Nõukogude Liidu ajalugu aastatel 1985–1991 keskendub eelkõige selle riigi sügavale poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele ümberkujundamisele ning lõppkokkuvõttes lagunemisele. Nõukogude Liidu lõpp tähendas nii ühe liiduriigi kui ka selle ametlike institutsioonide lõpetamist ja paljude seniste liiduvabariikide muutumist iseseisvateks riikideks. (Inglise keeles kasutatakse saksa päritolu sõna "dissolution" ehk lõpetamise või jagunemise kohta.)
Nõukogude Liidus eristati mitmeid alamüksusi, mida nimetati liiduvabariikideks või lihtsalt "vabariikideks". Need piirkonnad olid ajalooliselt varem osa Vene impeeriumi ja pärast bolševike võimuletuletamist moodustasid nad NSV Liidu koosseisu. Kui NSV Liit lagunes, said neist vabariikidest iseseisvad riigid. Nende hulka kuulusid:
- Armeenia
- Aserbaidžaan
- Valgevene
- Kasahstan
- Kõrgõzstan
- Moldova
- Tadžikistan
- Türkmenistan
- Ukraina
- Usbekistan
- Gruusia
- Eesti
- Läti
- Leedu
Venemaa on selles loos eriline juhtum: enamik uue Venemaa territooriume kattusid senise Nõukogude Liidu südamikuga ning Venemaa jätkas Rahvusvahelises õiguses paljude varade ja kohustustega. Pärast NSV Liidu lagunemist hakati seda riiki ametlikult nimetama Vene Föderatsiooniks, mille koosseisu kuuluvad mitmed föderaalsubjektid ja suurte alade tõttu ka mitmed föderaalringkonnad (näiteks Siberis).
Miks ja kuidas NSV Liit lagunes? Lagunemise põhjuseid oli mitmeid:
- Majanduslik stagnatsioon: pikk majanduslik langus, tootlikkuse probleemid ja ressursikasutus, mis aitasid kasvatada rahulolematust.
- Poliitilised reformid: Mihhail Gorbatšovi algatatud reformid – perestroika (majandus- ja ümberkorraldused) ning glasnost (avatus ja sõnavabaduse suurendamine) – lõid ootamatuid tagajärgi: need avasid ühiskonna ja meedia, kus hakkasid kõlama kriitika ja nõudmised suurema autonoomia järele.
- Natsionalistlikud liikumised: paljud vabariigid hakkasid nõudma suuremat iseseisvust või täielikku sõltumatust ning tekkisid pinged keskvalitsusega.
- Augusti 1991 riigipöördekatse (GKChP): kommunistlike järelkultivate jõudude katse võimu taastamiseks kukutas reformide usalduse, kiirendas regionaalsete juhtide lahkumist Keskvõimu kontrolli alt ja näitas, et keskvalitsus on poliitiliselt väga haavatav.
Gorbatšov ise oli Nõukogude Liidu juht alates 11. märtsist 1985 (taastana kui NLKP peasekretär / hiljem peasekretär ja üks keskseid liidreid), ning tema ametlikuks NSV Liidu presidentiks valiti ta pärast presidendi instituudi loomist aastal 1990. Mihhail Gorbatšov oli NSV Liidu presidendina ametis alates 1990. aasta märtsist kuni 25. detsembrini 1991, mil ta ametist lahkus.
Kiire lõpp saabus 1991. aasta talvel ja jõuluajal. Olulised sammud lagunemise tunnustamiseks olid:
- 8. detsember 1991 – Valgevene metsade ääres (Beloveža) sõlmiti leping kolme liiduvabariigi (Venemaa, Ukraina, Valgevene) vahel, millega de facto tunnistati NSV Liidu kui föderatsiooni lõpetamine ja loodi Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ / CIS).
- 21. detsember 1991 – Alma-Ata protokollidega kinnitasid olukorda enamik endistest liiduvabariikidest ja laiendasid SRÜ koostööd.
- 25.–26. detsember 1991 – Mihhail Gorbatšov astus tagasi, Vene Föderatsiooni lipp tõusis Kremli lippu asendama ning 26. detsembril tunnistas NSV Liidu Ülemnõukogu ametlikult liidu lõppemise.
Lagunemine väljendus ka igapäevases elus: senised liiduriigi institutsioonid lõpetasid oma tegevuse, valuutad ja kaubandussüsteemid eraldusid, piirikontrollid ja uued riiklikud asutused tekkisid ning vabanenud vabariigid taotlesid rahvusvahelist tunnustust. Paljud uued iseseisvad riigid pidid lahendama keerulisi küsimusi – territooriumid, vähemusrahvused, majanduslikud ja poliitilised reformid ning rahvusvaheline tunnustus.
Järeldus: ajavahemik 1985–1991 tähendab NSV Liidu jaoks üleminekuperioodi, kus reformid muutusid lagunemise vallandajaks: see oli aeg, mil endised liiduvabariigid muutusid iseseisvateks riikideks, tekkis Sõltumatute Riikide Ühendus ning lõppes üks maailma suurimaid 20. sajandi geopoliitilisi kehandusi. 25. detsembril 1991 lahkus Mihhail Gorbatšov NSV Liidu presidendi ametist ja 26. detsembril kinnitati liidu lõpp ametlikult; selle järgseid mõjusid tunnetatakse ja analüüsitakse rahvusvahelises ajalookirjanduses siiani.
