Jimmy Carter

Varajane elu

Carter sündis 1. oktoobril 1924 Wise'i sanatooriumis Plainsis, Georgia osariigis. Carter oli esimene USA president, kes sündis haiglas. Ta oli Bessie Lillian (sünd. Gordy) ja James Earl Carter Sr. vanim poeg. Ta on kaugelt suguluses president Richard Nixoni ja Bill Gatesiga. Perekond kolis mitu korda, kui Carter oli imikueas. Carterid asusid elama lähedalasuvas Archery's asuvale muldkattega teele.

Carter käis aastatel 1937-1941 Plains High School'is. Ta liitus ka AmeerikaTulevaste Põllumeeste Liiduga ja tundis kogu elu jooksul huvi puidutöötlemise vastu.

Pärast keskkooli astus Carter Georgia Southwestern College'i Americusesse, Georgia osariigis. Ta läbis Georgia Techis täiendavaid matemaatikakursusi.

Mereväe karjäär

1943. aastal võeti Carter vastu Ameerika Ühendriikide mereväeakadeemiasse. Akadeemias olles armus Carter Rosalynn Smithi. Nad abiellusid varsti pärast ülikooli lõpetamist 1946. aastal. Ta oli mereväe Midshipmenide sprindijalgpallur. Carter lõpetas 1946. aasta klassis 820 mereväekapteni hulgas 60. kohal bakalaureusekraadiga ja määrati lipnikuks.

Aastatel 1946-1953 elasid Carter ja Rosalynn Virginia, Hawaii, Connecticuti, New Yorgi ja California osariigis, kui Carter viibis Atlandi ja Vaikse ookeani laevastikus. 1948. aastal alustas ta ohvitseride väljaõpet allveelaevade teenistusse. Ta edutati 1949. aastal nooremleitnandiks.

1952. aastal alustas Carter tööd USA mereväe tuumaallveelaevade programmiga. Ta saadeti Washingtoni aatomienergiakomisjoni mereväe reaktorite osakonda kolmeks kuuks ajutiselt tööle, samal ajal kui Rosalynn kolis koos lastega New Yorgis asuvasse Schenectady'sse.

1953. aasta märtsis alustas Carter tuumaelektrijaamade käitamist käsitlevat kuuekuulist mittekrediitilist kursust Union College'is Schenectady's. Carteri isa suri ja ta vabastati tegevteenistusest, et ta saaks üle võtta perekonna maapähkliäri. Carter lahkus tegevteenistusest 9. oktoobril 1953.

Ta oli kuni 1961. aastani mereväe reservis ja lahkus teenistusest leitnandi auastmes. Tema autasude hulka kuulusid Ameerika kampaania medal, Teise maailmasõja võidumedal, Hiina teenistusmedal ja riigikaitse teenistusmedal.

Carter Ameerika Ühendriikide mereväes olles

Põllumajanduselu

Carteri isa James suri pärast seda, kui ta oli hiljuti valitud Gruusia esindajatekotta. Aasta aega elasid Jimmy, Rosalynn ja nende kolm poega Plainsis asuvas sotsiaalkorteris. Carter on ainus USA president, kes on enne ametisse astumist elanud sotsiaalkorterites. Carter soovis laiendada pere maapähkli kasvatamise ettevõtet. Tema esimese aasta saak ebaõnnestus põua tõttu, kuid Carter tahtis siiski avada mitu pangakrediidiliini, et talu käimas hoida. Vahepeal võttis ta ka kursusi ja luges põllumajandusest, samal ajal kui Rosalynn õppis raamatupidamist, et ettevõtte raamatupidamist hallata. Kuigi esimesel aastal olid nad vaevu kahjumis, kasvatasid Carterid ettevõtet ja said edukaks.

Georgia osariigi senaator, 1963-1967

Carter, kes oli rassilise segregatsiooni vastu, sai inspiratsiooni kandideerimiseks riigis valitsevate rassiliste pingete tõttu. 1961. aastaks oli ta tuntud Plains'i kogukonna ja baptistikoguduse liige ning Sumteri maakonna koolinõukogu esimees. Koolinõukogus võttis Carter sõna rassilise segregatsiooni vastu avalikes koolides.

1962. aastal teatas Carter, et kandideerib Georgia osariigi senatisse. Esialgu näitasid tulemused, et Carter kaotab, kuid see oli tingitud Quitmani maakonna Demokraatliku Partei esimehe poolt korraldatud hääletuse võltsimisest. Carter vaidlustas tulemused; kui pettus leidis kinnitust, korraldati uued valimised, mille ta võitis.

Alates 1962. aastast toimus Americuse linnas mustanahaliste meeleavaldajate massiline peksmine. Carter oli esialgu selles küsimuses vait. Ta võttis sõna mõnes lahkarvamust tekitavas küsimuses, pidades kõnesid kirjaoskustestide ja osariigi põhiseaduse muutmise vastu. President Kennedy mõrva ajal teavitas Carterit tapmisest tema maapähkliäri klient. Carter nimetas hiljem mõrva "suurimaks löögiks, mida ma pärast isa surma kannatasin".

Kahe aasta jooksul jõudis ta tänu oma sidemetele osariigi senatis riigi demokraatide täitevkomiteesse, kus ta aitas ümber kirjutada riigi partei eeskirju. Temast sai Lääne-Kesk-Georgia planeerimis- ja arengukomisjoni esimees.

Kui Bo Callaway valiti 1964. aasta novembris USA esindajatekotta, tahtis Carter kandideerida tema vastu järgmistel kongressivalimistel. Need kaks olid tülitsenud selle üle, milline kaheaastane kolledž laiendatakse osariigi poolt nelja-aastaseks kolledžiprogrammiks. Carter tahtis, et see läheks tema alma materile, Georgia Southwestern College'ile, kuid Callaway tahtis, et rahastamine läheks Columbuse kesklinna.

Carter valiti 1964. aastal uuesti ametisse teiseks kaheaastaseks ametiajaks. Mõnda aega juhtis ta senati hariduskomisjoni ja kuulus oma teise ametiaja lõpus ka eelarvekomisjoni. Enne oma ametiaja lõppu töötas ta seaduseelnõu kallal, millega laiendati üleriigilist hariduse rahastamist ja saadi Georgia Southwesternile nelja-aastane programm. Ametiaja viimasel päeval teatas ta oma kandideerimisest Ameerika Ühendriikide esindajatekotta.

Ameerika Ühendriikide esindaja Bo Callaway oli Carteri poliitiline vaenlane tema karjääri alguses

1966. ja 1970. aasta kubernerikampaaniad

Alguses kandideeris Carter 1966. aastal Georgia 3. kongressi ringkonnas Bo Callaway vastu. Callaway loobus siiski ja otsustas selle asemel kandideerida Gruusia kuberneriks. Callaway oli just 1964. aastal demokraatlikust parteist vabariiklaste parteisse üle läinud. Carter otsustas hiljem ise kuberneriks kandideerida. Demokraatide eelvalimistel kandideeris ta ebaõnnestunult liberaalse endise kuberneri Ellis Arnalli ja konservatiivse segregatsioonimehe Lester Maddoxi vastu.

Kuberner Maddoxil ei lubatud 1970. aastal teist ametiaega järjest kuberneriks kandideerida. Endisest kubernerist Carl Sandersist sai Carteri peamine vastane 1970. aasta demokraatlikel eelvalimistel. Carter kaldus nendel eelvalimistel konservatiivsemalt kui varem.

Tol septembris edestas Carter Sandersit esimeses hääletusvoorus 49% ja 38% vastu, mis viis teise vooru. Carter võitis demokraatide kandidaadiks 59% häältest võrreldes Sandersi 40%-ga. Üldvalimistel edestas Carter vabariiklast Hal Suiti, kes võitis 59% häältest Suiti 40% vastu.

1970. aasta kubernerivalimiste tulemused. Carter on sinine ja ülikond on punane

Gruusia kuberner, 1971-1975

Carterist sai 12. jaanuaril 1971 Gruusia 76. kuberner. Oma inauguratsioonikõnes ütles ta, et "rassilise diskrimineerimise aeg on möödas. ... Ükski vaene, maapiirkonna, nõrk või mustanahaline inimene ei peaks kunagi kandma lisakoormat, et temalt võetakse ära võimalus saada haridust, tööd või lihtsat õigust". Time avaldas 1971. aasta maikuu numbris loo sel aastal valitud progressiivsetest "uue lõuna" kuberneridest. Ajakirja kaanel oli Carteri illustratsioon.

Lester Maddoxist, keda Carter kubernerina asendas, sai kuberneri asetäitja. Richard Russell Jr. , tollane Ameerika Ühendriikide senati pro tempore president, suri Carteri teise ametinädala jooksul. Carter nimetas Russelli asemel senatisse osariigi Demokraatliku Partei esimehe David H. Gambrelli.

Carter soovis laiendada kuberneri volitusi, muutes samal ajal osariigi valitsuse juhtimise lihtsamaks. Ta toetas seaduseelnõu, mis võimaldaks tal teha ettepanekuid täitevvõimu ümberkorraldamiseks ja sundida selle üle hääletama. Plaan esitati 1972. aasta jaanuaris, kuid sai seadusandlikus kogus negatiivse vastuvõtu. Kuid pärast kaks nädalat kestnud läbirääkimisi võeti see vastu. Ta ühendas umbes 300 riigiasutust 22 ametiks.

Ühes 1971. aasta aprillis toimunud televisioonis küsiti Carterilt, kas ta pooldab nõuet, et Gruusia kuberneri ja asekuberneri kandidaadid peaksid kandideerima ühel ja samal nimekirjal. Ta vastas: "Ma ei ole kunagi arvanud, et meil on Gruusias vaja kuberneri asetäitjat. Kuberneri asetäitja on osa täitevvõimust ja ma olen alati arvanud - alates sellest ajast, kui ma olin osariigi senatis -, et täitevvõim peaks olema eraldi". 1971. aasta juulis teatas Carter Gruusias Columbuses toimunud esinemisel oma plaanist luua Gruusia inimõiguste nõukogu, mis töötaks osariigi probleemide lahendamise nimel enne võimalikku vägivalda.

1972. aasta jaanuaris soovis Carter, et osariigi seadusandja annaks rahalisi vahendeid varajase lapsepõlve arenguprogrammile koos vanglareformi programmidega ja 48 miljoni palgamaksuga peaaegu kõigile osariigi töötajatele. Aprillis 1972 sõitis Carter Ladina- ja Lõuna-Ameerikasse, et sõlmida Gruusiaga võimalik kaubandusleping. Carter ütles, et ta kohtus Brasiilia presidendi Emílio Garrastazu Médiciga. Paljud võrdlesid teda president Kennedyga.

Carter suurendas mustanahaliste riigiametnike, kohtunike ja juhatuse liikmete arvu. Ta paigutas Martin Luther King Jr. portreed kapitooliumi hoonesse, isegi kui Ku Klux Klan protesteeris tseremoonia vastu. 1973. aasta jaanuaris koos Florida kuberneri Reubin Askew'ga televisioonis esinemise ajal ütles Carter, et toetab põhiseaduse muudatust, millega keelatakse busside kasutamine, et kiirendada koolide segregatsiooni kaotamise protsessi. Ta toetas koos George Wallace'iga 1971. aasta riiklikul kuberneride konverentsil, mida Carter ka korraldas, busside vastu suunatud resolutsiooni. Carter allkirjastas uue surmanuhtluse seaduse pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide ülemkohus oli selle tagasi lükanud. Carter kahetses hiljem surmanuhtluse toetamist, öeldes: "Ma ei näinud selle ebaõiglust nii nagu praegu".

Carter soovis, et seadusandja viiks läbi reformid, mis annaksid võrdset riiklikku abi Gruusia jõukate ja vaeste piirkondade koolidele. Ta aitas luua keskusi vaimupuudega lastele ja haridusprogramme süüdimõistetutele. Ta koostas ka programmi, mis muutis föderaalkohtunike ametisse nimetamise nende kogemuse, mitte poliitilise partei alusel.

Ühe vastuolulise otsusega pani ta veto Gruusia Flint Riveri tammi ehitamise plaani vastu. Ta väitis, et USA armee inseneride korpus ei esitanud õigeid andmeid projekti maksumuse ja selle mõju kohta piirkonnale. Veto sai keskkonnakaitsjate seas üleriigiliselt populaarseks.

Carteril ei lubatud ametiaja piirangute tõttu uuesti kandideerida. Võimalikku presidendikandidaati silmas pidades hakkas Carter tegelema riikliku poliitika ja avalike esinemistega. Ta oli 1972. aasta demokraatide rahvuskongressi delegaat, kus Carter lootis, et temast saab George McGoverni kandidaat. Ta toetas senaator Henry "Scoop" Jacksoni, et distantseeruda George Wallace'ist.

1973. aasta mais hoiatas Carter Demokraatlikku Parteid, et nad ei teeks Watergate'i skandaalist poliitilist küsimust.

1972. aasta presidendivalimistel soovis Carter olla George McGoverni kandidaat.


Carteri ametlik portree Gruusia kubernerina, 1971


Kuberner Carter koos Florida kuberneri Reubin Askew'ga, 1971

1976. aasta presidendikampaania

Demokraatide eelvalimised

12. detsembril 1974 teatas Carter Washingtonis asuvas National Press Clubis oma kandideerimisest Ameerika Ühendriikide presidendiks. Ta rääkis ebavõrdsusest, optimismist ja muutustest.

Kui Carter osales Demokraatliku Partei presidendivalimiste eelvalimistel, arvati, et tal on vähe võimalusi tuntumate poliitikute vastu. Kuid 1976. aasta märtsi keskpaigaks ei olnud Carter mitte ainult aktiivsete demokraatide presidendikandidaatide ees, vaid ta juhtis ka president Fordi mõne protsendipunktiga. Carter avaldas 1976. aasta juunis väljaande "Miks mitte parim?", et aidata end Ameerika avalikkusele tutvustada.

Carter sai varakult esikohale, võites Iowa valimiskonkursid ja New Hampshire'i eelvalimised. Ta kasutas kahte strateegiat: lõunas kandideeris Carter mõõduka kandidaadina ja põhjas oli Carter konservatiivsete kristlaste ja maapiirkondade valijate lemmik. Ta oli läbinud üle 50 000 miili (80 000 kilomeetri), külastanud 37 osariiki ja pidanud üle 200 kõne, enne kui ükski teine kandidaat võistlusse astus. Carter võitis lõpuks 30 osariiki, kogudes 6 235 609 (39,2%) rahva häältest. Riiklikul kongressil nimetati ta ametlikult demokraatide presidendikandidaadiks, tema kandidaat oli USA senaator Walter Mondale Minnesotast.

Oma presidendikampaania ajal 1976. aasta aprillis vastas Carter intervjueeritavale ja ütles: "Mul ei ole midagi kogukonna vastu, kes ... püüab säilitada oma linnaosade etnilist puhtust". Tema märkus oli mõeldud näitamaks toetust avatud elamute seadustele.

Carteri kampaania ajal avaldatud seisukohtade hulka kuuluvad kongressikampaaniate avalik rahastamine, tema toetus föderaalse tarbijakaitseameti loomisele, eraldi haridusosakonna loomine, Nõukogude Liiduga tuumarelva kasutamise vastase rahulepingu sõlmimine, kaitse-eelarve vähendamine, maksude tõstmine rikastele ja nende alandamine keskklassile, sotsiaalkindlustusseaduse mitmekordne muutmine ja tasakaalustatud eelarve tema ametiaja lõpuks.

1976. aasta üldvalimised

Carter ja president Gerald Ford osalesid 1976. aasta valimistel kolmes teledebatis. Need olid esimesed presidendivalimiste debatid alates 1960. aastast.

Carterit intervjueeris RobertScheer Playboy 1976. aasta novembri numbri jaoks, mis jõudis müügile paar nädalat enne valimisi. Arutledes oma religioosse arusaama uhkusest, ütles Carter: "Ma olen vaadanud palju naisi himuga. Olen oma südames mitu korda abielurikkumist toime pannud". Samuti ütles ta teises intervjuus, et teda ei häiri, kui inimesed ütlevad sõna "fuck". See tõi kaasa selle, et meedia kritiseeris mõtet, kas poliitikud peaksid oma poliitilistest kampaaniatest ja isiklikust intiimelust lahus olema.

Carter alustas võistlust Fordi ees, kes vähendas kampaania käigus vahekorda, kuid kaotas Carterile napilt 2. novembril 1976. aastal. Carter võitis rahvahääletuse 50,1 protsendiga Fordi 48,0 protsendi vastu ja sai 297 valijahäält Fordi 240 vastu. Carter võitis vähem osariike kui Ford: Carter võitis 23 osariiki võrreldes Fordi 27 osariigiga.

Carter ja president Gerald Ford väitlevad Philadelphias


1976. aasta valimiste valimiskaart


Demokraatliku partei presidendivalimiste eelvalimiste kampaania flaier

Eesistujariik, 1977-81

Carter astus presidendiks 20. jaanuaril 1977. aastal.

Siseriiklik poliitika

Energiakriis

18. aprillil 1977 pidas Carter televisioonis kõne, milles teatas, et USA energiakriis 1970. aastatel oli nagu sõda. Ta toetas kõigi ameeriklaste energiasäästu ja lisas Valge Maja päikesepaneelid veesoojendamiseks. Ta kandis kampsunit, sest ta keeras Valges Majas kütte alla. 4. augustil 1977 allkirjastas Carter 1977. aasta energeetikaministeeriumi korralduse seaduse, millega moodustati energeetikaministeerium, mis oli esimene uus kabineti ametikoht üheteistkümne aasta jooksul. Allkirjastamise tseremoonial ütles Carter, et praegune "energiapuuduse kriis" sundis teda energeetikaministeeriumi looma. 1977. aasta septembris toimunud pressikonverentsi alguses ütles Carter, et esindajatekoda on "peaaegu kogu" energeetika ettepaneku vastu võtnud. Järgmisel kuul, 13. oktoobril, teatas Carter, et usub senati suutlikkusse võtta vastu energiareformi eelnõu ja ütles, et "kõige tähtsam siseküsimus, millega me minu ametisoleku ajal silmitsi seisame", on energiakriis.

12. jaanuaril 1978. aastal ütles Carter pressikonverentsil, et tema energiareformi ettepaneku üle ei peeta arutelusid ja et kongress ei ole lugupidav. 11. aprilli 1978. aasta pressikonverentsil ütles Carter, et tema suurim üllatus "pettumuse laadis" pärast presidendiks saamist oli see, et kongressil oli raskusi energiareformi seaduseelnõu vastuvõtmisega.

1. märtsil 1979 tegi Carter kongressi palvel ettepaneku bensiini reservkoguste jaotamise kava kohta. 5. aprillil pidas ta kõne, milles ta rõhutas energiasäästu tähtsust. 30. aprillil toimunud pressikonverentsil ütles Carter, et on oluline, et esindajatekoja kaubanduskomisjon kiidaks heaks bensiini reservkoguste jaotamise kava, ja kutsus kongressi üles võtma vastu mitmeid teisi tema poolt esitatud energiasäästukavasid. 15. juulil 1979 pidas Carter üleriigilise televisioonipöördumise, milles ta ütles, et kriis on Ameerika rahva "usalduskriis". Ameeriklased reageerisid kõnele negatiivselt. meeldejäävaks jäi segane reaktsioon Inimesed kritiseerisid Carterit, et ta ei teinud kriisi lahendamiseks piisavalt palju, sest nende arvates sõltus ta liiga palju ameeriklastest.

EPA Love Canal Superfund

1978. aastal kuulutas Carter New Yorgis Niagara Falls'i linnas asuvas Love Canal'i naabruses välja föderaalse hädaolukorra. Rohkem kui 800 perekonda evakueeriti naabruskonnast, mis oli ehitatud mürgiste jäätmete prügila peale. Superfundi seadus loodi vastuseks sellele olukorrale. Carter ütles, et üle kogu riigi eksisteerib veel mitu "Love Canali" ja et selliste ohtlike prügilate avastamine oli "üks meie moodsa ajastu kõige süngematest avastustest".

Majandus

Carteri eesistumisajal oli kaks majandusperioodi: esimesed kaks aastat olid 1973-1975. aasta tõsisest majanduslangusest jätkuva taastumise aeg ning viimased kaks aastat olid kahekohalise inflatsiooni, väga kõrgete intressimäärade, naftapuuduse ja aeglase majanduskasvu iseloomuga. 1977. ja 1978. aastal loodi miljoneid uusi töökohti, osaliselt 30 miljardi dollari suuruse majandusstiimulite seaduse tulemusena.

Kuid 1979. aasta energiakriis lõpetas selle kasvuperioodi ning kuna nii inflatsioon kui ka intressimäärad tõusid, vähenesid kiiresti majanduskasv, töökohtade loomine ja tarbijate usaldus. Järsk bensiinipuudus 1979. aasta suvise puhkuseperioodi alguse ajal suurendas probleemi veelgi.

Dereguleerimine

Carter kirjutas 24. oktoobril 1978. aastal alla lennuettevõtete dereguleerimise seadusele. Seaduse peamine eesmärk oli kaotada valitsuse kontroll piletihindade, marsruutide ja (uute lennuettevõtjate) turulepääsu üle kommertslennunduses. Tsiviillennundusameti reguleerimisvolitused kaotati. Seadus ei kõrvaldanud FAA reguleerimisvolitusi lennuettevõtete ohutuse kõigi aspektide osas.

1979. aastal liberaliseeris Carter Ameerika õlletööstuse, muutes esmakordselt pärast keelu algust Ameerika Ühendriikides seaduslikuks linnaste, humala ja pärmi müümise Ameerika kodupruulijatele. See Carteri dereguleerimine tõi 1980. ja 1990. aastatel kaasa koduse õllepruulimise kasvu, mis 2000.

Tervishoid

Oma presidendikampaania ajal soovis Carter tervishoiureformi.

Carteri tervishoiualased ettepanekud ametisoleku ajal hõlmasid 1977. aasta aprillis tehtud ettepanekut kohustusliku tervishoiu kulude kohta ja 1979. aasta juunis tehtud ettepanekut, mis nägi ette eratervisekindlustuse katmise. Carter nägi 1979. aasta juuni ettepanekut kui president Harry Trumani tehtud edusammude jätkumist Ameerika tervishoiu valdkonnas ning president Lyndon B. Johnsoni ajal kasutusele võetud Medicare'i ja Medicaid'i süsteemi. 1977. aasta aprilli kohustuslik tervishoiukulude ettepanek võeti senatis vastu, kuid hiljem ei kiidetud seda heaks esindajatekojas.

1978. aastal oli Carteril ka kohtumisi Kennedyga tervishoiuseaduse teemal, mis osutusid ebaõnnestunuks. Carter ütles hiljem, et Kennedy erimeelsused rikkusid Carteri pingutused riigi tervishoiusüsteemi loomiseks.

Haridus

Oma ametiaja alguses töötas Carter koos kongressiga haridusosakonna loomiseks. 28. veebruari 1978. aasta kõnes Valges Majas väitis Carter: "Haridus on liiga oluline küsimus, et seda saaks hajutada killustatult erinevate valitsusasutuste ja -osakondade vahel, mis on sageli hõivatud mõnikord domineerivate probleemidega". 8. veebruaril 1979 avaldas Carteri administratsioon ülevaate oma plaanist luua haridusministeerium. 17. oktoobril 1979 kirjutas Carter ametlikult alla seadusele, millega loodi Ameerika Ühendriikide haridusministeerium.

Carter laiendas Head Start programmi 43 000 lapse ja perekonna lisamisega. 1. novembri 1980. aasta kõnes ütles Carter, et tema valitsus laiendas Head Start programmi sisserändajate lastele ja "teeb praegu koos senaator Lloyd Bentseniga ja esindaja Kika de la Garzaga kõvasti tööd, et teha piirialadel föderaalsetest vahenditest kättesaadavaks kuni 45 miljonit dollarit, et aidata suurendada koolide ehitamist seaduslikult siin elavate Mehhiko laste jaoks".

Välispoliitika

Torrijos-Carteri lepingud

Septembris 1977 kirjutasid Carter ja kindral Omar Torrijos alla Panama kanali lepingule. Lepinguga tagati, et Panama saab Panama kanali üle kontrolli pärast 1999. aastat, millega lõppes kontroll kanali üle, mis oli Ameerika Ühendriikidel alates 1903. aastast. Selles esimeses lepingus öeldi, et Ameerika Ühendriikidel on alaline õigus kaitsta kanalit mis tahes ohu eest, mis võib sekkuda. Teises lepingus öeldi, et Panama võtab kanali toimingute üle täieliku kontrolli üle ja vastutab peamiselt selle kaitsmise eest. Konservatiivid RonaldReagan, Strom Thurmond ja Jesse Helms kritiseerisid lepingut, öeldes, et Carter ümbritses Ameerika vara.

Iisrael ja Egiptus

1978. aasta septembris sõlmis Carter Camp Davidis mitu poliitilist kokkulepet Egiptuse presidendi Anwar Sadati ja Iisraeli peaministri Menachem Begini vahel. Kaks raamlepingut allkirjastati Valges Majas ja nende tunnistajaks oli Carter. Teine neist raamlepingutest (raamistik Egiptuse ja Iisraeli vahelise rahulepingu sõlmimiseks) viis otse Egiptuse ja Iisraeli vahelise rahulepingu sõlmimiseni 1979. aastal.

Ajaloolane Jørgen Jensehaugen väitis, et kui Carter 1981. aasta jaanuaris ametist lahkus, oli ta:

oli kummalises olukorras - ta oli püüdnud murda USA traditsioonilist poliitikat, kuid lõpuks täitis selle traditsiooni eesmärke, milleks oli olnud araablaste liidu lõhkumine, palestiinlaste kõrvalejäämine, liit Egiptusega, Nõukogude Liidu nõrgestamine ja Iisraeli kindlustamine.

Aafrika

4. oktoobril 1977. aastal ÜROs Aafrika ametnikele peetud kõnes teatas Carter, et Ameerika Ühendriigid on huvitatud "tugeva ja jõuka Aafrika loomisest, kus võimalikult suur osa valitsemisest on teie riikide elanike käes". Hiljem samal kuul toimunud pressikonverentsil kirjeldas Carter, et Ameerika Ühendriigid soovivad "teha koostööd Lõuna-Aafrikaga, et tegeleda Namiibia ja Zimbabwe rahu ohustavate probleemidega" ning lõpetada rassiküsimused, nagu apartheid.

Carter külastas Nigeeriat 31. märtsist kuni 3. aprillini 1978. aastal, mis oli Carteri administratsiooni katse parandada suhteid selle riigiga. Ta oli esimene USA president, kes külastas Nigeeriat. Carter soovis luua rahu Rhodesias.

16. mail 1979 hääletas senat selle poolt, et president Carter tühistab majandussanktsioonid Rhodesiaga, kusjuures nii Rhodesia kui ka Lõuna-Aafrika nägid seda hääletust "potentsiaalselt surmava löögina diplomaatiale, mida Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia on piirkonnas kolm aastat pidanud, ning püüdlustele saavutada kompromiss Salisbury juhtide ja sisside vahel".

Iraani pantvangikriis

15. novembril 1977 ütles Carter, et tema valitsus jätkab positiivseid suhteid Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahel, nimetades seda riiki "tugevaks, stabiilseks ja edumeelseks".

4. novembril 1979 vallutas rühm Iraani üliõpilasi Ameerika Ühendriikide saatkonna Teheranis. Üliõpilased toetasid Iraani revolutsiooni. Viiskümmend kaks Ameerika diplomaati ja kodanikku hoiti pantvangis järgmised 444 päeva, kuni nad lõpuks vabastati kohe pärast seda, kui Ronald Reagan vahetas Carteri presidendiameti vastu välja 20. jaanuaril 1981. aastal. Kriisi ajal ei lahkunud Carter enam kui 100 päeva jooksul Valgest Majast. Kuu aega pärast juhtumit teatas Carter oma plaanist lahendada vaidlus ilma "igasuguse sõjalise tegevuseta, mis põhjustaks verevalamist". 7. aprillil 1980 andis Carter välja korralduse 12205, millega lisati majandussanktsioonid Iraani vastu ning teatas oma kabineti ja Ameerika valitsuse liikmete poolt rohkem meetmeid, mida ta pidas vajalikuks, et tagada ohutu vabastamine. 24. aprillil 1980 andis Carter korralduse operatsiooniks "Kotkaküüs", et püüda pantvange vabastada. Missioon ebaõnnestus, jättes kaheksa Ameerika sõjaväelast surma ja põhjustades kahe lennuki hävimise.

Nõukogude Liit

8. veebruaril 1977 teatas Carter, et ta soovis, et Nõukogude Liit teeks koostööd Ameerika Ühendriikidega "kõikehõlmava keelu loomiseks, et lõpetada kõik tuumakatsetused", ja et ta toetab seda, et Nõukogude Liit lõpetaks RSD-10 Pioneeri kasutamise. 13. juunil toimunud konverentsil teatas Carter, et Ameerika Ühendriigid "alustavad sel nädalal tihedat koostööd Nõukogude Liiduga" ja alustavad järgmisel nädalal Nõukogude Liiduga läbirääkimisi India ookeani demilitariseerimise üle. 30. detsembril toimunud pressikonverentsil ütles Carter, et Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit on teinud suuri edusamme paljude oluliste küsimuste käsitlemisel. Kõne ulatuslikust katsete keelustamise lepingust viis 18. juunil 1979 Carteri ja Leonid Brežnevi poolt strateegiliste relvade piiramise II lepingu allkirjastamiseni.

Kommunistid Nur Muhammad Taraki juhtimisel haarasid võimu Afganistanis 27. aprillil 1978. aastal. Pärast 1979. aasta aprillis toimunud ülestõusu kõrvaldas Taraki septembris Khalqi rivaali Hafizullah Amin. Detsembriks oli Amini valitsus kaotanud kontrolli suure osa riigi üle, mis põhjustas Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani. Carter oli sissetungist üllatunud. Läänes peeti Nõukogude Liidu sissetungi Afganistani ohuks ülemaailmsele julgeolekule. Invasiooni järel pidas Carter Nõukogude Liitu ohtlikuks. Ta kuulutas televisioonis peetud kõnes välja sanktsioonid Nõukogude Liidu vastu. Ta kehtestas embargo teraviljatarnetele Nõukogude Liitu. Carter kutsus ka üles boikoteerima 1980. aasta suveolümpiamänge Moskvas. Briti peaminister Margaret Thatcher toetas Carteri karmi seisukohta. 1980. aasta alguses lõi Carter programmi mujahideenide relvastamiseks. Nõukogude väed ei suutnud mässuliste vastu võidelda ja tõmbusid 1989. aastal Afganistanist välja.

Lõuna-Korea

9. märtsi 1977. aasta pressikonverentsil toetas Carter oma huvi Ameerika vägede väljaviimise vastu Lõuna-Koreast ja teatas, et ta soovib, et Lõuna-Koreal oleks lõpuks "piisavad maaväed, mis kuuluvad Lõuna-Korea valitsusele ja mida see kontrollib, et kaitsta end Põhja-Korea sissetungi eest". Carteri vägede väljaviimist kritiseerisid tippsõjaväelased. 26. mail ütles Carter pressikonverentsil, et ta usub, et Lõuna-Korea suudab end konflikti korral kaitsta vaatamata Ameerika vägede väiksemale arvule. 30. juunist 1. juulini 1979 pidas Carter Sinises Majas kohtumisi Lõuna-Korea presidendi Park Chung-hee'ga.

1980. aasta presidendivalimised

Demokraatide esmane väljakutse

Carter ütles, et Demokraatliku Partei liberaalne tiib ei toetanud tema poliitikat kõige rohkem. Ta ütles, et need olid tingitud Ted Kennedy plaanist teda presidendina asendada. Kennedy teatas oma kandideerimisest 1979. aasta novembris. Kennedy üllatas oma toetajaid nõrga kampaaniaga ning Carter võitis enamiku eelvalimistest ja sai taasnimetamise. Siiski andis Kennedy Carterile sügisvalimistel liberaaldemokraatide nõrga toetuse. Carter ja asepresident Walter Mondale esitati ametlikult kandidaadiks New Yorgis toimunud demokraatide rahvuslikul kongressil.

Üldised valimised

Carteri kampaania 1980. aasta tagasivalimiseks oli üks kõige raskemaid. Ta seisis silmitsi tugevate väljakutsetega paremalt (vabariiklane Ronald Reagan), keskelt (sõltumatu John B. Anderson) ja vasakult (demokraat Ted Kennedy). Tema kampaaniajuht ja endine ametisse nimetamise sekretär Timothy Kraft astus tagasi umbes viis nädalat enne üldvalimisi, sest teda süüdistati kokaiini tarvitamises. 28. oktoobril osalesid Carter ja Reagan valimistsükli ainsas presidendivalimisteemalises debatis. Kuigi Reagan kaotas esialgu Carterile mitme punktiga, tõusis ta pärast debatti oma küsitlustulemuste poolest järsult.

Carter kaotas Ronald Reaganile ülekaaluka võidu. Reagan sai 489 valijahäält ja Carter 49 häält. Pärast valimisi ütles Carter, et valimistulemus tegi talle haiget.

Carter ja valitud president Ronald Reagan enne Reagani ametivande andmist, jaanuar 1981


Senaator Ted Kennedy ja Carter 1977. aastal. Kennedy oli hiljem Carteri esmane vastaskandidaat 1980. aastal.


Carter ja Leonid Brežnev strateegiliste relvade piiramise läbirääkimiste allkirjastamisel


Carter pressikonverentsil Iraani pantvangikriisist rääkides, september 1980


Carter koos Nigeeria presidendi Olusegun Obasanjoga, aprill 1978


Juhid Camp Davidi lepingute allkirjastamise ajal, 1978


Mängi meediat Carter räägib Panama kanali lepingust, september 1977


Carter teatas oma plaanist luua haridusministeerium, september 1978


Carter allkirjastas 1978. aastal lennuettevõtete dereguleerimise seaduse.


Carter koos endiste presidentide Richard Nixoni ja Gerald Fordiga, jaanuar 1978


Carter koos abikaasa Rosalynn ja tütre Amyga


Carter ja Saksamaa kantsler Helmut Schmidt, juuli 1977


Carter koos peaminister Takeo Fukudaga 1977. aastal

Pärast eesistumise lõppu

Varsti pärast oma tagasivalimise kaotust ütles Carter Valge Maja pressikorpusele, et ta soovib, et tema pensionilejäämine oleks sarnane Harry S. Trumaniga ja et ta ei kasutaks oma avalikku elu selleks, et rikastuda. 1986. aasta oktoobris avati tema presidendiaegne raamatukogu Atlantas, Gruusias.

Carter ehitas orkaan Sandy järel kodusid ning tegi koostööd endiste presidentidega, et aidata koos One America Appeal'iga orkaan Harvey ja orkaan Irma ohvreid Pärsia lahe rannikul ja Texase kogukondades.

Carter osales oma presidendi raamatukogu ning presidentide Ronald Reagani, George H. W. Bushi, Bill Clintoni ja George W. Bushi raamatukogude pühitsemisel. Ta pidas kõne Coretta Scott Kingi, Gerald Fordi, Theodore Hesburghi ja John Lewise matustel. Ta on osalenud iga endise presidendi riiklikel matustel pärast tema ametist lahkumist: Nixon 1994. aastal, Reagan 2004. aastal, Ford 2006. aastal ja Bush vanem 2018. aastal. Minnes 2017. aastal Donald Trumpi inauguratsioonile, sai temast vanim endine president, kes seal käis.

Carter Center

1982. aastal asutas Carter Carter Center'i, mis on valitsusväline ja mittetulunduslik organisatsioon, mille eesmärk on levitada inimõigusi ja lõpetada inimkannatused. Ta soovis aidata parandada inimeste elukvaliteeti enam kui 80 riigis.

Diplomaatia

1994. aastal soovis president Bill Clinton Carteri abi Põhja-Korea rahumissioonil. Carter pidas läbirääkimisi Kim Il-sungiga, kellega ta jätkas lepingu sõlmimist. Carter sõitis 2010. aasta augustis Põhja-Koreasse, et aidata kaasa Aijalon Gomesi vabastamisele, pidades edukalt läbirääkimisi tema vabastamise üle. 2017. aastal ütles Carter, et ta on pakkunud end Trumpi administratsioonile diplomaatiliseks saadikuks Põhja-Koreasse, et aidata luua rahuleping.

Oktoobris 1984 nimetati Carter Peruu aukodanikuks. Carter toetas riigi valimisi 2001. aastal ja pakkus toetust Peruu valitsusele pärast kohtumist Peruu presidendi Alan Garcíaga 2009. aasta aprillis.

Oma 1986. aasta veebruari kõnelustel Tomás Borge'iga aitas Carter kolmepäevase Nicaragua ringreisi ajal kaasa ajakirjanik Luis Mora ja tööliste juhi Jose Altamirano vabastamisele.

Carter korraldas 2002. aasta mais Kuubal ringreisi, mille käigus kohtus Fidel Castroga. 2011. aasta märtsis tegi Carter taas kolmepäevase ringreisi Kuubale.

Carteri diplomaatilised jõupingutused Lähis-Idas hõlmasid 1981. aasta septembris toimunud kohtumist Iisraeli peaministri Menachem Beginiga, 1983. aasta märtsis toimunud Egiptuse-reisi, mis hõlmas kohtumist Palestiina Vabastusorganisatsiooni liikmetega, ning 2008. aasta detsembris toimunud kohtumist Süüria presidendi Bashar al-Assadiga.

Carter sõitis 2008. aasta aprillis Süüriasse, asetades pärja Jassir Arafati hauale Ramallahis ja eitades, et Bushi administratsioon on temaga seoses Hamasi juhtidega kohtumisega ühendust võtnud.

2007. aasta juulis liitus Carter Nelson Mandelaga Johannesburgis, Lõuna-Aafrikas, et teatada oma osalemisest The Elders'is, mis on sõltumatute ülemaailmsete juhtide rühm, kes töötavad koos rahu ja inimõiguste küsimustes. Carter tahtis 2008. aasta novembris reisida Zimbabwesse, et edendada inimõigusi, kuid president Robert Mugabe valitsus takistas teda.

Carter korraldas 1995-1996 Egiptuses ja Tuneesias tippkohtumisi, et rääkida vägivallast Aafrika Suurte järvede piirkonnas, ning mängis võtmerolli 1999. aasta Nairobi lepingu läbirääkimistel Sudaani ja Uganda vahel.

Presidendipoliitika

George W. Bushi eesistumise ajal väljendas Carter oma vastuseisu Iraagi sõjale ja sellele, mida ta nimetas Bushi ja Tony Blairi katseks kõrvaldada Saddam Hussein "valede ja valetõlgenduste" abil. 2007. aasta mais teatas Carter, et Bushi administratsioon "on olnud ajaloo halvim", mis puudutab tema mõju välissuhetes, Carter kritiseeris Bushi administratsiooni käitumist orkaan Katrina puhul.

Kuigi ta toetas president Barack Obamat tema ametiaja alguses, kritiseeris Carter tema droonilöökide kasutamist terrorismis kahtlustatavate isikute vastu, Obama otsust hoida Guantanamo Bay kinnipidamislaager avatuna ja praeguseid föderaalseid jälgimisprogramme.

2016. aasta juulis teatas Carter 2016. aasta demokraatide rahvuskongressil, et toetab endise välisministri Hillary Clintoni presidendikandidaati. Carter ütles, et 2016. aasta valimiste mõju "määratleb USA-d terve põlvkonna vältel". Algselt toetas ta Vermonti USA senaator Bernie Sandersit ja hääletas tema poolt 2016. aasta eelvalimiste ajal.

Donald Trumpi eesistumise ajal toetas Carter kongressi kaudu immigratsioonireformi ja kritiseeris Trumpi rahvushümniprotestide käsitlemise eest.

2019. aasta septembris ütles Carter, et toetab "vanusepiirangut" presidendikandidaatide jaoks.

2020. aasta augustis toetas ta endist asepresidenti Joe Bidenit 2020. aasta demokraatide rahvuskonverentsil mängitud video ajal presidendikandidaadiks.

Carter koos presidentide Clintoni, Obama ja Bushiga 2013. aastal


Boliivia president Evo Morales koos Carteriga 2007. aastal


Mängi meediat Carter räägib oma pärandist ja Carter Center'i tööst


Carterid president George Bushi riiklikel matustel 2018. aasta detsembris

Isiklik elu

Carter ja Rosalynn Smith abiellusid 7. juulil 1946 Plains Methodist Church'is, Rosalynn'i perekonna kirikus. Neil on kolm poega, üks tütar, kaheksa lapselast, kolm lapselast ja kaks lapselast.

Carter ja tema abikaasa Rosalynn on tuntud oma vabatahtliku töö poolest Habitat for Humanity's.

Carteri hobide hulka kuuluvad maalimine, kärbsepüük, puutöö, jalgrattasõit, tennis ja suusatamine. Ta tunneb huvi ka luule vastu.

Carter oli ka Elvis Presley isiklik sõber. Carter ja tema abikaasa Rosalynn kohtusid temaga 30. juunil 1973, enne seda, kui Presley pidi Atlantas laval esinema. Päev pärast Presley surma andis Carter välja avalduse ja selgitas, kuidas ta oli "muutnud Ameerika popkultuuri nägu".

2000. aastal lõpetas Carter oma liikmelisuse Lõuna-Baptistide Konventsioonis, öeldes, et selle rühma ideed ei toeta tema kristlikke tõekspidamisi.

Carterist sai 2017. aastal 92-aastasena vanim, kes on kunagi osalenud presidendi inauguratsioonil, ja esimene, kes elas oma 40. aastapäevani. Kaks aastat hiljem, 22. märtsil 2019, sai temast riigi kõige kauem elanud president. 1. oktoobril 2019 sai Carterist esimene 95-aastaseks saanud USA president.

Tervis

3. augustil 2015 tehti Carterile operatsioon, et eemaldada "väike mass" tema maksast. 12. augustil teatas Carter aga, et tal on diagnoositud vähk, mis on andnud metastaase. 20. augustil ütles ta, et tema ajust ja maksast oli leitud melanoom. 6. detsembril 2015 ütles Carter, et tema meditsiinilised skaneeringud ei näita enam vähki.

13. mail 2019 murdis Carter oma kodus Plainsis oma puusa ja teda opereeriti Americus, Georgia osariigis. 6. oktoobril 2019 sai Carter 14 tikku vasaku kulmu kohal pärast seda, kui ta vigastas seda teise kukkumise ajal kodus. 21. oktoobril 2019 sattus Carter haiglasse pärast seda, kui tal oli kodus taas kukkumise järel kerge vaagnaluu murd. 11. novembril 2019 hospitaliseeriti Carter Atlanta Emory ülikooli haiglasse, et leevendada survet tema ajule. Operatsioon oli edukas ja Carter pääses haiglast 27. novembril.

Carter pärast oma kukkumist oktoobris 2019


Carterid märtsis 2012

Legacy

Carteri presidendiaega peeti esialgu ebaõnnestumiseks, sest USA presidentide ajaloolises edetabelis on see järjestatud keskeltläbi allapoole. Ehkki tema eesistumisperioodil oli ka negatiivset kriitikat, on tema rahutööd ja humanitaarabi pärast ametist lahkumist teinud Carterist ühe edukama endise presidendi Ameerika ajaloos.

Enne 1980. aasta valimisi oli tema presidendivalimiste heakskiitu vaid 31 protsenti, kuid 2009. aasta küsitluses kiitis 64 protsenti tema tegevust presidendina heaks. The Independent kirjutas: "Carterit peetakse laialdaselt paremaks inimeseks kui ta oli president."

Au

Carteril on pärast oma eesistumist olnud palju auhindu. 1998. aastal nimetas USA merevägi kolmanda ja viimaseSeawolf-klassiallveelaeva endise presidendi Carteri ja tema teenistuse auks allveelaevaohvitserina. Samal aastal sai ta ka ÜRO inimõiguste auhinna, mis antakse inimõiguste saavutuste eest, ja Hooveri medali. Ta sai 2002. aastal Nobeli rahupreemia.

Carter on üheksa korda nomineeritud Grammy auhinnale parima kõnekeelealbumi eest oma raamatute helisalvestuste eest ning on kolm korda võitnud (2007, 2016 ja 2019).

Souther Fieldi lennujaam Americus, Georgia osariigis nimetati 2009. aastal ümber Jimmy Carteri piirkondlikuks lennujaamaks.

President Bill Clinton autasustab Carterid presidendi vabaduse medaliga, august 1999