Nõukogude Liidu ajalugu (1985-1991)

Taust

Aastatel 1969-1982 toimus Nõukogude Liidu poliitikas ja majanduses väga vähe muutusi. Nõukogude sõja algusega Afganistanis halvenesid ka tema suhted Ameerika Ühendriikidega. Sel ajal oli Ameerika Ühendriikide presidendiks Jimmy Carter, kellele järgnes Ronald Reagan. Jimmy Carter lõpetas Détente-poliitika - ebasõbralike suhete lõpetamine. Mõned ajaloolased usuvad, et see võib olla üks põhjusi, miks Nõukogude Liit muutis oma poliitilist ja majanduslikku poliitikat.

1985. aasta märtsis sai Mihhail Gorbatšovist NSV Liidu peasekretär. Tema juhtimisel alustas uus rühm ametnikke ja juhte muutusi Nõukogude Liidu poliitikas ja majanduses. Samuti üritasid nad parandada suhteid lääneriikidega, näiteks USAga.

Sel ajal läks Nõukogude majandusel hästi, kuid see oli aeglasem kui konkurentide majandused läänes. Samuti olid Nõukogude Liidu kui suurriigi ülalpidamise kulud tohutud. Need kulud hõlmasid suure sõjaväe pidamist, KGB võrgustike pidamist ja raha andmist Nõukogude Liidule lähedastele riikidele. Samal ajal oli Nõukogude Liidu tehnoloogiline areng maha jäänud. Näiteks: paljud tema tehased kasutasid vananenud tehnoloogiat ja ta oli maha jäänud infotehnoloogia kasutamises.

Neid ja muid põhjusi silmas pidades alustasid Gorbatšov ja tema meeskond kolme olulist poliitikat:

• Glasnost - mis tähendab poliitilist avatust.
• Perestroika - see tähendab majanduslikke muutusi ja ümberkorraldusi.
• Uskoreniye - mis tähendab majandusarengu kiirendamist.

Muudatused

Alates Vladimir Lenini ajast 1920. aastatel ei olnud Nõukogude Liidu inimestel õigust omada isiklikku vara ja ettevõtlust. Valitsus omas peaaegu kõike. 1988. aastal lubas valitsus inimestel omada teatavat liiki ettevõtteid teenindussektoris, tootmises ja väliskaubanduses. Tekkis ühistute restoranide, kaupluste ja tootjate süsteem.

Glasnost andis kodanikele suurema sõnavabaduse ja võimaldas neil kritiseerida valitsust - midagi, mida neil ei olnud kunagi varem lubatud teha. Valitsus vähendas tsensuuri ja kontrolli avaldamise üle. Valitsus vabastas paljud poliitvangid. 1987. aasta jaanuaris alustas Gorbatšov nõukogude poliitika demokratiseerimisprotsessi. 1988. aasta juunis alustas Gorbatšov protsessi, et vähendada KPJ kontrolli valitsuse eri osade üle.

Detsembris 1988 kiitis Ülemnõukogu heaks uue seadusandliku organi, rahvasaadikute kongressi loomise. Märtsis ja aprillis 1989 toimusid rahvasaadikute kongressi valimised. Liikmed valisid 15. märtsil 1990 Gorbatšovi Nõukogude Liidu esimeseks täidesaatvaks presidendiks.

Tulemus

Paljud Gorbatšovi sammud andsid soovitud tulemustest erinevaid tulemusi. Nii said perestroika ja glasnost, mille eesmärk oli muuta nõukogude majandus tugevamaks, hoopis teistsuguseks. Paljud tegurid ja sündmused kombineerusid ning lõpuks viisid need Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Poliitilise avatuse (glasnost) poliitika raames kaotasid Nõukogude valitsus ja kommunistlik partei kontrolli meedia üle. Vaba meedia tõi avalikkuse teadvusse paljud Nõukogude Liidu ühiskonna ja majanduse halvad küljed. Nende halbade aspektide hulka kuulusid kehv eluase, alkoholism, narkootikumide kuritarvitamine, reostus, vananenud tehnoloogia paljudes tehastes ja korruptsioon. Samuti said inimesed teada paljudest Stalini poolt toime pandud kuritegudest. Näiteks said nad teada Gulagi vangidest, kokkuleppest Adolf Hitleriga ja Stalini vastaste suurtest massimõrvadest. Lisaks said inimesed teada ka üksikasju selliste sündmuste kohta nagu käimasolev Nõukogude sõda Afganistanis ja Tšernobõli tuumareaktori tuumalõhustumise halb juhtimine (Nõukogude Liit ei tunnistanud tuumalõhustumist avalikult enne kolme päeva möödumist). Ühesõnaga, inimesed said teada nõukogude elu negatiivsetest külgedest. Inimesed hakkasid kaotama usku oma nõukogude süsteemi ja kommunismi ideoloogiasse.

1989. aastaks leidis Nõukogude valitsus, et Nõukogude Liidul on liiga raske säilitada kontrolli oma Ida-Euroopa bloki üle, ja otsustas lasta neil ise oma tulevikku valida. Pärast Teise maailmasõja lõppu valitsesid Nõukogude Liidu toetusel kommunistlikud valitsused kõiki neid riike. Nõukogude Liidu poliitika muutus tõi 1990. aastaks kaasa kommunistlike valitsuste langemise paljudes sellistes riikides: Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Ida-Saksamaal, Ungaris, Poolas ja Rumeenias.

Kõiki neid arenguid nähes soovisid paljud Nõukogude Liidu "vabariigid" iseseisvuda. Glasnostipoliitika vabastas "vabariikides" ka ammu soovitud natsionalismi, mida Nõukogude valitsus oli maha surunud ja varjanud. Mõned vabariigid püüdsid iseseisvuda.

Juhid arvasid, et perestroika poliitika oli julge samm majanduse parandamiseks. Kuid need sammud ei olnud väga tugevad, et parandada 1980. aastate halbu majandustingimusi. Vaatamata paljudele muudatustele olid Gorbatšov ja tema meeskond jätnud paljud nõukogude majanduse aspektid muutmata. Näiteks jätkusid hinnakontroll, rubla konverteerimatus ja valitsuse kontroll enamiku tootmisvahendite üle. Aastaks 1990 oli majanduslik olukord halvenenud. Näited on järgmised:

• Valitsuse kulutused olid suurenenud.
• Maksutulud olid vähenenud, sest vabariikide maksude maksmine oli peatunud.
• Viina müügist saadav tulu vähenes, kuna paljud inimesed lõpetasid joomise.
• Valitsus pidi andma raha kahjumlike põllumajandusettevõtete ja tööstuste toetamiseks.
• Valitsus kõrvaldas paljud kontrollimeetmed, kuid ei teinud muid muudatusi, mis võimaldaksid sujuvat üleminekut riigikontrollilt vabale majandusele. See tõi kaasa palju probleeme, sealhulgas madala tootmise.

Nõukogude juht Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan leppisid kokku tuumarelvade arvu vähendamises.

Lahustumine

7. veebruaril 1990. aastal oli KPdSÜ Keskkomitee sunnitud oma kontrolli võimu üle lõdvendama. Umbes samal ajal hakkasid erinevad Nõukogude Liidu "vabariigid" nõudma oma õigust iseseisvusele. Nad lõpetasid Nõukogude Liidu keskvalitsuse seaduste järgimise. Samuti lõpetasid nad maksude maksmise Nõukogude Liidu keskvõimule (Moskva). See nõrgestas Nõukogude võimu ja majandust.

Gorbatšovi 1990. aasta visiidi ajal Leedu pealinnas Vilniuses protestis umbes 250 000 inimest avalikul miitingul. 11. märtsil 1990 kuulutasid Leedu juhid oma iseseisvuse Nõukogude Liidust. Nõukogude keskvalitsus nõudis aga Leedu iseseisvusest loobumist ja saatis Nõukogude armee, kes jätkas paljude vägede hoidmist Leedus. Valitsus ütles, et kui ta soovib lahkuda, peab ta järgima nõukogude põhiseadust. Samuti tegi Nõukogude Liit Leedu suhtes majandusblokaadi. Ka Eesti ja Läti hõivas Nõukogude Liit 1940. aastal ebaseaduslikult. 30. märtsil 1990 kuulutasid Eesti juhid, et nende riigi kontrollimine Nõukogude Liidu poolt alates 1940. aastast oli ebaseaduslik. Ühtlasi kuulutasid nad end iseseisvaks. Läti juhid alustasid samuti iseseisvusprotsessi 4. mail 1990. aastal.

17. märtsil 1991 hääletasid Nõukogude Liidu elanikud selle poolt, et säilitada olemasolev Nõukogude Liit veidi muudetud kujul. Balti riigid (Leedu, Eesti, Läti), Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid hääletust. Kõigis ülejäänud üheksas Nõukogude Liidu "vabariigis" toetas enamik valijaid Nõukogude Liidu säilitamist. 1991. aasta juunis toimusid valimised Vene NSV Liidu Vabariigis. Boriss Jeltsin sai 57% häältest. Ta oli Mihhail Gorbatšovi kriitik. Gorbatšovi eelistatud kandidaat, endine peaminister Nikolai Rõžkov, sai vaid 16% häältest.

Riigipööre

Nõukogude Liidu "vabariigid" olid 20. augustil 1991 nõustunud allkirjastama lepingu, mis muutis nad peaaegu iseseisvateks vabariikideks, kuid osaks föderatsioonist, millel oli ühine president, välispoliitika ja sõjavägi. Paljud inimesed ei olnud aga sellega nõus ja soovisid kiiret üleminekut turumajandusele, isegi kui see tähendaks Nõukogude Liidu lagunemist. Nõukogude Liidu KPJ-s ja sõjaväes oli palju teisi, kes toetasid Nõukogude Liidu jätkamist.

19. augustil 1991 moodustasid mõned Nõukogude Liidu kõrgemad juhid "Riikliku erakorralise seisukorra riigikomitee". Nad takistasid 20. augustil 1991. aastal eespool nimetatud lepingu allkirjastamist. Nende juhtide hulka kuulusid Gorbatšovi asepresident Gennadi Janajev, peaminister Valentin Pavlov, kaitseminister Dmitri Jazov, KGB juht Vladimir Krjutškov ja paljud teised kõrged ametnikud. Gorbatšov puhkas sel ajal Krimmis). Need ametnikud panid ta koduaresti. Samuti andsid nad korralduse keelata igasugune poliitiline tegevus ja keelustasid enamiku ajalehtede väljaandmise.

See oli nagu riigipööre. Korraldajad olid oodanud rahva toetust oma aktsioonile. Kuid rahvas ei toetanud neid. Selle asemel toetasid nad "Valget maja" (Jeltsini kabinetti), mis oli tollal Venemaa suveräänsuse sümboolne asukoht. Riigipöörde korraldajad üritasid Boriss Jeltsinit arreteerida, kuid ei suutnud seda teha. Kolme päeva pärast, 21. augustil, kukkus riigipööre läbi. Võimud pidasid korraldajad kinni. Gorbatšov naasis Nõukogude Liidu presidendiks. Kuid Gorbatšovi tegelikud volitused olid vähenenud.

1991. aasta sügisel võttis Venemaa valitsus ministeeriumide kaupa üle liidu valitsuse. 1991. aasta novembris andis Jeltsin käskkirja, millega keelustati kogu Venemaa vabariigis KPJ. Selle tulemusel lahkusid paljud endised KPJK töötajad KPJK-st, et asuda uutele ametikohtadele uues Venemaa valitsuses.

Pärast riigipöörde ebaõnnestumist suurendasid Nõukogude Liidu liiduvabariigid oma iseseisvuspüüdlusi. 6. septembril 1991 tunnustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. 1. detsembril 1991 kuulutas Ukraina välja oma iseseisvuse, pärast seda, kui 90% valijatest oli otsustanud iseseisva Ukraina kasuks; see hävitas tegelikult kõik lootused Nõukogude Liidu kooshoidmiseks, sest Ukraina oli Venemaa järel teine kõige võimsam "vabariik". Ükshaaval kuulutasid ka ülejäänud üksteist Nõukogude Liidu "vabariiki" end suveräänseteks ja iseseisvateks riikideks.

SRÜ

Nagu eespool märgitud, oli Nõukogude Liit 6. septembril 1991 tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Võib märkida, et viieteistkümnest Nõukogude Liidu vabariigist kaksteist olid 17. detsembril 1991 Haagis allkirjastanud rahvusvahelise lepingu (Euroopa energiaharta). Allakirjutamine näitas, et need vabariigid olid praktiliselt muutunud iseseisvateks ja suveräänseteks riikideks.

Jättes kõrvale juba iseseisva Eesti, Läti ja Leedu, liitusid ülejäänud 12 vabariiki (v.a Gruusia) Sõltumatute Riikide Ühendusega (SRÜ). Detsembris 1993 liitus SRÜga ka Gruusia. 26. augustil 2006 lahkus Türkmenistan alalisest liikmest ja sai assotsieerunud liikmeks.

Paljud inimesed uskusid, et Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) loomisega lakkas Nõukogude Liit olemast. Nad uskusid, et tegemist on Nõukogude Liidu lagunemisega. Paljud teised arvavad, et SRÜga jätkab Venemaa teatud kontrolli endiste Nõukogude Liidu vabariikide üle.

25. detsembril 1991 astus Gorbatšov NSV Liidu presidendi ametist tagasi. 31. detsembriks 1991 olid kõik ametlikud nõukogude institutsioonid erinevates Nõukogude Liidu "vabariikides" lõpetanud oma tegevuse. Toimima hakkasid nende vabariikide üksikud valitsused. Nõukogude lipp lehvis viimast korda Kremli kohal.

Kokkuvõte

Nõukogude Liidus kehtisid neli põhimõtet: nõukogude kett, etniline föderatsioon, riigisotsialism ja kommunistliku partei ülemvõim. Gorbatšovi perestroika- ja glasnostipoliitika lõi olukorra, mis nõrgestas kõiki eespool nimetatud nelja põhimõtet. Ta püüdis korduvalt moodustada oma poliitikat toetavate juhtide ringi. Ta püüdis seda kõike teha, kuna ta ja tema meeskond nägid, et Nõukogude Liit liigub pikaajalise stagnatsiooni suunas.

Gorbatšovi poliitika võimaldas erinevate nõukogude vabariikide juhtidel võita usaldust ja mõju. Samal ajal seisis ta silmitsi paljude, sealhulgas natsionalistlike jõudude ja traditsiooniliste kommunistide vastuseisuga. Mõned inimesed aktsepteerisid reforme, mõned soovisid vana süsteemi jätkumist ja mõned soovisid täielikku sõltumatust Nõukogude Liidust ja keskvalitsusest. Lõpuks ei suutnud Gorbatšov tagada nende jõudude ühist seisukohta. Lõpuks viis see Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja lagunemiseni.

Pärast laialisaatmist

Kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist astus Jeltsin mitmeid samme, et muuta Nõukogude Liidu majandus sotsialistlikust majandusest kapitalistlikuks. Näiteks: ta vähendas toetuste maksmist raha kaotavatele põllumajandusettevõtetele ja tööstustele; ta kaotas ka kontrolli hindade üle; ta astus samme Vene rubla konverteeritavuse saavutamiseks. Samuti lubas ta paljudel tema lähikondlastel ja teistel ärimeestel võtta üle varem riigi omanduses olnud ettevõtted ja tööstusharud ning juhtida neid eraettevõtetena. Planeerijad ja majandusteadlased arvasid, et need muudatused toovad kaasa kiirema majandusarengu. Kuid midagi sellist ei juhtunud. Tühi tsitaat (abi)

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist seisab Venemaa silmitsi paljude probleemidega, sealhulgas järgmiste:

• Umbes 25% Venemaa elanikkonnast on praegu väga vaesed ja elavad allpool vaesuspiiri. ^[]
• Eeldatav eluiga on langenud. See tähendab, et inimesed surevad varases eas. ^[]
• Sisemajanduse kogutoodang oli muutunud umbes 50% varasemast. ^[]

Paljud vanema põlvkonna venelased usuvad, et varasem süsteem oli parem. 1990ndatel aastatel seisis Venemaa silmitsi paljude poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike kriisidega. Paljud inimesed^{[kes? ]} usuvad ikka veel, et olukord on endiselt halvem võrreldes varasemate aegadega.

Seotud leheküljed

• Sõltumatute Riikide Ühendus