Libertarism

Individuaalsed õigused

Libertaarid usuvad, et ükski inimene ei saa õigustatult omada või kontrollida teise inimese keha, mida nad nimetavad "eneseomandiks" või "individuaalseks suveräänsuseks". Lihtsamalt öeldes on igal inimesel õigus kontrollida oma keha.

19. sajandil olid Ameerika Ühendriikide vabadusvõitlejad nagu William Lloyd Garrison, Frederick Douglass ja Lysander Spooner kõik abolitsionistid. Abolitsionistid olid inimesed, kes tahtsid kohe lõpetada orjapidamise.

Garrison rajas oma orjuse vastuseisu eneseomandi ideele. Kuna teil on loomulik õigus kontrollida oma keha, ei ole kellelgi teisel õigust seda kontrolli teilt ära võtta. Garrison ja Douglass nimetasid mõlemad orjapidajad "inimvarastajateks".

Vägivalla lõpetamine

Kui teil on õigus kontrollida oma keha, siis ei ole kellelgi õigust alustada teie vastu vägivalda (või jõudu).

Mõned libertaarid usuvad, et igasugune vägivald on ebaõiglane. Neid libertaarlasi nimetatakse sageli "anarho-pacifistideks". Robert LeFevre oli libertaarne, kes lükkas tagasi igasuguse vägivalla. Enamik libertaristidest usub siiski, et vägivald võib olla mõnel viisil õigustatud.

Üks asi, mis õigustab vägivalda, on enesekaitse. Kui keegi on teie suhtes vägivaldne, on teil õigus end sama jõuga kaitsta.

Libertaarne Murray N. Rothbard ütles, et oleks vale tappa kedagi, kes varastab paki närimiskummi. Kui te varastate närimiskummi, siis on see vägivallaakt varaomaniku vastu. Omanikul on õigus kasutada kaitsevägivalda, et närimiskummi tagasi saada, kuid varga tapmine läheb liiga kaugele. See on liiga palju jõudu, sest see ei ole võrdne varga poolt kasutatud jõuga. Karistus peab olema võrdne kuriteoga. Tema õpilane ja kolleeg Walter Block ütles, et karistus ei peaks olema võrdne kuriteoga, vaid piisav, et korvata kuriteoga tekitatud kahju pluss see, kui palju maksis kurjategija tabamine.

Mõned vabadussõjalased usuvad, et teie moraalne kohustus on kaitsta ennast ja oma vara, kui te saate seda teha. Seda usku on tavaliselt objektivistid. Need inimesed usuvad, et patsifism on ebamoraalne. Enamik libertaarlasi ei nõustu selle seisukohaga.

Kõik vabadussõjalased usuvad, et on vale alustada vägivalda ükskõik millise inimese vastu või selle vastu, mis talle kuulub. Nad nimetavad seda "mittekallaletungi põhimõtteks".

Kinnisvara

Omand on õigus midagi kontrollida. Omand on asi, mida te kontrolliksite.

Libertaarid usuvad, et omandiõigused tulenevad iseenda omandist. See tähendab, et kuna teil on õigus kontrollida oma keha, siis on teil ka õigus kontrollida seda, mida te sellega teete.

Inglise filosoof John Locke ütles, et inimene saab millegi omanikuks, kui ta seda kasutab. Seega, kui te muudate maa-ala, mida keegi teine ei oma, taluks ja kasutate seda, muutub see maa-ala teie omandiks. Seda nimetatakse "homestead'i põhimõtteks".

Libertaarid ütlevad ka, et sa võid saada seaduslikuks omanikuks, kui saad midagi kingituseks või kui vahetad selle kellegi vastu millegi, mis talle kuulub. Te ei saa seaduslikuks omanikuks varastades. Samuti ei saa te seaduslikuks omanikuks, kui te lihtsalt ütlete, et te omate midagi. Kui te ei ole asja "omastanud" või saanud seda kaubanduse või kingituse teel, siis ei ole te selle omanik.

Valitsus

Libertaarid on vastu sellele, et riigid (või valitsused) looksid mingeid "seadusi", mis ütleksid inimestele, mida nad võivad ja mida mitte oma kehaga teha. Ainus seaduslik seadus on seadus, mis ütleb, et inimene ei tohi alustada vägivalda teiste inimeste või nende seadusliku vara vastu. Kõik "seadused", mis takistavad inimesi vägivallatuid asju tegemast, tuleks libertaarlaste arvates tühistada. (Neid "seadusi" nimetatakse tavaliselt "ohvriteta kuritegudeks", sest kui kahju ei ole, siis ei ole ohvrit).

Enamikus riikides võtab riik (või valitsus) inimestelt maksuraha. Kõik libertaarid toetavad maksude vähendamist ja mõned libertaarid leiavad, et riik ei tohiks üldse maksuraha võtta. Libertaarid arvavad, et inimesed saavad vaeste eest hoolitseda ka ilma riigita. Nad usuvad, et inimesed peaksid maksma nende asjade eest, mida nad tahavad kasutada, kuid ei peaks maksma teiste asjade eest, mida nad ei taha. Maksudest kõrvalehoidumine (riigile maksude maksmisest keeldumine) on ohvrita kuritegu. Libertaarid eelistaksid, et maksustamine asendataks loteriide, kasutustasude ja sihtkapitaliga.

Liberaalid arvavad, et igaühel peaks olema lubatud otsustada, mis on tema enda keha jaoks hea või halb. Libertaarid arvavad, et kui inimesed tahavad sõita autoga ilma turvavööd kandmata, on see nende enda valik. Nad ei tohiks seda vägivallaga takistada, isegi mitte riigi poolt. Kui inimene tahab annetada kogu oma raha heategevusele või raisata selle hasartmängudele, siis peaks ta ka selle üle ise otsustama. Mitte kedagi ei tohiks selle tegemises sundida, isegi mitte riigi poolt. Liberaalid ütlevad isegi, et kui täiskasvanud inimesed tahavad kasutada kahjulikke uimasteid, siis peaks neil olema lubatud seda teha, isegi kui see rikub nende elu. See on narkootikumide kasutaja enda valik, sest see on narkootikumide kasutaja enda keha. Niikaua kui uimastitarbija ei hakka kasutama vägivalda teiste inimeste või nende seadusliku vara vastu, ei tohiks keegi kasutada vägivalda uimastitarbija või uimastitarbija seadusliku vara vastu, isegi mitte valitsus.

Paljud libertaarid usuvad ka, et perekond ja sõbrad peaksid hoolitsema inimeste eest, et nad ei tarvitaks narkootikume, ei sõidaks ilma turvavööta ega teeks muid neile ohtlikke asju. Kuid keegi ei saa sundida teisi tegema asju, mida nad ei taha teha, ega takistada neid tegemast vägivallatuid asju, mida nad tahavad teha.

Libertaristide tüübid

On olemas kaks suurt libertaristide põhitüüpi.

Minarhism

Minarhistid on libertaarid, kes usuvad, et ühiskonnas peaks olema väga piiratud võimuga riik. Nad usuvad, et vabad turud on kõige moraalsem ja tõhusam viis kaupade ja teenuste pakkumiseks. Nad usuvad tavaliselt, et ainus, mida riik peaks pakkuma, on politsei ja kohtunikud, kes tagavad, et inimesed järgivad seadusi, ning sõjavägi, mis tagab, et keegi ei ründa riiki. Mõned minarhistid usuvad vähese maksustamise ja piiratud avalike hüvede, nagu rahvusvaheline diplomaatia ja avalikud pargid, pakkumisse.

Kaks kuulsat minarhistlikku libertaari on Robert Nozick ja Ayn Rand. Nozick uskus, et ainus legitiimne asi, mida riik võib teha, on politsei. Ta nimetas oma legitiimset riiki "öövalvurite riigiks". Ayn Rand uskus, et riigil peaks olema politsei ja kohtusüsteem.

Anarhism

Libertaarseid anarhiste nimetatakse tavaliselt anarhokapitalistideks, vabaturu anarhistideks, individualistlikeks anarhistideks või lihtsalt anarhistideks.

Libertaarsed anarhistid ei usu, et riik on vajalik. Nad usuvad, et inimesed saavad ise oma elu ja ettevõtteid korraldada. Nad tahavad asendada riigi vabatahtlike organisatsioonidega, sealhulgas heategevusorganisatsioonide, eraettevõtete, vabatahtlike liitude ja vastastikuse abi ühingutega. Samuti tahavad nad lõpetada igasuguse sunniviisilise maksustamise.

Nad ütlevad, et riigi politsei võib asendada "DRO-dega" (vaidluste lahendamise organisatsioonid) või "erakaitseasutustega". Samuti ütlevad nad, et riiklikud kohtunikud võib asendada "erasektori vahekohtuga".

Kuulus libertaarne anarhistlik mõtleja oli Murray N. Rothbard. Teiste hulka kuuluvad Lysander Spooner, Benjamin R. Tucker ning Linda ja Morris Tannehill.

Muud tüübid

Enamik libertaarlasi kuulub ühte kahest eespool loetletud libertaarlaste tüübist. Kuid on ka teisi tüüpe.

• Libertaarsed konstitutsionalistid on vabadussõjalised, kes usuvad, et riik võib teha ainult neid asju, mis on põhiseaduses heaks kiidetud. Libertaarsete konstitutsionalistide hulka kuulub ka Ron Paul.
• Agoristid on revolutsioonilised libertaarsed anarhistid, kes usuvad, et me peaksime võitlema riigi vastu selle kaudu, mida nad nimetavad "vastumajanduseks". Agoristide hulka kuuluvad Samuel Edward Konkin, III ja Brad Spangler.
• Objektivistid on libertaarid, kes usuvad ateismi. Nad usuvad, et inimesed on võimelised asju teadma, vastupidiselt skeptitsismile, mis on idee, et inimesed ei saa asju kindlalt teada. Nad usuvad, et mõistus on ainus tee tõeni ja et vaba kapitalismi süsteem on ainus eetiline valitsemissüsteem. Objektivistide hulka kuulub Ayn Rand. (On ka mõned "anarho-objektiivistid", näiteks Linda ja Morris Tannehill ning Roy A. Childs, Jr.)
• Vasaklibertaarid on libertaarsed anarhistid, kes usuvad, et vaba turukapitalistlik süsteem ei vii suurema võrdsuseni. Nad on sageli väga avatud sellistele ideedele nagu "töötajate enesejuhtimine" ja feminism. Need tõekspidamised sobivad sageli hästi kokku anrarchokommunismi ja anarhosündikalismiga. Vasakliberalistide hulka kuuluvad Benjamin R. Tucker ja Roderick T. Long.
• Anarhopatsifistid on libertaarid, kes usuvad, et ükski jõud ei ole kunagi õigustatud, isegi mitte enesekaitseks. Kuigi Robert LeFevre ei nimetanud end "anarho-pazifistiks" (või isegi "anarhistiks"), oli ta seda siiski.
• Autarhism on libertaristliku anarhismi vorm, mis toetab individuaalset vabadust, isemajandamist ja individualismi. Lihtsustatult öeldes usuvad autarhistid filosoofiasse: "Kontrolli iseennast". Robert LeFevre on ennast autarhiaks nimetav.
• Geolibertaarid usuvad, et ainus seaduslik asi, mida riik võib teha, on maksustamine ja et ainus seaduslik maks on maamaks. Seda nimetatakse sageli "ühtseks maksuks".
• Vabatahtlikkus on teine termin libertaristliku anarhismi jaoks. Voluntaristid usuvad, et ainult vabatahtlik tegevus on õiguspärane. See tähendab, et igasugune valitsusvägivald on ebaseaduslik. Esimene libertaarne, kes nimetas end voluntaristiks, oli Auberon Herbert.
• Kodanikuvabaduse pooldajad on inimesed, kes usuvad kodanikuvabaduste, näiteks sõnavabaduse säilitamisse. Kuid mitte kõik kodanikuvabaduse pooldajad ei usu, et teil peaks olema lubatud teha teenitud rahaga, mida soovite. Kõik libertaarid on kodanikulibertaarid, kuid mitte kõik kodanikulibertaarid ei ole libertaarid.