Mis on teadmine? Definitsioon, tüübid ja epistemoloogia

Teadmised tähistavad usutavaid tõekspidamisi või väiteid selle kohta, kuidas maailm on, erinevalt puhtast arvamusest. Kui mingi teave vastab tegelikkusele ja selle tõepäritust saab põhjendada, siis seda nimetatakse teadmiseks. Teadmised ei tähenda ainult juhuslikku uskumust: neid tuleb toetada põhjenduse või tõenditega. Kui väidet ei saa tossustada usaldusväärsete tõenditega, ei kvalifitseeru see teadmiseks. Tõendusmaterjal muudab usalduseväärse väite põhjendatuks ja oluliseks osaks teadmise määratlemisest.

Mis on teadmise põhielemendid?

Traditsiooniliselt loetakse teadmist koosnevaks kolmest elemendist: väide peab olema (1) tõene, (2) selle kohta peab olema esitatud usaldusväärne põhjendus või tõend ning (3) subjekt peab selle uskumuse omama. Filosoofias on tuntud Platonile omistatud määratlus — teadmised kui "põhjendatud tõene veendumus" — millele on hiljem esitatud mitmesuguseid kriitilisi küsimusi (näiteks Gettier'i juhtumid).

Teadmiste tüübid

Prountsiooniline teadmine ehk "teadmine, et" — propositisiooniline teadmine väljendab faktilisi väiteid (nt "Vesi keeb 100 °C juures meretasandil"). See on sageli keeleline ja kontrollitav.
Praktiline teadmine ehk "teadmine, kuidas" — oskused ja tegevusalased võimed (nt jalgrattasõit, muusikariistal mängimine). See ei kandu alati edasi lihtsa propositisioonilise deklaratsioonina.
Tutvumis- või kokkupuute teadmine — otsene kokkupuude või tuttavus millegi või kellegagi (nt "ma tean seda linna" või "ma tunnen seda inimest").
Implicitne ja eksplicitne teadmine — mõned teadmised on teadlikele põhimõtetele sõnastatavad (eksplicitne), teised on alateadlikud või rutiinsed (implicitne).

Loogika ja vormiline põhjendamine

Loogilised arutlused ja formaalsed deduktsioonid aitavad selgelt näidata, kuidas järeldused tulenevad eeldustest. Aristotelese süllogismi eesmärk oli näidata loogilise tuletuse mehhanismi. Näide: "Kui kõik luiged on valged ja see on luik, siis peab ta olema valge." See arutlus on vormiliselt korrektne, aga selle tõde sõltub eeldusest — tegelikkuses ei pruugi kõik luiged olla valged. See näitab, et loogiline kehtivus ei taga sisu tõesust.

Epistemoloogia: teadmiste uurimine

Filosoofias nimetatakse teadmiste uurimist epistemoloogiaks. Epistemoloogia analüüsib, mida tähendab teadmine, kuidas teadmised tekivad, milliseid allikaid võib usaldada ja kuidas eristada põhjendatud teadmist eksitusest. Olulised teemad on ka teadmiste struktuur, sotsiaalne aspekt (nt tunnistused ja eksperdiuusaldus) ning normatiivsed küsimused — mida me peaksime uskumiseks pidama.

Platon ja Gettieri probleem

Filosoof Platon seostas teadmise tõega ja põhjendatusega. Traditsiooniline määratlus "põhjendatud tõene veendumus" on olnud aluseks, kuid 20. sajandil tõi Edmund Gettier välja näited, kus kehtisid kõik kolm elementi, ent intuitiivselt ei saanud ikkagi rääkida teadmisest (n-ö õnnelik juhus või juhuslik vastavus). Need juhtumid sundisid filosoofe täiustama teadmise definitsioone ja otsima lisatingimusi, mis välistaksid juhuse rolli.

Teadmiste allikad

Perseptsioon (tajud): nägemine, kuulmine, puudutamine jms — kõige otsesem allikas faktiteadmistele, kuid vigadele ja eksitustele avatud.
Mõtlemine ja loogika: deduktsioon, induktsioon ja matemaatiline arutlus aitavad välja tuua seoseid ja järeldusi.
Mälu: varasemate kogemuste talletamine ja meenutamine; tähtis, kuid ka mälueksimused võivad teadmisi moonutada.
Tunnistamine ja sotsiaalne allikas: teiste inimeste jutud, eksperthinnangud ja autoriteetne informatsioon — tihti praktiliselt vajalik, kuid kontrollitavuse küsimus tekib, kui allikas on ebausaldusväärne.
: eneseteadvus ja sisevaatlus, mis annab teavet oma mõtete ja tunnetuste kohta (vaieldav ja keeruline teistes kontekstides kontrollida).

Teaduslik meetod ja teaduse epistemoloogia

Kõige laialdasemalt tunnustatud viis usaldusväärsete teadmiste leidmiseks on teaduslik meetod: hüpoteesid, vaatlused, eksperiment ja järeldused, mis on kordustestitavad ja avalikult kontrollitavad. Teadus püüab minimeerida kallutatust ja juhuslikkust ning anda parimad võimalikud põhjendused. Siiski rõhutavad paljud teadusfilosoofid, et teaduslik teadmine on tavaliselt tõenduspõhine ja ajalises seadis parim seletus — see ei pruugi kujutada lõplikku absoluutset tõde, vaid püsib avatud täpsustustele ja ümberhindamistele (see on fallibilismi põhimõte).

Skeptitsism ja teadmise piirid

Skeptitsism küsib, kas me üldse võime midagi kindlalt teada. Radikaalne skeptitsism seab kahtluse alla tajude usaldusväärsuse või teiste inimeste tunnistused. Paljud epistemoloogid võtavad aga leebema positsiooni, tunnistades, et kuigi absoluutset kindlust harva saavutatakse, on meil piisavalt põhjendusi toimimiseks ja teadmiseks nimetamiseks mitmetes valdkondades.

Kokkuvõte

Teadmine hõlmab nii tõepärast sisu kui ka sellele rakendatud põhjendust. See jaguneb eri tüüpideks — propositisiooniline, praktiline ja tutvumislik — ning selle hindamiseks kasutatakse loogikat, vaatlust, eksperimenti ja sotsiaalseid allikaid. Epistemoloogia tegeleb nende küsimustega sügavuti, sealhulgas Platonist alates kuni kaasaegsete probleemideni nagu Gettier'i juhtumid ja teaduse ajutisuse küsimus. Kuigi teadmised võivad olla eksitavad, pakuvad hästi põhjendatud ja kontrollitud veendumused usaldusväärseima aluse meie arusaamadele maailmast.

Religioon ja teadmised

Teadmised religioonis on teistsugused, sest need sõltuvad usust, veendumustest ja usuliidrite autoriteedist, mitte teaduslikest või juriidilistest tõenditest. On erinevaid seisukohti selle kohta, kas religioosseid avaldusi tuleks pidada teadmisteks.

Paljudes kristluse vormides, näiteks katoliikluses ja anglikaani usus, on teadmised üks seitsmest Püha Vaimu andest. Eedeni aias on teadmised see tegur, mis muutis inimesed ahneks ja reeturlikuks. Kuid vanasõnade raamatus on öeldud: "Et olla tark, tuleb kõigepealt kuuletuda Issandale" (9:10).

Islamis on teadmistel suur tähtsus. "Kõiketeadja" (al-ʿAlīm) on üks Jumala nimedest, mis kajastab islamis Jumala eri omadusi. Koraan kinnitab, et teadmised tulevad Jumalalt (2:239) ja erinevad hadithid julgustavad teadmiste omandamist. Muhammad olevat öelnud: "Otsige teadmisi hällist hauani" ja "Tõesti, teadmiste mehed on prohvetite pärijad". Islami õpetlastele, teoloogidele ja juristidele antakse sageli tiitel alim, mis tähendab "teadlik".

Küsimused ja vastused

K: Mis on teadmised?

V: Teadmised on teave, mis on tõene ja mida saab tõenditega toetada. See võib viidata teoreetilisele või praktilisele arusaamale mingist teemast ja see võib olla kaudne või selgesõnaline.

K: Kuidas määratles Platon teadmisi?

V: Platon defineeris teadmisi kui "põhjendatud tõeseid uskumusi".

K: Milline on kõige üldtunnustatud viis usaldusväärsete teadmiste leidmiseks?

V: Kõige laialdaselt tunnustatud viis usaldusväärsete teadmiste leidmiseks on teaduslik meetod.

K: Kas kõik teaduslikud teadmised on absoluutne tõde?

V: Ei, kõik teaduslikud teadmised on ajutised, mitte absoluutse tõe väide.

K: Mis oli Ryle'i eristuse mõte "teadmine, et" ja "teadmine, kuidas" vahel?

V: Ryle'i "selle teadmise" ja "kuidas teadmise" eristamise mõte oli näidata, et on olemas erinevat tüüpi arusaamad, kui tegemist on millegi teadmisega - kas teoreetiliselt või praktiliselt.

K: Millised väited on kindlasti tõesed?

V: Väited, mis on kindlasti tõesed, on ringikujulised, mis põhinevad sellel, kuidas me kasutame sõnu või termineid. Näiteks võime õigesti väita, et ringis on 360 kraadi, sest see on osa sellest, kuidas ringe defineeritakse.

K: Mida näitab Aristotelese süllogism?

V: Aristotelese süllogism näitab, et selline arutlusviis on masinlik - kui kõik luiged on valged ja see on luikene, siis peab ta olema valge -, kuid tegelikult ei pruugi kõik luiged tegelikult olla valged.