See lehekülg räägib vabaturu individualismist. Mõned inimesed (eriti Euroopas ja Ladina-Ameerikas) kasutavad sõna libertarism, et viidata "liberaalsele sotsialismile" (vt anarhism).

Libertarism on eetika ja poliitika idee, mis asetab indiviidi vabaduse ja isikliku omandi keskmesse. Sõna tuleneb sõnast "vabadus". Lihtsalt öeldes usuvad libertaarid, et inimesed peaksid saama teha mida iganes nad tahavad, kui nende tegevus ei tee teistele kahju. Selle põhiseisukoha tuumaks on sageli mitteagressiooni põhimõte (non-aggression principle, NAP): sundi või vägivalla algatamine teiste suhtes on ebaõigustatud. Selle tulemusena soovivad libertaarid piirata valitsuse võimu, et inimestel oleks võimalikult palju vabadust isiklikus, majanduslikus ja ühiskondlikus elus.

Ajalooline taust

Liberaalsed ideed, millest libertarism suuresti arenes, said laiemat kandepinda 19. sajandil liberaalsusest kui poliitilisest liikumisest. Paljud libertarismi põhimõtted on sarnased klassikalise liberalismi tõekspidamistega: piiratud riik, turuvabadus ja isiklikud õigused. Samuti on libertarismi juured anarhismis ja Austria majandusteaduskonnas. 20. sajandil andsid libertaarsetele ideedele teoreetilist tuge nii mõtlejad klassikalisest liberalismist kui ka Austria koolkonna ökonoomid (nt Ludwig von Mises, Friedrich Hayek) ning libertaarse ärkamiseni panustasid ka poliitilised filosoofid nagu Robert Nozick ja libertaarse majanduse teoreetikud nagu Murray Rothbard.

Põhimõtted ja keskne mõtlemine

  • Isiklik vabadus: iga inimese õigus otsustada oma elu üle, sealhulgas kokku elamise, sõnavabaduse ja usu vabaduse valdkonnas.
  • Omandiõigus: enamik libertaaridest peab eraomandit ühiskonna toimimise alusprintsiibiks — omandi kindlus võimaldab vabaturgu ja vahetust.
  • Vähem riiki: vaidlus, kui palju riiki on vaja. Mõned libertaarid toetavad minarkismi (väike öövalve-riik, mis piirneb põhiliste kaitse‑ ja õiguskaitseteenustega), teised anarho‑kapitalismi (riigi täielik asendamine vabaturu institutsioonidega).
  • Mitteagressiooni põhimõte: libertaaride eetika rõhutab, et sund ja algatatud vägivallaaktid on ebaõigustatud, välja arvatud enesekaitse või lepinguliste kohustuste täitmise tagamine.
  • Turuvabadus ja vabakaubandus: pakkumine ja nõudlus peaksid määrama toodangu ja teenuste paigutuse, regulatsioonide vähendamine ja kaubandustõkete madaldamine on sagedased poliitilised eesmärgid.

Praktilised poliitikad ja näited

Libertaarsete poliitikate hulka võivad kuuluda:
- madalamad ja lihtsamad maksud;
- regulatsioonide vähendamine ettevõtluses;
- eraettevõtete suurem roll hariduses, tervishoius ja muudes teenustes;
- kriminaalõiguse reform (näiteks uimastipoliitika liberaliseerimine);
- kaitse isikuvabaduste ja eraelu puutumatuse eest, sh vastuseis massijälgimisele ja sunnivaksusele.

Erinevad liikumised ja eristused

Libertarism pole monoliitne: olemas on parema- ja vasakpoolne libertarism, kus vasakpoolne rõhutab sageli majanduslikku õiglust ja ühiskondlikku võrdust, samas kui parempoolne keskendub tugevalt eraomandile ja vabaturule. Samuti eristatakse minarchismit (väike riik) ja anarho‑kapitalismi (ilma riigita). Mõned inimesed kasutavad terminoloogias libertarismi tähistamaks ka anarhismi-taolisi ideid või sotsiaalsemat vabameelsust; seda võib leida eriti Euroopa ja Ladina-Ameerika kontekstides.

Kriitika ja vaidlused

Libertaarseid ideid kritiseeritakse mitmel põhjusel:

  • mõned väidavad, et täielik vaba turg võib suurendada sotsiaalset ebavõrdsust;
  • riigi roll hüvede ja avalike kaupade (näiteks infrastruktuur, keskkonnakaitse, baasharidus) tagamisel on vastuoluline küsimus;
  • turumooned, monopolid ja välismõjud (nt saastamine) nõuavad tihti regulatiivset sekkumist, mille vältimist libertaarid ei pruugi toetada;
  • erinevates eetilistes lähenemistes (naturaalõigused vs utilitarism) pole alati ühtsust ning see tekitab vaidlusi põhimõtete rakendamise kohta.

Tuntud mõtlejad

Libertaarseid ideid on kujundanud ja populariseerinud mitmed mõtlejad erinevatest ajastutest ja koolkondadest: John Locke ja Adam Smith (klassikaline liberalism), John Stuart Mill (individuaalne vabadus), Ludwig von Mises ja Friedrich Hayek (Austria majanduskoolkond), Murray Rothbard ja Robert Nozick (20. sajandi libertaarne teooria).

Nagu teisedki inimesed, on vabadussõjalased vastu orjusele, vägistamisele, vargusele, mõrvale ja kõigile teistele algatatud vägivalla näidetele.

Kokkuvõtlikult on libertarism mitmekesine ja pidevalt arenev ideede kogum, mis seab esikohale üksikisiku vabaduse, isikliku vastutuse ja piiratud poliitilise võimu, ent mille praktiline rakendamine ja ühiskondlikud tagajärjed on tihedas arutelus nii toetajate kui kriitikutega.