Majandusteaduses tähistatakse avalikku hüve sageli kui üht tüüpi ühishüve. Avalikel hüvedel on kaks põhilist omadust:
Avaliku hüve omadused
- Mittekaitstavus (non-excludable) — ei ole võimalik takistada kedagi hüve tarbimast või sellest osa saamast.
- Mitterivaldus (non-rivalrous) — ühe inimese tarbimine ei vähenda teiste võimalust sama hüve tarbida.
Neid omadusi kokku võttes tähendab avalik hüve seda, et turul on raske või võimatu panna inimesi hüve eest otse maksma — keegi ei saa teisi ära hoida selle kasutamisest ja ühe inimese kasutamine ei vähenda teise kasutust. Sellepärast räägitakse avalikest hüvedest sageli turutõrgete kontekstis.
Näited
Avalike hüvede näited on näiteks värske õhk, teadmised, tänavavalgustus, ilutulestik või rahvuslik kaitse. Mõned spetsiifilised näited:
- Üleujutuste tõrje
- Avalikud veevarud (näiteks taristu puhta vee tagamiseks, kui seda ei saa tõhusalt eraldada)
- Tänavavalgustus
- Majaka kaitse
- Riigikaitseteenistused (rahvuslik kaitse)
- Pargid ja muud avalikud puhkealad
- Laiemalt: puhas õhk, kliimamuutuste leevendamine (globaalne avalik hüve), põhiline teadus- ja haridustee (teadmised)
Puhas vs. mittetäielik avalik hüve
Puhtaid avalikke hüvesid, mis on samaaegselt täielikult mittekaitstavad ja mitterivaldsed, on tegelikult suhteliselt vähe. Paljud hüved on impure (mittetäielikud) — näiteks teadmine on sageli mitterivaldne (üks inimene ei välista teise tarbimist), kuid selle levitamisele saab piiranguid panna (autoriõigus, litsentsid), seega võib see olla ekskludeeritav. Samuti on olemas kaupu, mis on ühise-piirhüve (common-pool resources) — need on mittekaitstavad, kuid rivaldavad (näiteks kalavarud või metsad). Ja on ka klubihüved (excludable, non-rivalrous), nagu tellitavad telekanalid või erapargid.
Turutõrge ja vabavarustaja probleem
Avalike hüvede puhul tekib tuntud turutõrge: kui kõik osalejad maksimeerivad oma isiklikku kasu, tekib alatarbimine või hüve alahankimine. Peamised põhjused:
- Vabakutselise (free-rider) probleem — inimesed või ettevõtted võivad loota, et teised maksavad hüve eest, samal ajal ise sellest tasuta kasu saades.
- Turul tootjal puudub motivatsioon toota hüvet, kuna ei saa usaldusväärselt tulu kätte (kui ei saa keegi ära hoida teisi tarbimast).
Valitsuse roll ja võimalikud lahendused
Kuna turg kipub avalikke hüvesid alahindama, sekkub sageli riik. Peamised lähenemised:
- Avalik pakkumine ja rahastamine maksude kaudu — riik pakub hüvet ja katab kulud üldisest eelarvest.
- Subsiidiumid või toetused — riik toetab tootjaid või pakkujaid, et kompenseerida kasumi puudumist.
- Reguleerimine ja õiguslikud meetmed — näiteks keskkonna-, ohutus- või immateriaalõiguste seadused, mis mõjutavad hüvede kättesaadavust.
- Erakondlikud lahendused ja avaliku ja erasektori partnerlused (PPP) — kõne all siis, kui teatud piirangud võimaldavad osalist tasustamist või ligipääsu.
- Mõningatel juhtudel on kasutusel erilahendused (Lindahli hinnakujundus, vabatahtlikud panused, annetusmudelid), kuid need ei pruugi alati olla piisavad.
Poliitilised ja majanduslikud kaalutlused
Otsused avalike hüvede pakkumiseks nõuavad hinnangut sotsiaalsele kasule versus kulule. Põhimõtted, mida kasutatakse:
- Sotsiaalne piirmuutus versus isiklik piirmuutus — kui ühiskondlik kasu ületab isikliku, võib riik sekkuda.
- Võrdlus kasulikkusest ja tõhususest — kuidas ressursside jaotamine maksimeerib ühiskonna heaolu.
- Globaalsete avalike hüvede puhul (nt kliimamuutuste leevendamine) on vajalik rahvusvaheline koostöö, kuna üksikriigi pingutused ei pruugi olla piisavad.
Kokkuvõttes: avalik hüve erineb tavalistest turukaupadest selle poolest, et selle tarbimist ei saa lihtsasti piirata ja ühe inimese tarbimine ei vähenda teise kasutust. Seetõttu võib turg seda hüve pakkuda ebaefektiivselt ja valitsuse sekkumine või muu kollektiivne lahendus on sageli vajalik, et tagada piisav pakkumine ja ühiskondlik kasu.
