigid

1. Armeenia NSV (Nõukogude Sotsialistlik Vabariik)
2. Aserbaidžaani NSV
3. Valgevene NSV
4. Eesti NSV
5. Gruusia NSV
6. Kasahstani NSV
7. Kõrgõzstani NSV
8. Läti NSV
9. Leedu NSV
10. Moldova NSV
11. Vene SFSV (Nõukogude Föderaalne Sotsialistlik Vabariik)
12. Tadžiki NSV
13. Türkmeenia NSV
14. Ukraina NSV
15. Usbeki Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

Sõltumatud riigid

1. Armeenia
2. Aserbaidžaan
3. Valgevene
4. Eesti
5. Gruusia
6. Kasahstan
7. Kõrgõzstan
8. Läti
9. Leedu
10. Moldova
11. Venemaa
12. Tadžikistan
13. Türkmenistan
14. Ukraina
15. Usbekistan

Nõukogude Liit, enne selle kokkuvarisemist

Geograafia, kliima ja keskkond

Nõukogude Liit oli 1991. aastal oma suurima pindalaga, 22 400 000 ruutkilomeetriga, maailma suurim riik. See hõlmas kuuendiku maailma maismaast ja oli võrreldav Põhja-Ameerika pindalaga. Lääneosa (Euroopas) moodustas veerandi riigi pindalast ning oli riigi kultuuri- ja majanduskeskus. Idaosa (Aasias) ulatus idas Vaikse ookeanini ja lõunas Afganistani ning oli palju vähem asustatud kui lääneosa. Selle laius oli üle 10 000 kilomeetri (11 ajavööndi) ja peaaegu 7 200 kilomeetrit põhja-lõuna suunas. Selle viis kliimavööndit (erinev ilmastik, temperatuur, niiskus ja õhurõhk) olid tundra, taiga, stepp, kõrb ja mäed.

Nõukogude Liidul oli 1991. aastal maailma pikim piir, mille pikkus oli üle 60 000 kilomeetri. Kaks kolmandikku Nõukogude piirist moodustas Põhja-Jäämere rannajoon. Üle Beringi väina asus Ameerika Ühendriigid. Teise maailmasõja lõpus piirnesid Nõukogude Liidu piirid Afganistani, Hiina, Tšehhoslovakkia, Soome, Ungari, Iraani, Mongoolia, Põhja-Korea, Norra, Poola, Rumeenia ja Türgiga.

Nõukogude Liidu pikim jõgi oli Irtõš. Nõukogude Liidu kõrgeim mägi oli Kommunismi tipp (tänapäeval nimetatakse seda Ismail Samani tipuks) Tadžikistanis, mille kõrgus oli 7495 meetrit. Maailma suurim järv, Kaspia meri, asus enamasti Nõukogude Liidus. Maailma sügavaim järv, Baikali järv, asus Nõukogude Liidus.

Ajalugu

Venemaa viimane tsaar (keiser) Nikolai II valitses Venemaad kuni 1917. aasta märtsini, mil Venemaa keisririik võeti üle ja selle asemele tuli lühiajaline "ajutine valitsus", mida juhtis Aleksandr Kerenski ja mille kukutasid peagi novembris enamlased.

Aastatel 1917-1922 oli Nõukogude Liidule eelnenud riik Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik (RSFSR), mis oli omaette riik, nagu ka teised tolleaegsed nõukogude vabariigid. Nõukogude Liit loodi ametlikult 1922. aasta detsembris kommunistlike bolševistlike parteide juhitud Venemaa (tuntud ka kui enamlaste Venemaa), Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia nõukogude vabariikide liiduna.

Revolutsioon ja sihtasutus

Äärmuslike valitsemismuutuste tegevus Vene impeeriumis algas 1825. aasta dekabristide ülestõusuga ja kuigi 1861. aastal kaotati pärisorjus, saavutati selle kaotamine talupoegade (vaeste põllumajandustöötajate) jaoks ebasoodsatel tingimustel ning see soodustas muutjaid (revolutsionääre). Parlament (seadusandlik kogu) - riigiduuma - loodi 1906. aastal pärast 1905. aasta Vene revolutsiooni, kuid tsaar protestis inimeste vastu, kes püüdsid liikuda absoluutsest monarhiast konstitutsioonilise monarhia suunas. Mässud jätkusid ja süvenesid I maailmasõja ajal, kui rahvaliikide linnades tekkis ebaõnnestumine ja toidupuudus.

Vastuseks Venemaa majanduse ja moraali sõjaaegsele lagunemisele põhjustas mäss Peterburis "veebruarirevolutsiooni" ja valitsuse kukutamise 1917. aasta märtsis. Tsaarliku isevalitsuse asemele astus Venemaa "Ajutine valitsus", mille juhid kavatsesid korraldada valimised Venemaa Asutavasse Kogusse ja jätkata sõda I maailmasõjas Antandi poolel.

Samal ajal tekkisid üle kogu riigi töölisnõukogud, mida tuntakse nõukogude nime all. Bolševikud Vladimir Lenini juhtimisel edendasid nõukogudes ja tänavatel sotsialistlikku revolutsiooni. Novembris 1917, "oktoobrirevolutsiooni" ajal, võtsid nad võimu üle ajutiselt valitsuselt. Detsembris sõlmisid enamlased keskvõimudega vaherahu (rahu). Märtsis, pärast uusi lahinguid, lahkusid nõukogude võimuorganid lõplikult sõjast ja allkirjastasid Brest-Litovski lepingu.

Pika ja verise Vene kodusõja võitis uus Nõukogude võim. Kodusõda punaste ja valgete vahel algas 1917. aastal ja lõppes 1923. aastal. See hõlmas Siberisekkumist ja muud välisriikide sekkumist, Nikolai II ja tema perekonna tapmist ning 1921. aasta näljahäda, mille tagajärjel hukkus umbes 5 miljonit inimest. Märtsis 1921 sõlmiti sellega seotud konflikti ajal Poolaga Riia rahu, mis jagas vaidlusalused territooriumid Valgevenes ja Ukrainas Poola Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Nõukogude Liit pidi lahendama sarnaseid konflikte äsja asutatud Soome Vabariigi, Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigiga, mis kõik olid kodusõja ajal impeeriumist põgenenud.

Nõukogude vabariikide ühendamine

28. detsembril 1922 kiitsid Venemaa SFSV, Taga-Kaukaasia SFSV, Ukraina NSV ja Valgevene NSV rahvad heaks NSV Liidu loomise lepingu ja NSV Liidu loomise deklaratsiooni, millega loodi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Need kaks dokumenti tunnistati tõeks NSV Liidu Nõukogude Liidu 1. kongressil ja allkirjastati delegatsioonide juhtide poolt.

1. veebruaril 1924 võttis Briti impeerium NSV Liidu riigina vastu. Samuti kiideti 1924. aastal heaks Nõukogude Liidu põhiseadus (seaduste kogum), mis muutis 1922. aasta detsembris toimunud Venemaa SFSV, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFSV ühinemise "Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduks" (NSVL) tõeliseks.

Suured muutused riigi majanduses, tööstuses ja poliitikas algasid nõukogude võimu algusaegadel 1917. aastal. Suur osa neist viidi läbi vastavalt enamlaste algsetele dekreetidele, nõukogude valitsuse dokumentidele, millele kirjutas alla Vladimir Lenin. Üks tähtsamaid ja tähelepanuväärsemaid läbimurdeid oli GOELRO plaan, mis kavandas Nõukogude majanduse suurt muutust, mis põhines riigi totaalsel elektrifitseerimisel. Plaan töötati välja 1920. aastal ja hõlmas 10-15-aastast perioodi. See hõlmas 30 piirkondliku elektrijaama, sealhulgas kümne suure hüdroelektrijaama ja arvukate elektritoitel töötavate suurte tööstusettevõtete võrgustiku loomist. Plaan sai hilisemate viieaastaste kavade prototüübiks ja oli põhimõtteliselt täidetud 1931. aastaks. Lõpp

Stalini valitsemine

Nõukogude Liidus valitses algusaastatest peale üheparteiriiklik kommunistlik partei (enamlased). Pärast sõjakommunismi majanduspoliitikat kodusõja ajal lubas nõukogude valitsus 1920. aastatel mõningaid eraettevõtteid koos natsionaliseeritud tööstusega ning totaalne toiduainete rekvireerimine maal asendati toidumaksuga (vt Uus majanduspoliitika).

Nõukogude liidrid väitsid, et üheparteivalitsus on vajalik, sest see tagab, et "kapitalistlik ekspluateerimine" ei naase Nõukogude Liitu ja et demokraatliku tsentralismi põhimõtted esindavad rahva tahet. Arutelu majanduse tuleviku üle andis Nõukogude liidritele taustaks suurema võimu võtmise aastatel pärast Lenini surma 1924. aastal. Esialgu pidi Lenini asendama "kolmik", kuhu kuulusid Ukraina Grigori Zinovjev, Moskva Lev Kamenev ja Gruusia Jossif Stalin.

Stalin juhtis riiki läbi Teise maailmasõja ja külma sõja. Gulagi laagrid laienesid oluliselt ja võtsid vastu miljoneid vange. Pärast tema surma jätkas tema poliitikat Georgi Malenkov. Nikita Hruštšov muutis mõningaid Stalini poliitikaid, kuid Leonid Brežnev ja Aleksei Kosõgin jätsid asjad nii, nagu nad olid.

Pärast 1936. aasta muudetud põhiseadust lakkas Nõukogude Liit tegutsemast vabariikide liiduna ja muutus pigem ühtseks superriigiks.

Hruštšovi ajastu

Stalin suri 5. märtsil 1953. Nikita Hruštšov võitis lõpuks järgmise võimuvõitluse 1950. aastate keskpaigaks. 1956. aastal mõistis ta hukka Stalini repressioonid ja leevendas kontrolli partei ja ühiskonna üle. Seda nimetati de-staliniseerimiseks.

Moskva pidas Ida-Euroopat väga oluliseks puhvertsooniks oma läänepiiride edasisele kaitsele. Seetõttu püüdis NSVL tugevdada oma kontrolli selle piirkonna üle. Selleks muutis ta Ida-Euroopa riigid satelliitriikideks, mis sõltusid tema juhtkonnast ja allusid tema juhtkonnale. Nõukogude sõjalist jõudu kasutati 1956. aastal Ungaris ja Poolas stalinismivastaste ülestõusude mahasurumiseks.

1950. aastate lõpus viis vastasseis Hiinaga seoses NSVLi poliitikaga Hiina ja Nõukogude Liidu lõhestumiseni. See tõi kaasa murrangu kogu ülemaailmses marksistlik-leninistlikus liikumises. Albaania, Kambodža ja Somaalia valitsused otsustasid NSVLi asemel liituda Hiinaga.

Sel perioodil, 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses, jätkas Nõukogude Liit edusamme kosmose võidujooksus. Ta konkureeris Ameerika Ühendriikidega. NSVL saatis 1957. aastal teele esimese tehissatelliidi Sputnik 1, 1957. aastal elava koera nimega Laika, 1961. aastal esimese inimese Juri Gagarini, 1963. aastal esimese naise kosmoses, Valentina Tereshkova, 1965. aastal esimese kosmoses kõndiva inimese Aleksei Leonovi, 1966. aastal esimese pehme maandumise Kuule kosmoselaevaga Luna 9 ning esimesed Kuu rändurid Lunokhod 1 ja Lunokhod 2.

Leonid Brežnev

Leonid Brežnev juhtis Nõukogude Liitu 1964. aastast kuni oma surmani 1982. aastal. Ta tuli võimule pärast seda, kui ta veenis valitsust kukutama tollase juhi Nikita Hruštšovi. Brežnevi valitsemist seostatakse sageli Nõukogude majanduse langusega ja sündmuste ahela käivitamisega, mis viis lõpuks liidu kokkuvarisemisele. Tal oli palju enesele omistatud medaleid. Teda autasustati kolmel korral Nõukogude Liidu kangelasena (kõrgeim autasu). Brežnevile järgnes Juri Andropov, kes suri paar aastat hiljem. Andropovile järgnes nõrk ja vananev Konstantin Tšernenko. Tšernenko suri vaid aasta pärast ametisse astumist.

1980. aastal korraldas Nõukogude Liit suveolümpiamänge, mille avas ja lõpetas Brežnev. Lääneriigid, eriti Ameerika Ühendriigid, boikoteerisid mänge tugevalt. Lõputseremoonial heisati Ameerika Ühendriikide lipu asemel Los Angelese linna lipp (et sümboliseerida järgmist võõrustajariiki/riik) ja vastuseks boikoti vastu mängiti Ameerika Ühendriikide hümni asemel olümpia hümni.

Brežnev oli Stalini järel Nõukogude Liidu teiseks pikima ametiajaga juhiks. Järgnevalt on esitatud juhtide (kommunistliku partei peasekretäride) nimekiri nende ametiaja ja juhtkonna pikkuse järjekorras:

• Vladimir Lenin 1922-1924 (2 aastat)
• Jossif Stalin 1924-1953 (29 aastat)
• Nikita Hruštšov 1953-1964 (11 aastat)
• Leonid Brežnev 1964-1982 (18 aastat)
• Juri Andropov 1982-1984 (2 aastat)
• Konstantin Tšernenko 1984-1985 (1 aasta)
• Mihhail Gorbatšov 1985-1991 (6 aastat)

Hruštšov ja Gorbatšov on ainsad nõukogude liidrid, kes ei ole ametis olles surnud. Lenin, Stalin ja Hruštšov on ainsad liidrid, kes ei olnud (de jure) riigipead oma valitsemise ajal.

Gorbatšovi valitsus

Mihhail Gorbatšov oli Nõukogude Liidu viimane juht. Ta oli ainus nõukogude juht, kes sündis pärast oktoobrirevolutsiooni ja oli seega Nõukogude Liidu laps, kuna kasvas selles üles. Ta ja USA president Ronald Reagan allkirjastasid lepingu, et vabaneda mõnest tuumarelvast. Gorbatšov alustas sotsiaalseid ja majanduslikke reforme, mis andsid inimestele sõnavabaduse, mis võimaldas neil kritiseerida valitsust ja selle poliitikat. Valitsev kommunistlik partei kaotas oma kontrolli meedia ja rahva üle. Ajalehed hakkasid avaldama paljusid ebaõnnestumisi, mida Nõukogude Liit oli oma minevikus varjanud ja eitanud. Nõukogude Liidu majandus oli mahajäänud ja valitsus kulutas palju raha, et konkureerida läänega.

Lahutamine

1980. aastateks oli nõukogude majandus kannatanud, kuid see oli stabiilne. Gorbatšovi uued ideed olid väljunud kontrolli alt ja kommunistlik partei kaotas kontrolli. Boriss Jeltsin valiti (demokraatlikult) Venemaa SFSV presidendiks, kuigi Gorbatšov ei tahtnud, et ta võimule tuleks. Leedu teatas oma iseseisvusest ja Nõukogude valitsus nõudis, et Leedu loobuks oma iseseisvusest või saadaks Punaarmee korda hoidma. Gorbatšov leiutas idee hoida Nõukogude Liit koos, kusjuures iga vabariik oleks iseseisvam, kuid sama juhi alluvuses. Ta tahtis nimetada seda "Nõukogude suveräänsete vabariikide liiduks", et säilitada vene algustähed CCCP (inglise keeles USSR).

Gorbatšovi ideega rahulolematu rühm kommunistlikke liidreid püüdis Moskva üle võtta ja peatada Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. See tekitas inimestes ainult rohkem soovi iseseisvust. Kuigi ta elas võimuhaaramise katse üle, kaotas ta kogu oma võimu väljaspool Moskvat. Venemaa kuulutas iseseisvuse välja 1991. aasta detsembris. Hiljem samal kuul allkirjastasid Venemaa, Valgevene ja Ukraina juhid lepingu nimega Belavezha kokkulepe NSVLi laialisaatmiseks, mis vihastas Gorbatšovi väga. Tal ei jäänud muud üle, kui leppega nõustuda ja ta astus 1991. aasta jõulupühal tagasi. Nõukogude Liidu parlament (Ülemnõukogu) tegi Belavezha lepingu seaduseks, mis tähistas ametlikult Nõukogude Liidu lagunemist. Järgmisel päeval langetati Nõukogude lipp Kremlile viimast korda.

Nõukogude juht Mihhail Gorbatšov 1985. aastal.


Nõukogude kosmonaut Juri Gagarin on esimene inimene, kes reisis kosmosesse


Kristuse Päästja katedraali lammutamine Moskvas 1931. aastal. Organiseeritud religioon suruti Nõukogude Liidus maha.


Kaart, mis näitab Nõukogude Liidu ja tema liitlaste suurimat territoriaalset ulatust 1960. aastal, pärast 1959. aasta Kuuba revolutsiooni, kuid enne 1961. aasta ametlikku Nõukogude-Soome lõhestumist.


Vladimir Lenin ja Leon Trotski kontrrevolutsioonilises propagandas

Seotud leheküljed

• Nõukogude Liidu ajalugu (1985-1991)
• Nõukogude Liiduga seotud teemade loetelu