Seadusandja — mis see on? Määratlus, tüübid ja näited (parlament, kongress)

Mis on seadusandja? Selgitame mõistet, töökorra, ühe- ja kahekojalisust ning toome praktilised näited nagu parlament ja kongress — ülevaade riigiõigusest.

Seadusandja on sõna, mis pärineb ladina keelest ja tähendab "need, kes kirjutavad seadusi". Seadusandja on üldjuhul kollektiiv — rühm inimesi või esinduskogu — kelle peamine ülesanne on arutada, ette valmistada ja vastu võtta õigusakte selle riigi või piirkonna tasandil.

Määratlus ja koosseis

Seadusandja koosseis võib olla erinev: liikmed on tavaliselt kas valitud või ametisse nimetatud. Selle töökorra, pädevuse ja valimise või nimetamise reeglite alused on kirjas riigi või piirkonna põhiseaduses. Seadusandja võib olla püsiv organ, millel on kindlad istungid, komiteed ja reeglid seadusloome protsessi läbiviimiseks.

Tüübid

• Ühekojaline (unicameral) — seadusandlikus kogus on ainult üks esinduskogu; otsused tehakse ühe kogu tasandil.
• Kahekojaline (bicameral) — seadusandja koosneb kahest eraldi kojast (näiteks alam- ja ülemkoda), mis peavad seaduseelnõule mõlemas kojas heakskiidu andma. Sellist süsteemi tähistab terminit kahekojaliseks.
• Erinevad nimetused — seadusandlikku kogu kutsutakse erinevates riikides parlamendiks, kongressiks või rahvusassambleeks, sõltuvalt traditsioonist ja õigussüsteemist.
• Kohalikud nõukogud — väiksematel haldusüksustel (nt riik, piirkond, linn) võivad olla oma seadusandlikud või otsustuskogud, sageli nimetatud nõukogudeks, mis kehtestavad kohalikke määrusi ja eeskirju.

Peamised ülesanded ja tööprotsess

• Seaduste ettevalmistamine ja vastuvõtmine: seadusandja menetleb eelnõusid, arutab neid komisjonides ja täiskogus ning viib läbi hääletusi.
• Eelarve heakskiitmine: seadusandjal on sageli õigus kinnitada riigi või kohaliku omavalitsuse eelarve ja kontrollida rahakasutust.
• Järelevalve ja kontroll: seadusandja kontrollib täidesaatvat võimu, küsitleb ministreid, kutsub aru andma ja võib algatada uurimisi.
• Esindusfunktsioon: seadusandjad esindavad valijaid ning toovad esile kohalikke ja rahvuslikke huve seadusloomes.
• Rahvusvahelised otsused ja lepingud: sõltuvalt riigist ratifitseerib seadusandja vahel ka rahvusvahelisi lepinguid või osaleb välispoliitika kinnitamises.
• Protseduuriline kulg (tavaplaan): eelnõu algatamine → komisjonide arutelu ja parandused → esimene lugemine → avalik arutelu ja edasised lugemised → täiskogu hääletus → võimalik presidendi või juhi allkirjastamine ja jõustumine.

Organisatsioon ja töö

Seadusandjad töötavad sageli alaliste ja erikomisjonide kaudu, kus eelnõud saavad põhjalikuma läbivaatuse. Komisjonid valmistavad ette aruandeid ja soovitusi täiskogu jaoks. Lisaks toimuvad istungid, avalikud kuulamised ja dokumendivahetus valitsuse ning huvitatud osapooltega. Mõnes riigis kehtib seadusandjatele ka parlamendiline puutumatuse või privileegide süsteem, mis kaitseb neid poliitilise surve eest nende ametikohal tegutsemisel.

Näited

• Riikliku tasandi näited: näiteks paljudes demokraatlikes riikides tegutsevad parlamendid või kongressid, kus kujundatakse riigiõiguslikku raamistikku.
• Kohaliku tasandi näited: linnavolikogud ja maakonna nõukogud, mis kehtestavad kohalikke määrusi ning teevad otsuseid omavalitsuse teenuste kohta.
• Erinevad vormid sõltuvalt riigikorrast: presidendiga parlamentaarsetes süsteemides on seadusandjal tugev kontroll täidesaatva võimu üle; föderaalsed riigid jagavad seadusandlikku võimu keskvalitsuse ja osariikide vahel.

Kokkuvõte: seadusandja on keskne institutsioon õigusloomes ja avalikus halduses. Selle roll ulatub seaduste koostamisest ja eelarvete heakskiitmisest kuni täidesaatva võimu järelevalveni ning kohalike huvide esindamiseni. Sõltuvalt riigikorra eripärast võib selle nimetus, koosseis ja pädevus märkimisväärselt erineda, kuid põhimõte — ühiste õigusaktide ja poliitikate kujundamine — jääb samaks.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab sõna "seadusandja"?

K: Kuidas valitakse tavaliselt seadusandliku kogu liikmed?

K: Mis on kahekojaline seadusandlik kogu?

K: Mis on ühekojaline seadusandja?

K: Kas väikeste piirkondade, näiteks linnade või ringkondade jaoks on olemas seadusandlikud organid?

K: Kas paljudes riikides on seadusandlikel organitel ametlik nimetus?

Otsing