Konservatism: määratlus, ajalugu ja poliitilised põhimõtted

Konservatiivsus on poliitiline ja ühiskondlik hoiak, mis väljendab ettevaatlikkust kiirete ja radikaalsete muutuste suhtes ning rõhutab olemasolevate institutsioonide, kommete ja traditsioonide säilitamise tähtsust ühiskonnas. Selle aluseks on usaldus ühiskondlike sidemete, kogemuse ja ajalooliselt kujunenud korralduse vastu ning eelistus muutuste viimisele läbi mõõduka ja järjestikuse reformi, mida mõnikord nimetatakse ka Gradualismiks. Konservatiivsus ei tähenda alati staatilist seisakut — tihti on see pigem soov muuta vähehaaval ja vältida katkestusi, mis võivad põhjustada sotsiaalset lõhestatust.

Ajalooline taust

Poliitilises tähenduses hakati mõistet konservatism kasutama teadaolevalt 1818. aastal François-René de Chateaubriandi poolt. See juhtus Bourbonide restaureerimise ajajärgul, kui paljud poliitilised jõud püüdsid tagasi pöörata Prantsuse revolutsiooni radikaalsemaid tagajärgi ja taastada traditsioonilisi võimu- ning sotsiaalseid suhteid. Konservatismi kujunemine oli vastus revolutsioonilisele ideoloogiale, mis rõhutas kiireid muutusi ja abstraktseid printsiipe.

Põhimõtted ja ideed

Konservatiivsus ei ole ühtne ideoloogia, vaid kogum põhimõtteid ja hoiakuid, mille tähtsaimad jooned on:

• Hoolivus mineviku ja traditsioonide vastu: väärtustatakse kogemust ja järjepidevust, usk et ühiskond on orgaaniline tervik, mis kujuneb ajas.
• Skepsis abstraktsete ideede ja kiirete reformide suhtes: eelistatakse praktilist tarkust teoreetiliste hüpoteeside asemel.
• Institutsioonide ja korra tähtsus: rõhutatakse seaduste, tavade, perekonna ja religiooni rolli ühiskonna siduvate jõududena.
• Mõõdukas lähenemine muutustele: usutakse järkjärgulisse parendamisse ja reformidesse, mitte revolutsioonilisse lõhkumisse.
• Majanduslik mitmekesisus: konservatismil on erinevaid majanduslikke tõlgendusi — alates turuvabadust rõhutavatest libertaarsetest suundadest kuni paternalistlike versioonideni, mis toetavad teatud ulatuses sotsiaalset julgeolekut.

Edmund Burke ja inglise traditsioon

Väärtusliku teoreetilise panuse konservatiivse mõtlemise arengusse andis Inglismaal ilmunud Edmund Burke'i raamat Reflections on the revolution in France. Burke kritiseeris revolutsiooni põhjuseid ja meetodeid, rõhutades, et ühiskonna sidemed ja institutsioonid ei ole kergesti asendatavad ning et reformid peaksid põhinema ajaloolisel tarkusel ja kohalikul kontekstis. Tema mõtted aitasid kujundada ideed, et muutused võiksid olla ettevaatlikud ja järkjärgulised ning et valitsuse ülesanne on säilitada ühiskondlikku tasakaalu, mitte rakendada mässulist uuendust.

Mitmekesisus ja suunad konservatismis

Konservatiivsete vaadete vahel on märkimisväärne erinevus. Mõned soovivad säilitada olemasolevat korda võimalikult muutumatuna, teised püüavad taastada varasemate aegade sotsiaalseid või moraalseid norme. Näiteks Inglismaal on ajalooliselt välja kujunenud nn „one-nation” konservatism, mis püüab ühendada sotsiaalse vastutuse ja turumajanduse elemente ning toetas ka teatud demokraatiat ja heaoluriigi mõningaid aspekte. Sarnaseid leebemaid konservatiivseid vorme leidub ka Prantsusmaal ja mujal Euroopas, kus konservatism võib minna käsikäes sotsiaalse solidaarsuse ja riikliku sekkumisega teatud olukordades.

Konservatism Ameerika Ühendriikides

Ameerika Ühendriikides on konservatiivsus sageli seotud tugeva rõhuasetusega piiratud föderaalse võimu ja suurema osariikide ning üksikisikute vastutuse mõttele. Konservatiivid on sageli kahtleval suhtumisel keskse planeerimise ja laiaulatusliku riikliku sekkumise suhtes (tsentralismi kriitika), nad toetavad turupõhist majandust ja usaldavad sageli ettevõtete otsustusvõimet palga- (palga) ja hindade kujunemisel. Samas on USA konservatiivsus väga mitmekesine — leidub nii laissez-faire-ile toetuvaid libertaarseid suundi kui ka traditsioonilisi, usulisi ja rahvuslikke konservatiivseid liikumisi.

Tänapäeva konservatismi väljakutsed ja kriitika

Tänapäeval seisavad konservatiivsed liikumised silmitsi paljude uute teemadega: globaliseerumine, kiired kultuurilised muutused, migratsioon, keskkonnaprobleemid ja digitaliseerumine. Kriitikud väidavad, et konservatism võib mõnikord pidurdada vajalikku sotsiaalset arengut või õiguste laienemist ning toetada ebavõrdsust, kui rõhutatakse liigselt status quo säilitamist. Toetajad seevastu väidavad, et konservatiivne lähenemine aitab hoida ühiskondlikku stabiilsust, kultuurilist järjepidevust ja inimestevahelist usaldust.

Järeldus

Konservatism on laiaulatuslik ja kohati vastuoluline mõttelaad, mille keskmes on austus ajaloo, traditsioonide ja toimivate institutsioonide vastu ning eelistus järkjärgulisele muutusele. Selle sisu ja rõhuasetused sõltuvad tugevalt riigist, kultuurilisest taustast ja ajaloolisest kontekstist, mistõttu ei ole võimalik määratleda ühtset kõigile kehtivat konservatiivset poliitikat.

Küsimused ja vastused

K: Mis on konservatiivsus?

K: Millal seda mõistet esimest korda kasutati?

K: Kas konservatiivsus on seotud parempoolse poliitikaga?

K: Kas on olemas konkreetne poliitika, mida peetakse konservatiivseks?

K: Mille vastu on konservatiivid üldiselt?

K: Mida püüavad konservatiivid lääne kultuuris säilitada?

Otsing