James Earl Carter Jr. (1. oktoober 1924 – 18. november 2023) oli Ameerika Ühendriikide poliitik ja filantroop, kes oli USA 39. president aastatel 1977–1981. Ta kuulus Demokraatlikku parteisse, oli 1963–1967 Georgia osariigi senaator ja 1971–1975 Georgia kuberner. Carterist kujunes pärast poliitilist karjääri laialt tuntud humanitaar- ja rahutööde eestvedaja.

Varajane elu ja teenistus

Carter sündis ja kasvas Georgia osariigis Plainsis. 1946. aastal lõpetas ta Ameerika Ühendriikide mereväeakadeemia bakalaureusekraadiga ning teenis Ameerika Ühendriikide mereväes. 1953. aastal lahkus ta mereväest ja naasis Gruusiasse, et juhtida pere maapähklikasvatusettevõtet. Carter ja tema pere toetasid rassilise segregatsiooni lõppu ning ta liitus kasvava kodanikuõiguste liikumise toetajatega.

Poliitiline tõus kuni presidendiks

Carter sai tuntuks osariigi poliitikas ja pälvis laiemat tähelepanu, kui ta 1970. aastal valiti Georgia kuberneriks, edestades demokraatide eelvalimistel endist kuberneri Carl Sandersit. Kuigi ta oli presidendikandidaadina alguses suhteliselt tundmatu väljaspool Georgiat, kujunes temast tumedast hobusest 1976. aasta kampaanias ja ta võitis demokraatide nominatsiooni. Üldvalimistel 1976. aastal löögi allikana edestas ta ametisolevat vabariiklasest presidenti Gerald Fordi.

Presidendiaeg (1977–1981)

Carteri ametiaeg jäi mitmete oluliste sise- ja välispoliitiliste sündmuste perioodi. Tema administratsiooni olulisemad sammud ja katsumused:

  • Amnestia: oma teisel ametipäeval andis Carter armu paljudele Vietnamis teenimata jäänud ajateenijatele.
  • Uued ministeeriumid: loodi kaks kabinetitasandi asutust – energeetikaministeerium ja haridusministeerium.
  • Energiajulgeolek ja majanduspoliitika: ta propageeris riiklikku energiastrateegiat, rõhutas energiasäästu, uusi tehnoloogiaid ja mõningast regulatsiooni. Samal ajal kannatas USA tema ametiajal stagflatsiooni, kõrge inflatsiooni, tööpuuduse ja aeglase majanduskasvu all.
  • Välispoliitika saavutused: Carteri kaubanduseks on 1978. aasta Camp Davidi kokkulepped Egiptuse ja Iisraeli vahel ning mitmed läbirääkimised, sealhulgas Panama kanali lepingud ja SALT II läbirääkimised Nõukogude Liiduga.
  • Rahvusvahelised kriisid: tema ametiaega varjutasid 1979. aasta energiakriis, Three Mile Islandi tuumaõnnetus, Nõukogude Liidu sissetung Afganistani ja eriti 1979–1981 kestnud Iraani pantvangikriis, mis mõjutas tugevalt tema populaarsust.

Kaotamine ja edasine tegevus

1980. aastal võitis Carter küll demokraatide nominatsiooni, kuid üldvalimistel kaotas ta vabariiklaste kandidaadile Ronald Reaganile. Paljud ajaloolased ja politoloogid hindavad tema presidendiaega kriitiliselt majanduslike raskuste ja välispoliitiliste tagasilöökide tõttu, kuid tema järelhüüatus humanitaartegevuses on andnud talle märkimisväärselt positiivse järeltulemi.

Pärast valitsust — humanitaar- ja rahutöö

1982. aastal asutas Carter Carter Center', mille kaudu ta tegeles rahu vahendamise, valimiste ülevaatamise, haiguste ennetamise ja likvideerimise ning inimõiguste edendamisega üle maailma. Mõned tähtsamad panused:

  • rahvusvaheline valimiste jälgimine ja vahendamine;
  • tervisealgatused, kus Carter Center mängis keskset rolli eriti Guinea-kärnide järk-järgulises likvideerimises ning teiste nakkushaiguste ennetamises;
  • aktiivne koostöö heategevusorganisatsiooniga Habitat for Humanity, mille raames Carter osales isiklikult majaehitustel ja kogukonnaprojektides.

2002. aastal tunnustati Carteri rahu- ja inimõigustöödega maailmas, anda talle Nobeli rahupreemia. Ta kirjutas üle 30 raamatu, alates poliitilistest memuaaridest kuni esseede ja luuleni.

Pärand ja surm

Carteri pikaaegne pühendumus rahule, demokraatiale ja tervishoiule muutis teda üheks mõjukamaks endiseks presidendiks Ameerika ajaloos. Ta oli tuntud tagasihoidliku eluviisi, religioosse pühendumuse ja praktilise vabatahtliku töö poolest.

James Earl Carter Jr. suri 18. novembril 2023 Plainsis, Georgia osariigis. Ta jäi ajalukku nii presidendina kui ka pikaaegse ja aktiivse humanitaarina ning jäi meelde kui USA kõige kauem elanud president ja kõige kauem pensionile jäänud president — samuti esimene president, kes elas peale ametist lahkumist üle nelikümmend aastat.