Autoriteet — tähendus, liigid ja sotsiaalne võim

Autoriteet on isiku või organisatsiooni võime teostada teatavat elustiili teise isiku või grupi eest. Autoriteet on tuntud kui ühiskonna üks alus ja seisab koostöö vastu. Autoriteedi tulemusel toimuva eluviisi omaksvõtmist nimetatakse kuulekuseks ja autoriteet kui mõiste hõlmab enamikku juhtimisjuhtumitest.

Kuigi autoriteeti kirjeldatakse tavaliselt kui inimlikku, mainitakse sageli ka jumalikku autoriteeti.

Autoriteet on tehtud teatud sotsiaalse võimu poolt. See võim võib olla materiaalne (näiteks ähvardus kellelegi kahju tekitada) või fiktiivne (näiteks usk teatud isiku võimusse). Võim on olemas, sest võimalik kasutada sanktsiooni : Tegevus, mis kahjustab isikut, kes ei allu autoriteedile või ähvardab seda, et teostada sotsiaalset võimu.

Autoriteet võib eksisteerida otseselt tegeliku võimu kaudu (näiteks vangistusega ähvardamine), mida nimetatakse "sundmiseks", või subjekti poolt autoriteedile antud legitiimsuse kaudu (näiteks aristokraatliku autoriteedi tunnustamine). Enamasti on olemas mõlemad tüübid.

Vaid vähesed ametiasutused põhinevad füüsilisel võimul, enamik põhineb organisatsioonilisel autoriteedisüsteemil. Sel viisil sõltub autoriteedi tegutsemisvõime tema olemasolust.

Näiteks: riigijuhi autoriteet osaleb siis, kui on olemas mingi politsei, mis karistab isikuid, kes talle ei allu. Politseinikud alluvad juhile ja tema reeglitele, sest nad on samuti politseiohu all. Kui kõik riigi kodanikud otsustavad eitada juhti ja tema reegleid, kaob autoriteet, kuid just see, et autoriteet on pooleldi olemas, võimaldab seda täita.

Määratlus ja olemus

Autoriteet tähendab võimet mõjutada teiste inimeste käitumist ja otsuseid nii, et need nõustuvad vabatahtlikult või aktsepteerivad juhiseid. Autoriteet ei ole identne võimuga: võim võib põhineda sunnil, aga autoriteet sisaldab tavaliselt ka tunnustatud õiguspärasust ehk legitiimsust. Kui inimesed tunnustavad kellegi õigust juhtida või mõjutada, toimib see ilma otsese sunnita enamasti tõhusamalt.

Autoriteedi liigid

• Traditsiooniline autoriteet – tugineb harjumusele, traditsioonidele ja perekondlikule pärandile (näiteks monarhia või sugupõhine juhtimine).
• Bürokraatlik või legitiimne (ratsionaalne) autoriteet – põhineb reeglistikul ja ametikohal, mitte isikuenda isiksusel (näiteks ametnikud, büroo- ja organisatsioonijuhtimine).
• Karismaatiline autoriteet – toetub juhis oleva inimese isiklikule veetlusele, iseloomule või erilise isiksuseomadusele (näiteks revolutsioonilised juhid, mõjukad liidrid).
• Religioosne või jumalik autoriteet – tugineb usu- ja pühendatud tavadele, kus autoriteet on justkui jumalikust allikast tulenev.
• Informaalne autoriteet – tekib sotsiaalses suhtluses, kogukondades või tööalastes võrgustikes ilma ametliku tiitlita (näiteks mõjukad eksperdid või vanemad kolleegid).

Autoriteet ja sotsiaalne võim

Autoriteet on üks sotsiaalse võimu vorm. Võimu haldamise moodus võib olla sunniv (karistus, hirm) või legitimeeritud (usaldus, tunnustus). Sageli esinevad mõlemad koos: vormaalne institutsioon võib vajada sundi, kuid selle jätkusuutlikkus sõltub osal inimeste nõusolekust. Kui legitiimsus kaob, väheneb autoriteedi mõju ja võib suureneda avatud vastupanu.

Autoriteedi allikad ja toimemehhanismid

• Õigus ja institutsioonid – seadused ja ametlikud reeglid annavad autoriteedile selguse ja järjepidevuse.
• Sotsiaalsed normid ja väärtused – normid aitavad kaasa autoriteedi vastuvõtlikkusele; inimesed järgivad neid, sest see on aktsepteeritud.
• Usaldus ja kompetentsus – ekspertiis, teadmised ja eelnevad tulemused tekitavad usaldust ja tugevdavad autoriteeti.
• Karismaline mõju – isiku isiksuseomadused võivad panna inimesi järgima ilma formaalse reeglistikuta.
• Sanktsioonid – võimalikud preemiad või karistused toetavad autoriteedi rakendamist, kui muud mehhanismid on nõrgad.

Funktsioonid ja piirid

Autoriteet aitab organiseerida ühiskondlikku tegevust, koordineerida kollektiivseid pingutusi ja vähendada ebakindlust otsuste tegemisel. Samas on autoriteedil piirid ja riskid:

• Autoriteedi kuritarvitamine võib viia väärkohtlemise, repressioonide või korruptsioonini.
• Liigne autoriteetsus pärsib kriitilist mõtlemist ja innovatsiooni.
• Autoriteet on haavatav: usalduse või legitiimsuse kaotus viib selle lagunemiseni.

Näited

• Poliitilised juhid ja riigiasutused (nt valitsus, politsei) – sageli kombineeritud formaalse võimu ja legitiimse autoriteediga.
• Perekond – vanemate autoriteet lastel põhineb traditsioonilistel ja sotsiaalsetel ootustel.
• Haridus ja teadus – õppejõud või ekspertide autoriteet tuleneb teadmiste ja pädevuse tunnustamisest.
• Religioon – vaimulikud juhid, kus autoriteet võib olla tajutud pühana või jumalikuna.

Kuidas autoriteeti hoida ja kontrollida

Autoriteedi jätkusuutlikkus sõltub läbipaistvusest, vastutusest ja legitiimsusest. Hea juhtimine nõuab:

• selget ja õiglast reeglistikku,
• aruandekohustust ja kontrollimehhanisme,
• süsteemset tagasisidet ning
• võimet tunnistada vigu ja kohaneda muutustega.

Ilma nendeta võib autoriteet kiiresti muutuda survet tekitavaks ja kaotada avaliku toe.

Kokkuvõte

Autoriteet on keeruline nähtus, mis ühendab võimu, legitiimsuse ja usalduse. See võimaldab ühiskondlikku korraldust ja koostööd, kuid vajab pidevat õiguspärastamist ja kontrolli, et vältida kuritarvitusi. Autoriteedi tugevus ei seisne ainult sunnis, vaid peamiselt selles, kuivõrd inimesed peavad seda õiguspäraseks ja kasulikuks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on autoriteet?

K: Kuidas tekib autoriteet?

K: Millised on kaks autoriteedi liiki?

K: Kuidas mõjutab organisatsioonilise süsteemi olemasolu võimet tegutseda autoriteediga?

Küsimus: Kas selle kontseptsiooni puhul on mainitud jumalikku autoriteeti?

K: Mis juhtub, kui keegi ei järgi autoriteetse isiku poolt kehtestatud reegleid?

Otsing